August 2021

Täna oli viimaste nädalate vihmaste ilmade järel taas tõeline suveilm. Õhk oli täis läbipaistvaid heleroheliste tiibadega liblikaid. Püüdsin neid fotosilma, kätte sain ainult ühe.

Minu kõnniradadel kanarbik õitseb. Raba näeb välja kui suur lilla väli- vihmase ilmaga küll rohkem pruuni väljana, siiski imeilus.

Need kaks pilti oleksid justkui erinevatel aastaaegadel tehtud, siiski mitte. Saateks sobib tsiteerida islandi kirjaniku Þ Ragnar Jónassoni (1913-2003) jutustusest "Kevad tuleb orgu tagasi" üht lõiku:

"Aastaajad kulgevad kindlaks määratud rütmis, päikesepaiste vahelduv vihmahoogudega. Nagu ikka, on magus läbi imbunud mõrust. Nad tulevad ja lähevad üksteise järel, hea ja halb, kevadine optimism ja talve-eelne ärevus, ja uue päeva kirgas sära kõnnib alati ööpimeduses kannul nagu kirjutas oma luuletuses Freystenn Gunnarson: Ehkki torm ja hirm raevutsevad, ei pea keegi tundma hirmu. Valgus tuleb tagasi, kevad naaseb orgu.

Selle autoriga kohtusin lugedes temapojapoja Ragnar Jónassoni krimkat "Ööpimedus".

Teatris

13.  Pärnu teater Endla

Põrgupõhja uus Wanapagan

Ajalikust pimedusest igaviku valguses
Autor A. H. Tammsaare  

Dramatiseerija Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas
Kunstnik Arthur Arula
Valguskunstnik Margus Vaigur
Helilooja Tauno Aints
Videokujundaja Argo Valdmaa

Osades:
Ago Anderson - Jürka
Tambet Seling - Ants
Triin Lepik, külalisena - Juula
Kadri Rämmeld - Lisete, Noor naine, Arst
Sten Karpov - Õpetaja
Liis Karpov - Maia, Karupoeg
Ott Raidmets - Kusta, Kraavikaevaja
Nils Mattias Steinberg - Noor Jürka, Kivilõhkuja
Indrek Taalmaa, külalisena - Ametnik, Mustusevedaja, Karu
Carmen Mikiver - Ämm, Külamutt
Ireen Kennik - Antsu naine, Külamutt, Naabrinaine
Fatme Helge Leevald - Eleanora, Minia, Karupoeg
Sander Rebane - Noor Ants, Politseinik
Meelis Rämmeld - Sulane, Naabrimees Peeter, Kohtunik, Arst, Turbalõikaja
Agata Apostol, külalisena - Riia
Elsa Johanna Talvistu, külalisena - Riia
Karin Tammaru - Ilmalind
Peeter Tammearu, külalisena - Peetrus

Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada.
Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu.
Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi …

Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!

Olen teatris näinud  Põrgupõhja uut Vanapaganat vaid korra: R.A.A.A.Mi "Vanapagan", autor Mihhail Baškirov (A. H. Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan" põhjal), lavastaja Sergei Potapov, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Ivo Uukkivi, Martin Kõiv, Sulev Teppart, Liisa Pulk ja Elina Reinold. Esietendus 13. VIII 2016 Kernu mõisa küünis. 

Pärnus nähtu ületas mu ootused. Kahtlemata on see parim selle suve suveetendus. Tandemi Ott Kilusk ja Kaili Viidas koostöös on sündinud  selle suve meistriteos. Mul ei ole sellele etendusele midagi ette heita ja küllap mitte ka teistel teatrikülastajatel, kes näitlejatele aplodeerisid püsti seistes.

Selle etenduse täht oli minu jaoks Ago Andersson.

