2025 parimad raamatud

 2025 parimad raamatud.

Ainus päev kui ma raamatut lahti ei teinud oli eile 31.detsember. Aga muidu- iga päev. Kui õhtut raamatuga ei lõpeta, siis on elamata päev. 

Lugesin erinevaid raamatuid, aga oli perioode kui ainult krimkasid. Krimkad on sõltuvust tekitavad nagu šokolaad ja muu magus. Ja siis vahepeal ei taha jälle üldse, kui isu tuleb, siis seni kuni süda pahaks läheb.

Loetud raamatute nimistu võtan lugeja.ee Urram andmebaasist. Selles muidugi ka neid , mida lõpuni ei lugenud. Kuldreegel- 100 lehekülge ja kui siis ei haaku, jätan pooleli. Elu on liiga lühike- loe ainult häid raamatuid. Mõnest pealkirjast  ei meenu kohe midagi- tähendab ei olnud väga hea.  Lemmikud siis nende hulgast, mille puhul pealkirja vaadates kohe  hea tunne tekib.  

Märgin ka tõlkijad, kuna pean neist palju lugu, tõlkijast sõltub väga palju . Alati vaatan enne raamatu laenutamist, kes tõlkis.   Ilukirjanduse vallast jõudsid minu lugemislauale ka vanemad, varasemalt märkamata jäänud raamatud.

Tutvustused  Urramist.

Esikoha pärast võistlevad kaks järgnevat  raamatut omavahel. 

Turpeinen, Iida.  „Surelikud“. Sari Punane raamat. Soome keelest tõlkinud Piret Pääsuke.

1741. aastal sõidab loodusteadlane ja teoloog Georg Wilhelm Steller kapten Vitus Beringi ekspeditsiooniga suurele põhjaalade uurimisretkele, mille eesmärk on leida meretee Aasiast Ameerikasse. Mandrini nad ei jõua, kuid leiavad midagi muud, mis viib Stelleri nime ajalooraamatutesse: Stelleri meriõhva. 1859. aastal saadab Hampus Furuhjelm, Venemaa Alaska soomlasest kuberner, mehed otsima suure, väidetavalt juba sajand tagasi kadunud mereimetaja skeletti, sest seda tahetakse keiserliku ülikooli kogudesse. 1952. aastal saab Helsingi zooloogiamuuseumi preparaator John Grönvall ülesandeks restaureerida haruldane tervenisti säilinud Stelleri meriõhva skelett. „Surelikud” on harukordselt mõjuv debüütromaan. See on ühe loomaliigi kujutus, pöörane seiklus läbi kolme sajandi ning lugu suurtest inimlikest püüdlustest: teadusest, kunstist ja soovist äratada ellu midagi sellist, mille inimene on oma teadmatuses hävitanud.

Illies, Florian „Vaikuse võlu : Caspar David Friedrichi kulgemine läbi aegade“. Sari Punane raamat. Saksa keelest tõlkinud Triin van Doorslaer

“Vaikuse võlu” on kirjutatud tähistamaks 250 aasta möödumist maalikunstnik Caspar David Friedrichi (1774–1840) sünnist, kuid see ei ole kindlasti tavapärane elulooraamat. See kirjanduslik mosaiik kirjeldab veidrate juhtumite ja värvikate lugude kaudu, kuidas Friedrich ning tema maalid on inimesi ja maailma mõjutanud vähem ja rohkem ootuspärasel moel: kuidas tema maalid tõid sakslaste hinge igatsuse ja muutusid maastikeks Disney “Bambis”, kuidas Friedrichit ülistati ja vahepeal pea täielikult unustati ning milliseid keerulisi teekondi on läbi teinud tema maalid. “Vaikuse võlu” maalib pildi inimesest maalide taga ning kunsti kirjust peegeldusest ühiskonnas. Florian Illies (snd 1971) on saksa kunstiajaloolane, kirjastaja, ajakirjanik ja kirjanik. Tema teostest on varem eesti keeles ilmunud raamatud „1913. Sajandi suvi” ning “Armastus vihkamise aegu”.

Teised lemmikud, ka väga head, suvalises järjekorras. Raamatuid järjestada on väga raske, aga neid kahte eelnevat  tahaks kohe esile tõsta 

Pleijel, Agneta Kaksikportree : romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär.