12. Rahvusooper Estonia
Lõbus lesk
Franz Lehari operett

Viktor Leoni ja Leo Steini libreto Henry Meilhaci komöödia „L’attache d’ambassade“ („Saatkonnaatasee“) ainetel
Laulusõnade tõlkijad Aino Otto ja Heli Mattisen
Libreto tõlkija Marion Leppik
Maailmesietendus 30. detsembril 1905 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 19. augustil 2021

Dirigent Kaspar Mänd
Lavastaja André Heller-Lopes (Brasiilia)
Dekoratsioonikunstnik Renato Theobaldo (Brasiilia)
Kostüümikunstnik Sofia Di Nunzio (Argentiina)
Valguskunstnik Gonzalo Cordova (Argentiina)
Koreograaf Hedi Pundonen

Osades:
Hanna Glawari - Katrin Targo, Helen Lokuta, Janne Ševtšenko
Krahv Danilo Danilovitsch - Tamar Nugis, Reigo Tamm
Parun Mirko Zeta - René Soom, Jassi Zahharov
Valencienne - Kadri Kõrvek, Kadri Nirgi, Karis Trass
Camille de Rosillon - Mehis Tiits, Heldur Harry Põlda
Vicomte Cascada - Rauno Elp, Simo Breede (Teater Vanemuine)
Raoul de St. Brioche - Mart Madiste, Jaak Jõekallas
Kromow - Priit Volmer, Raiko Raalik
Olga - Juuli Lill, Aule Urb
Niegus - Katrin Karisma, Lydia Roos

Alates esietendusest 1905. aasta 30. detsembril on „Lõbusat leske“ mängitud maailmalavadel üle 250 000 korra. Pole ka ime – Lehári tundlik heliloojakäekiri on kokku sobitanud haarava assortii valssidest, polkadest, marssidest, masurkadest ja kankaanidest, mis viib meid särava meelelahutuse maailma.
„Lõbus lesk“ on vaimukas lugu noorest rikkast lesest Hanna Glawarist, kelle miljonid päästaksid Pontevedro riigi pankrotist juhul, kui Hanna abiellub mõne pontevedrolasega. Hannat ümbritseb arvukas Pariisi aadlikest austajaskond, kuid Hanna süda ihaldab just seda meest, kes on tõotanud talle mitte kunagi öelda „Ma armastan sind“. Pärast glamuurseid intriige, hoogsaid tantsunumbreid ja romantilisi armastuslaule, leiavad Hanna ja tema väljavalitu siiski palava armastuse.

„Lõbusat leske“ nimetatakse ka operettide kuningannaks. Palju huvitavaid fakte opereti kohta saab lugeda värvikast kavast: Lehari teekond maailmakuulsuseni; miks on lesk lõbus; operett kinolinal ja palju muudki. Ferenc Lehári pärijate loal koostas Sir Robert Helpmann opereti faabula põhjal balleti libreto. Muusika valisid operetist John Lanchbery ja Alan Abbot ning komponeerisid ka ise muusikat juurde. Valmis koreograaf Ronald Hyndi poolt lavale seatuna 3-vaatuseline ballett "The Merry Widow", mille Austraalia Balletiteatri (The Australian Ballet) trupp kandis esimest korda ette 13. novembril 1975 Melbourne'i Palace Theateris.

Estonias on operetil huvitavad võimalikud koosseisud. Meelsasti vaataksin veel ühe korra  koos Janne Ševtšenko, Tamar Nugise ja Rene Soomiga. Kui just selline kooslus kokku pannakse.
Ilus muusika, hea lavastus, suht lühike etendus. Miks mitte veel kord Tallinna sõit ette võtta. Minu muusikateatri igatsus on lihtsalt nii suur. Estonia ooperid olen  kõik ära näinud. Otsustasime abikaasaga, et hakkame teist korda teises lavalises koosseisus vaatama ja kompromissile jõudsime esialgu opereti osas.
Mulle meeldiski meie etenduse koosseis, kus laulsid noored tenorid Reigo Tamm ja Mehis Tiits. Nieguse rollis meeldis mulle Lydia Roos- Katrin Karismad ei kujutagi hästi ette.
Kuulsaimad numbrid ooperis on Hanna laul kooriga ("Vilja laul") „Es lebt'ein Vilja” ja minu lemmik ammusest ajast Danilo ja Hanna duett „Lippen schweigen”. Olen lõpmatuseni kuluanud seda duetti Youtubest, eriti meeldib mulle Diana Damrau ja Bryn Terfelu duett.