On aasta 1969. Vaid paari kuu pärast maabuvad ameeriklased Kuu peal ja maailm muutub hoopis teiseks. Londoni Marlborough Kaunite Kunstide Galeriisse Oskar Kokoschka (1886‒1980) näitusele ilmub keegi noormees, kes tahab järele kuulata, kui palju võiks maksma minna, kui maailmakuulus Austria kunstnik maaliks tema vanaema portree. Vanaema pole aga keegi muu kui maailmakuulus detektiivromaanide autor Agatha Christie (1890‒1976) ja portree on mõeldud tema 80. sünnipäeva kingituseks. Mõlemad vanad kunstnikud nõustuvad selle plaaniga väga vastumeelselt, kuid lähenevad teineteisele kuue maaliseansi jooksul, paljastades hirmusid ja ihasid, mis kujundavad loovate inimeste elu. Sellest saab jutuajamine surmast, armastusest ja kunstist – suvalises järjekorras.

Abreu, Andrea. Pilveteki all. Hispaania keelest tõlkinud Triin Aimla-Laid

Romaani tegevus toimub ühel palaval suvel Tenerife väikeses mägikülas, mis jääb eemale merest ja turistidest ja kõigest sellest, mis teeb Kanaaridest unistuste puhkusepaiga. Vulkaani jalamil asuvas külas, mida kattev paks pilvetekk varjab päikese, ei toimu suviti midagi põnevat. Siia on jäänud vaid lapsed ja vanakesed, samal ajal kui isad ja emad saare lõunaosas varahommikust hilisõhtuni ehitajate ja koristajatena tööd rabavad. Kümneaastane jutustaja jumaldab oma parimat sõbrannat, tulist ja kartmatut Isorat, kes dikteerib, mida mängitakse, ning teab alati, milline barbi on hoor ja milline vaene luuser. Tüdrukud vaimustuvad Aventura lauludest, ahmivad seebioopereid, joobuvad tärkava seksuaalsuse rõõmudest ja unistavad merest. Sombuste päevade ühetaolisus hakkab rõhuma, kui imetlus muutub alistumiseks, iha kinnisideeks ning vastuolud viivad vägivallani. See on lugu kahe tüdruku täiskasvanuks saamisest, maailma ja enese avastamisest, sõprusest, armastusest ja armukadedusest, igatsusest parema elu järele või lihtsalt lootusest, et keegi neid ometi randa viiks. Kanaari saartelt pärit Andrea Abreu (snd 1995) mitu preemiat võitnud romaan „Pilveteki all” („Panza de burro”, 2020) on Hispaania kirjanduse üks viimase aja võimsamaid debüüte, mis on ilmunud juba 24 keeles. See on nooruse manifest, oluline just siin ja praegu, perifeerse popkultuuri julge keeleline pidu, millest kumab autori sügav kirjanduslik intelligentsus.

Otsisin seda raamatut kaua  lõpuks leidsin noorsookirjanduse riiulilt.

Hansen, Dörte Mere äärde. Sari Punane raamat.  Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste.

Elu väikesel Põhjamere saarel kulgeb kindlas rütmis. Talved on keerulised, suvel üürivad paljud inimesed oma vabu tube välja praamidega saabuvatele turistide hordidele, kes tahavad korraks saartele tungida, et siis suve lõpus lahkuda. Kõik kohalikud ja turismikorraldajad teavad lugusid esivanematest, kes küttisid hülgeid ja vaalu, kuid sellest pole enam ammu midagi järel, paljud inimesed on kolinud mandrile elama, vana eluviis on asendunud millegi uuega. Aga siis eksib ootamatult saare randa vaal ja keegi ei ole kindel, mida peaks tegema. Dörte Hansen (snd 1964), üks viimaste aastate menukamaid Saksa kirjanikke, on pärit Husumi sadamalinnast ja õppinud sotsiolingvistikat. Hanseni romaanid räägivad peamiselt elust Põhja-Saksamaa maapiirkondades ning Põhjamere ääres.

Moore, Liz. Nähtamatu maailm . inglise keelest tõlkinud Eve Laur.

 Liigutav lugu noorest naisest, kes hakkab oma armsa isa varjatud mineviku kohta tõtt otsima. Ada Sibeliust kasvatab David, geniaalne, ekstsentriline, sotsiaalselt ebakompetentne üksikisa, kes juhib 1980. aastate Bostonis informaatikalaborit. Koduõppel Ada käib Davidiga iga päev tööl kaasas; kaheteistaastasena on ta piinavalt häbelik imelaps. Samal ajal, kui labor kuulsust võidab, tuleb küsimuse alla Davidi salapärane minevik. Kui isa mõistus hakkab üles ütlema ja Ada jääb põhimõtteliselt orvuks, võtab üks Davidi kolleeg ta enda juurde elama. Peagi asub ta oma isa saladusi välja kaevama: see protsess kannab ta lapsepõlvest täisikka. Ada avastused rännakul virtuaalsesse universumisse hoiavad lugejat põnevil kuni „Nähtamatu maailma” lummava lõpplahenduseni.