11. Tallinna Linnateater
Balti tragöödia
Autor Siegfried von Vegesack
Dramatiseering Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja Karl Laumets
Tõlkija Tiiu Relve
Esietendus 14. august 2021 Salme Kultuurikeskuse suurel laval
Kunstnik Kristjan Suits
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka (Läti)
Helilooja Ann Reimann
Liikumisjuht Rauno Zubko
Helikujundaja Arbo Maran

Osades:
Kaspar Velberg –Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Egon Nuter- doktor Martinell
Märt Pius- Christof, Aureli vend
Külli Teetamm- tädi Leocadie, Jenny õde
Evelin Võigemast- tädi Olla, Jenny õde
Alo Kõrve- onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve- tädi Madelaine, onu Nicolas abikaasa
Helene Vannari- vanatädi Ernestine
Rain Simmul- Belinski, Aureli koduõpetaja
Andres Raag- Miska, kauge sugulane
Anu Lamp- Ara, klaveriõpetaja
Teistes osades veel: Ursula Ratasepp, Allan Noormets,, Tõnn Lamp,, Andero Ermel, Kalju Orro, Peeter Tammearu (külalisena).

Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.
„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

Mina ei olnud raamatut lugenud, minu kaasa oli, seega sain lavatükist arusaamisel tugineda vaid laval nähtule ja vaheajal ka abikaasa ümberjutustusele  2009.a. aastal ilmunud romaanist. Romaanitriloogia jutustab baltisakslaste loo Eestis.Triloogia algab 20. sajandi alguse tüüpilise mõisaelu idülliga, ka vastuolud talurahvaga, samuti eneseidentiteet ja -vastandus keisrivõimule. Lõpuks jõutakse keerulistesse Vene revolutsiooniaastatesse ja sõja-aegadesse, mis jätavad Balti aadlikud kõikide rinnete vahele. Eesti lugejale võib huvi pakkuda võimalus näha meie ajaloo tähtsündmusi baltisakslase vaatenurgast: nii maailmasõja kui ka Landeswehri sõja sündmusi, mõisade võõrandamist, aga samuti näiteks õpinguid Tartu ülikoolis jpm.

Vahetult enne etendust lugesin Skulskaja arvustust Päevalehes, kes ütles, et lavastuse humaanne ja lepituslik sõnum sattus vastuollu vormiga: mööda lava ei liigu inimesed, vaid sümbolid. Kogenud, andekad, imelised näitlejad mängivad justkui umbisikuliselt: nad mängivad mitte iseloomu, vaid seisukohta, mitte inimest, vaid tema positsiooni.
Midagi pole teha, loetud arvustus tekitas eelarvamusi.

Pärast etendust olid kahetised tunded. Kaaslane ootas rohkem elavaid inimesi, kellele ta oli romaani lugedes kaasa elanud ja kaasa tundnud; 18 aastase Aureli siiraid siseheitlusi. Etenduse Aurel oli tema arvates säratu ja blaseerunud. 

Mulle meeldis eelkõige kunstnikutöö, valgustus  ja kostüümid. Imetlesin ansamblimängu: tegevus kulges aeglaselt, näitlejad libisesid, kaasa ütles küll, et vedasid end, üle lava täielikus sünkroonsuses. Millised poosid ja asendid, ainuüksi see kuidas paksud palitud üle tooli leentoe heideti. 
Laval  oli Linnateatri suurepärane näitlejate tuumik. Mulle meeldis kõige rohkem Elisabeth Reinsalu ema Jenny, tema oli surnute maailmas kõige elavam ja südamlikum. Temast sain ma aru.

See ei olnud selline etendus, kus pärast eesriide sulgemist kohe hõisata, et oh kui hea! Aga tasapisi , peale etendust koju sõites arutelu käigus,  ja päevi hiljemgi, olen etendusele mõelnud
Võtsin  plaani Vegesacki 1933-1935 kirjutatud „Balti tragöödia“ et elada kaasa mitmepalgelise tegelaskonnale ja mõista neid paremini . Keegi kirjutas, et raamat on baltisaksa koolkonnale samatähenduslik kui eestlastele Tammsaare „Tõde ja õigus“. Baltisakslaste ajaloole hakkasin mõtlema pärast Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid peas“ vaatamist.

See oli mulle teine Karl Laumetsa lavastus kirjandusteose põhjal.  e

Raamatud.

87. Ragnar Jonasson☝☝☝
Ööpimedus
Nettblinda (Nightblind)
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Krimiraamat
Eesti Raamat 2021

Siglufjörður: vaikne idülliline linnake Islandi põhjapoolseimas tipus, kuhu pääseb üksnes läbi mäe kulgeva tunneli. Ari Thór Arason: kohalik politseinik, kelle rahutu minevik ja ebakindlad suhted külaelanikega teda jätkuvalt painavad. Omavahel tihedalt seotud kogukonna rahu hävitab politseiniku tapmine – teda tulistatakse ööpimeduses mahajäetud maja juures otse rindu. Tapja on vabaduses ja polaaröö tulekul. Niisiis peab Ari Thór lahti harutama mõistatuse, mis hõlmab kohaliku poliitika sasipundart, kompromiteerib uut linnapead ja toob mängu psühhiaatriahaigla Reykjavíkis, kus üht inimest tema tahte vastaselt kinni hoitakse. Siis kolib linna salapärane noor naine, kes põgeneb oma mineviku eest, ja peagi saab liigagi selgeks, et traagiliste minevikusündmuste võrk ähvardab nad kõik põhja vedada.

Sünge, kõhedusttekitav ja mitmekihiline „Ööpimedus“ on järjekordne suurepärane põnevik vaieldamatult andeka krimikirjaniku sulest.

Lugemiseks hea krimka, põnev, pinevus tõuseb järk järgult, lugeja ei aima tõelist süüdlast ära mitte liiga palju enne Ari Thori. Parasjagu kaheks õhtuks-233 lehekülge. Köite lõpus on katkend “Pimeda Islandi sarja järgmisest raamatust „Pimedusega löödud“.

Raamatu lõpus on ka katkend autori vanaisa ja nimekaimu Þ Ragnar Jónassoni  raamatust " Lood Siglufjörðurist!", mis kirjeldab seda Islandi põhjapoolseimat linna  talvisel pööripäeval.  Kaunis lugeda!

86. M.W.Craven☝☝☝

Võõras veri.
Black Summer
Inglise keelest tõlkinud Pilleke Laarmann
Pegasus 2021

Briti parim krimipõnevik 2020 nominent
Järgmine peadpööritav lugu pärast „Nukumänguˮ
Staarkokk Jared Keaton. Võluv. Karismaatiline. Psühhopaat … Kannab karistust oma tütre Elizabethi mõrva eest. Tütre surnukeha ei leitud ja Keaton mõisteti süüdi suuresti seersant Washington Poe tunnistuse põhjal.
Kui kõrvalisse politseijaoskonda saabub noor naine ümberlükkamatute tõenditega, et tema on Elizabeth Keaton, saab Poe’st ootamatult kahtlusalune uurimises, mis võib rikkuda rohkemgi kui pelgalt tema karjääri.
Abiks ainuke inimene, keda ta usaldab – särava mõistusega, kuid sotsiaalselt saamatu Tilly Bradshaw –, jookseb Poe ajaga võidu, et leida vastus ainsale küsimusele, mis loeb: kuidas saab inimene olla ühekorraga elus ja surnud?
Siis läheb Elizabeth uuesti kaduma. Ja kõik juhtlõngad osutavad Poe’le.
Suurbritannia krimikirjanike ühenduselt raamatu „Nukumängˮ eest maineka Kuldse Pistoda auhinna pälvinud M. W. Craveni uus põnevusromaan „Võõras veriˮ on meisterlik ja vääriline jätk tema „Washington Poeˮ krimisarjale.