Kui olin Liz Moore „Metsajumal“ läbi lugenud, avastasin selle raamatu.  Suurepärane! „Pikk ergav jõgi“ on mu varasem lemmik Liz Moorelt . Ja kuigi „Metsajumala“ võiks paigutada krimkade hulka, ei tee ma seda,  kuna see võitis Goodreads Choice Awardi parima põneviku ja krimiromaani kategoorias.  Lugejana leian, et krimilugu ei ole Liz Moore raamatutes põhiline. 

Moore, Liz. Metsajumal. Inglise keelest tõlkinud Eve Laur.

Kui Adirondacki suvelaagrist kaob teismeline tüdruk, põrkavad kokku kaks maailma 1975. aasta augustikuu varahommik: laagri kasvataja avastab tühja voodi. Selle asukas Barbara Van Laar on kaduma läinud. Barbara pole tavaline kolmeteistaastane: ta on sellesama perekonna tütar, kes on suvelaagri omanik ja tööandja suuremale osale kohalikust elanikkonnast. Kusjuures see pole esimene kord, kui Van Laaride laps kaduma läheb. Barbara vanem vend kadus samamoodi neliteist aastat tagasi ja teda ei leitudki. Mõni ütles, et Van Laaride perega on juhtunud traagiline sündmus. Mõni väitis, et nad on selle ära teeninud. Et nad isegi ei tänanud otsijaid, kes uitasid viis ööd krõbekülmas metsas, püüdes nende kadunud poega leida. Mõni ütles, et perekonnal oli põhjust abi kutsumisega nii kaua venitada. Et nad teadsid, mis poisiga juhtus. Nüüd on Van Laaride teismeline tütar kadunud samasse ürgmetsa, kuhu tema vendki. Mõni ütleb, et kaks kadumist pole omavahel seotud. Mõni ütleb, et on.

Murakami, Haruki .Linn ja tema muutlikud müürid. Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke.

Keskkoolipoiss tutvub tüdrukuga, kes avaldab saladuse, et ta on tegelikult iseenda vari, aga tema pärismina elab salapärases müüriga ümbritsetud linnas. Ta jutustab poisile linnast, kus inimestel puudub vari ja kus elavad müstilised ükssarvikud. Ühel päeval tüdruk kaob, ilma midagi seletamata või hüvasti jätmata. Noormees läheb tüdrukut otsima ning järsku seisabki linnaväravas, kus peab loobuma oma varjust, et linna sisse pääseda. Ta asub tööle vanade unenägude lugejana linna raamatukogus. Peagi avastab noormees, et see linn ei ole üldse tavaline paik: linnamüürid on elus ning linnal paistab olevat justkui omaenda tahe ja võim linnaelanike üle. Teise osa minategelane on keskealine mees, keda ei rahulda töö raamatute müügimehena. Ta kolib mägisesse kolkalinna, et asuda tööle väikese raamatukogu juhatajana. Seal tutvub ta raamatukogu endise juhi härra Koyasuga, kuid peagi selgub, et Koyasu on juba aasta eest surnud. Romaani peategelasi seob armastus raamatute ja lugemise vastu ning saatus kingib neile unelmate töö raamatukogus. Kuid varsti nad mõistavad, et selles pealtnäha turvalises keskkonnas ei ole kõik nii, nagu näib. Piir reaalsuse ja ebareaalsuse vahel hakkab hägustuma. Vahel tundub pärismaailmas toimuv sama müstiline kui elu vaimude ilmas.

Murakami vaimustavalt salapärane  ja haarav nagu alati 

Glenconner, Anne.  Mida siis veel? : õppetunnid ettearvamatust elust . Inglise keelest tõlkinud Tiina Randviir.