Raamatu alguses on väljatrükid kommentaariumist, kus lugejad üha kiidavad „Võõrast verd“. Mina neid lugeda ei viitsinud. Aga oli tõesti hea krimka. Craveni esimest tõlget, „Nukumäng“, pole lugenud, võtan ette ka selle.

Raamatu esimene peatükk algab põld-tsiitsitaja nimelise laululinnu söömise kirjeldusega. Olen seda kusagilt juba lugenud - tõenäoliselt mingist Bourdaini raamatust. Üsnagi õõvastav.
Raamatus olid mõned lood, mille meelde jätsin. Lugu sellest, mis tähendus on kui ratsaniku ausambal on hobusel üks jalg tõstetud , mõlemad esijalad õhus või kõik jalad kindlalt maas. Aga kõige enam meeldis mulle lugu irokeesi vanaisast. Vanaisa rääkis oma pojapojale, kes maruvihasena tema juurde tuli, et ka tema ise on vihastanud nende peale, kes on teda halvasti kohelnud. Aga vihkamine kurnab sind ja ei tee midagi neile, kes sind haavasid. Nagu võtaksid mürki, soovides samal ajal, et su vaenlane sureks. Minu sees oleks nagu kaks hunti, kes omavahel mu hinge pärast võitlevad. Üks hunt on hea ja ei tee kellelgi halba, ta elab oma ümbrusega harmoonias ega solvu tühjade asjade peale. Teine hunt on paha, ta on viha täis, ta ei suuda selgelt mõelda, sest viha ja vihkamine on nii suured.
Poisi küsimusele, kumb hunt võidab, vastas vanaisa: „See, keda ma toidan“.

Jah , millist hunti ma toidan.
Ühe kohas kirjeldati väsimust kui rasket mantlit- tuli tuttav ette.


85. Belinda Bauer☝☝☝
Blacklands
Blacklands
Inglise keelest tõlkinud Raivo Hool ; [toimetanud Marju Lina ; kujundanud Piia Stranberg]
Eesti Raamat, 2021
Sari Mirabilia

Kaheteistaastane Steven Lamb kaevab Exmoori nõmmel auke. Ta loodab sealt laipa leida. Steven kaevab iga päev: pärast kooli ja nädalavahetuseti, kui tema klassikaaslased omavahel jalgpallikleepse vahetavad. Ta soovib, et ta onu hing saaks lõpuks rahu. Selle onu hing, keda ta ei tundnud, kes jäi üheteistkümneaastasena teadmata kadunuks ning kellest arvatakse, et ta sattus kurikuulsa sarimõrvari Arnold Avery küüsi. Üksnes Steveni memm ei suuda uskuda, et ta poeg on surnud. Tema ootab teda endiselt koju ning seisab vankumatult eesakna all valvel, sellal kui pere ta ümber koost laguneb. Steven on võtnud nõuks aina mureneva pere taas kokku viia, enne kui on hilja. Ja kui selleks on vaja vanaemale tema mõrvatud poja luid näidata, siis seda ta ka teeb. Nõnda teeb poiss järgmise loogilise sammu ning saadab Arnold Averyle vanglasse hoolikalt koostatud kirja. Seepeale algab meeleheitel lapse ja tülpinud sarimõrvari vahel ohtlik kassi ja hiire mäng. Mäng, millel on jubedamad tagajärjed, kui Steven eales oleks osanud ette kujutada. Belinda Bauer (1962) on Briti kirimikirjanik. Ta lapsepõlv möödus Inglismaal ja Lõuna-Aafrikas, hiljem kolis ta Walesi, kus töötas Cardiffis kohtureporterina; selle käigus omandatud teadmised leiavad nüüd kasutust tema krimilugudes. Baueri debüütromaan „Blacklands“ võitis Briti Krimikirjanike ühingu Kuldse Pistoda kui 2010. aasta parim krimiromaan. 2014. aastal ilmunud krimiromaan „Rubbernecker“ võitis Theakston’s Old Peculier Crime Novel of the Year auhinna. Bauer on endine ajakirjanik ja stsenarist; tema stsenaarium filmile „The Locker Room“ võitis BAFTA Carl Foremani eriauhinna. 2018. aasta juulis jõudis Belinda Baueri romaan „Snap“ selle aasta Man Bookeri auhinna nominentide nimekirja. Baueri raamatuid on tõlgitud 25 keelde. „Blacklands“ on esimene, mis ilmub eesti keeles.

Autor kirjutab järelsõnas, et „Blacklands ei olnud alguses mõeldud kriminaalromaanina, sellest pidi saama lühijutt poisist ja ta vanaemast. Asi sai alguse, kui autor nägi televiisoris ühe ammu mõrvatud lapse ema ning hakkas mõtisklema ränkade kuritegude tagajärgede üle peredele.
Raamat on pühendatud emale, kes andis meile kõik ja arvas ikka, et sellest ei piisa.
Sünge raamat, mis kõige muu kõrval üritab pugeda pedofiili mõttemaailma. Hästi kirjutatud , Paneb mõtlema emaks olemise üle ja selle üle ,kas me kogemata ei pühenda ühele lastest rohkem aega ja jätame märkamata, et teised tunnevad sellest ennast puudutatuna. Hoitakse rohkem ka ilusaid ja armsaid või raskeid ja keerulisi. Need keskmised ehk tavalised on need, kes kõige enam tähelepanuta jäävad.


84. Ann Cleeves☝☝☝
Varjatud sügavused
Hidden depths
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
Varrak, 2021

Northumberlandi rannikul lõõskab erakordne suvekuumus. Julie Armstrong avastab sõprade seltsis veedetud õhtult koju jõudes, et tema poeg on mõrvatud. Luke on kägistatud ja vanni pandud. Vannivee pinnal hõljuvad aasalilled. Sellisel viisil kaunistatud mõrvapaik äratab inspektor Vera Stanhope’i ja tema uurimisrühma huvi. Peagi avastatakse veel teinegi surnukeha – noor ja ilus õpetajanna Lily Marsh on asetatud kaljurahnude vahele madalasse merevette, kuhu samuti on puistatud lilli ... Nüüd peab Vera kiiresti tegutsema, et leida mõrtsukas, kes teeb surmast kunstiteose. Luke’i ja Lilyt tundnud inimestelt ei saada kuigi palju niidiotsi, ent peagi tajub Vera, et vaja oleks põhjalikumalt uurida Lily laiba peale sattunud kummalise sõpruskonna liikmeid. Mis see on, mis neid nelja meest ja üht naist üksteisega seob? Ja kas nad on tõepoolest nii ühtehoidvad ja siirad, nagu nad väidavad? Järk-järgult hakkavad päevavalgele kerkima varjatud inimsuhted ja kurjakuulutavad saladused. Ning mõrvar viibib sellal pidevalt nende keskel ja valmistub kujundama veel üht kaunist märga hauda ...

Mõnus on lugeda Ann Cleevesi Vera raamatuid seriaali vaatamise kõrvale. Samas peab ütlema, et seriaali Vera jätab heatahtlikuma mulje, aga mõtteid ju ei näe. Raamatu Vera tundub paras krõhva, lugeja saab teada ka seda, mida ta mõtleb..
Selle raamatu lõpus tabab Verat selline ülemeelikmõte: 
Vera vaatas , kuidas seersant auto kõrval kõndis, šampanja ühes ja liled teises käes. Ta mõtles, et kui ta oleks abielus mõne Joe Ashworthi moodi mehega, oleks tal niivõrd igav, et ta võiks ise mõrvaga hakkama saada.
Ja nagu eelmises raamatus – Blacklands- ka siin hooletusse jäetud laps.


83. Walter Tevis☝
Lipugambiit
The queen's gambit
Inglise keelest tõlkinud Eda Ahi
Postimees Kirjastus, 2021

Kaheksa-aastaselt lastekodusse saadetud Beth Harmonil on kaks võimalust trööstitust reaalsusest põgeneda: malemäng ja pisikesed rohelised pillid, mida lastele nende vaoshoidmiseks ja „meeleolu parandamiseks“ jagatakse. Males avaldub Bethi erakordne anne ja ta alistab mängeldes ühe vastase teise järel, jõudes juba teismelise imelapsena Ameerika Ühendriikide malemängu tippu. See annaks talle võimaluse luua endale uus ja parem elu, kui poleks vaid ootamatut takistust – seletamatut enesehävitustungi. Võidud ja kaotused malelaual kaotavad tähenduse, kui Beth elumängus endalegi ootamatuid käike teeb. Ameerika kirjaniku Walter Stone Tevise (1928–1984) paeluvalt ja elegantselt kirja pandud „Lipugambiit“ on aegumatu lugu küpsemisest, malest ja sõltuvusest 1960. aastate maailmas. 2020. aastal linastus romaani põhjal lavastatud populaarne Netflixi teleseriaal, kus peaosa mängis Anya Taylor-Joy.

Ilukirjanduse jaoks – liiga palju malet. Oleksin meelsasti vaadanud filmina.

82. Alex North☝☝
Varjusõber
The shadow friend
Inglise keelest tõlkinud Marge Paal
Pegasus, 2021

Üks sai surma. Üks jäi kadunuks. Nüüd toimub see kõik uuesti. Ohver oli tema sõber. Mõrvar samuti … Kakskümmend viis aastat tagasi sooritas probleemne teismeline Charlie Crabtree šokeeriva mõrva. Paul Adamsil on seda päeva võimatu unustada. Ta pole endale andestanud oma osa selles, mis tema sõbra ja klassikaaslasega juhtus, ning ta pole aastaid oma kodulinna külastanud. Nüüd aga, kui tema eakas ema on kukkudes viga saanud, on viimaks aeg põgenemine lõpetada ja koju naasta. Paraku hakkavad asjad üsna varsti viltu kiskuma. Tegutseb kunagist kuritegu matkiv mõrvar, kutsudes esile valusaid mälestusi. Pauli ema kinnitab visalt, et majas on midagi. Ja keegi jälgib Pauli. See tuletab mehele meelde kõige jubedamat tõika tolle kahekümne viie aasta taguse päeva juures. Asi ei seisnenud ainult mõrvas. Asi seisnes selles, et pärastpoole ei nähtud Charlie Crabtreed enam kunagi … Alex Northi ülimenukas põnevusromaan „SOSINAMEES” nägi ilmavalgust 2019. aastal. Nüüd pakub Northi pseudonüümi taha varjuv Briti kirjanik lugejatele uue närvesööva põneviku „VARJUSÕBER”, mis on sama kiirelt pälvinud kriitikute ja raamatusõprade heakskiidu.

Mitte päris krimka, pigem selline Stephen Kingi tüüpi raamat. Aga kuna mulle King meeldib, meeldis ka loetud raamat. Tõeliselt kõhedusttekitav või kõhedusttekitavalt tõeline. Kuigi ega ma seda täpselt aru ei saanud, kuidas Charlie neid ühiseid unenägusid korraldas. Olen kunagi lugenud või vähemalt sirvinud raamatut teadlikust unenägemisest  "Teadlik unenägemine".

Otsisin blogist , mida ma „Sosinamehe" kohta arvasin. Muud polnud kui kaks väljakirjutust:
Vanakuri jõuab jõude seisvatele kätele tööd.
Halvad mõtted leiavad mõne tühja pea.


81. Sayaka Murata☝☝
Inimene helendavast klaaskastist
Konbini ningen
Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke
Tänapäev, 2021

Keiko pole õieti kunagi hästi teistega kokku sobinud, ei kodus ega ka koolis, aga kui ta lõpuks 18aastasena Smile Marti kaupluses tööle hakkab, kõik muutub. Sest erinevalt teistest paikadest kehtivad poes kindlad sotsiaalse käitumise reeglid, millest Keiko aru saab – paljud neist on lausa poe käitumisjuhendis mustvalgel kirjas. Ta annab oma parima ja suudab „normaalse inimese” rolli mängida enam-vähem täiuslikult. Kõik oleks hästi, kui ta pere ja lähedased ei avaldaks aina kasvavat survet, et ta endale mehe leiaks ja „päris“ karjääri teeks. Lõpuks ei jää Keikol üle muud, kui teha midagi meeleheitlikku … SAYAKA MURATA sündis 1979. aastal Chiba prefektuuris ja lõpetas Tamagawa ülikooli kirjanduse eriala. Teda võib julgelt pidada üheks tänapäeva hinnatuimaks Jaapani autoriks. „Inimene helendavast klaaskastist” on Sayaka Murata esimene romaan eesti keeles.

Kurb ja masendav raamat. Inimese elul ei ole piire. Ja teisalt võib inimese elu nii ahtake olla…..
Järelsõnas kirjutab tõlkija, et mitmeid kirjandusauhindu pälvinud Sayaka Murata on oma raamatute kirjutamise kõrvalt pidevalt töötanud sellisest ööpäev läbi avatud Jaapani-stiilis väikepoodides, nagu ta kirjeldab selles teoses. Jaapanis on combany väga populaarne ja jaapani elulaadi ja „mugavusreligiooni“ oluline koostisosa.
Ja veel: kombini kultuuri juures oluline- olenemata poekest pöörduvad sealsed müüjad kliendi poole umbes kümne vormelilaadse põhifraasiga, mis isegi välismaalasele üsna lühikese ajaga pähe kuluvad, võimaldades ka jaapani keelt oskamata oma kaubad ja teenused mugavalt kätte saada.
Raamat pole siiski kaubandusest vaid teistmoodi naisest, kes ei sobitu tavalisse ühiskonda (psühhiaatriline häire?) ,kuid leiab kombinis need reeglid ja kätteõpitud oskused , mis võimaldavad tal ennast ühiskonda kuuluvakna tunda


80. Nina Berberova☝☝☝
Kassi hing : [Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist]
Железная женщина
Tõlkinud Andres Langemets ; värsid tõlkinud Doris Kareva
Vagabund, 2007

Raamatu teljeks on Maria Zakrevskaja-Bencendorf-Budbergi, Jäneda mõisniku abikaasa, M. Gorki ja H.G. Wellsi konkubiini seiklusrikas elukäik. Sellega ühenduse kirjeldatakse põnevalt bolševikevastaseid vandenõusid revolutsioonijärgsel Venemaal, emigrantlikke ringkondi Lääne-Euroopas, Gorki kolooniat Itaalias ja Wellsi viimast eluperioodi.

Võtsin lugemiseks pärast R.A.A.M teatri etenduse "Läbi kõigi elude ma otsin sind" vaatamist Tõstamaa mõisas . Ja tõsi on see, et rohkem kui Mura, huvitas mind Gorki .