Vankumatu ausus, haruldane pilguheit ja rohkem tõsilugusid: „Seltsidaami” autor jagab lugejaga kõike, mida ta oma erakordse ja ootamatu elu käigus on õppinud. „Seltsidaam” pakkus meile kuningakoja maagiat, vahetuid kogemusi ja jahmatavaid lugusid Anne Glenconneri privilegeeritud seltskondades, kus kõik kuldne ei pruukinud alati sugugi särada. Nagu ta oma mälestustes ütleb, on tema elu koosnenud tugevatest kontrastidest: lapsepõlv luksuslikus Holkham Hallis ja elu telgis Mustique’i saare džunglites, maailmareisid koos printsess Margaretiga ja oma ettearvamatu abikaasa lord Glenconneri talumine. Ta on ka üle elanud kahe poja kaotuse traagika ja aidanud kolmandal pojal välja tulla koomast. Nüüd naudib ta oma üheksakümnendaid eluaastaid ja soovib jagada oma elu käigus kogetut, nii tarka, lõbusat, liigutavat kui valgustavat. Abikaasana sai temast rahusobitamise meister: ta teadis, millal vastu hakata, millal abi küsida - ja millal endale armuke soetada. Võõrustajana omandas ta praktilisi oskusi oivaliste pidude korraldamisel ja suursuguste majavalduste eest hoolitsemisel, seltsidaamina pidi ta peensusteni tundma diplomaatiat ja etiketti. Raskeimad kogemused sai ta emarollis, kus ta õppis hindama sõprust, perekonda ja huumorimeelt, et suuta üle elada elu kõige hirmsamaid hetki ning samas osata nautida parimaid. „Mida siis veel?” on raske vaevaga kogutud tarkuse varasalv, ühtlasi meeltlahutav tõendus selle kohta, et valmisolek igaks uueks seikluseks on innustavaks eeskujuks meile kõigile. Lady Glenconner, neiupõlvenimega Anne Coke, sündis 1932. aastal viienda krahv Leicesteri vanima tütrena ja kasvas üles Holkham Hallis, perekonna pärusvaldustes Norfolkis. Kuninganna Elizabethi kroonimispidustustel oli ta üks slepikandjatest. 1956. aastal abiellus Anne Lord Glenconneriga, kellega saadud viiest lapsest on elavate kirjas kolm. 1958. aastal hakkas ta koos abikaasa Coliniga edendama elu Kariibi mere Mustique’i saarel, millest kujunes rikaste ja kuulsate paradiis. Ühe maatüki kinkisid nad kuninganna õele printsess Margaretile, kes rajas sinna oma suvekodu. 1973. aastal kutsus printsess Margaret ta oma seltsidaamiks ning Lady Glenconner jäi sellesse ametisse kuni printsessi surmani. Lord Glenconner suri 2010. aastal, Lady Glenconner on praegu 92 aastat vana ja elab oma maamajas Holkhami lähedal Norfolkis. Anne Glenconneri mälestusteraamat „Seltsidaam” püsis üle kolmekümne nädala Sunday Timesi esikümnes ja oli New York Timesi menuk. Lisaks mälestustele on ta kirjutanud ka kaks tunnustatud romaani „Mõrv Mustique’il” („Murder on Mustique”) ja „Kummitus Holkhamis” („A Haunting at Holkam”).

Arvan, et lisaks ladusale stiilile meeldis raamat mulle seoses minu vanusega. Raamat ladusalt loetav. Kadedusest mõtlesin, et küllap autoril oma meeskond abiks, kes ta mälestusi silub ja vormindab. „Seltsidaami lugemiseni pole ma jõudnud, aga seda loeksin uuesti. Nüüd on eesti keeles ilmunud ka üks autori kriminaalromaan  „Mõrv Mustique`il : paradiisis juhtub nii mõndagi...“. Selle jätan vahele.

Fosse, Jon Teine nimi : septoloogia I-II : romaan. Norra keelest tõlkinud Sigrid T ooming.

„Teine nimi. Septoloogia I–II“ on kunstnikuromaan, lugu täiskasvanuks saamisest, armastusest ja sõprusest, üksindusest ja kaotusest. Teos jälgib kahe Norra läänerannikul lähestikku elava mehe elu. Aasta hakkab lõppema ja Asle, vananev maalikunstnik ja leskmees, meenutab oma elu. Ta elab üksi, tema ainsad sõbrad on naaber Åsleik, poissmees ja kalur, ning galerist Beyer, kes elab paaritunnise sõidu kaugusel Bjørgvinis. Seal elab ka teine Asle, samuti maalikunstnik, kuid alkohoolik, kaks korda lahutatud ja oma lastest võõrandunud, võitlemas püsiva surmasooviga. Aegamisi saab selgeks, et see Asle on jutustaja alternatiivne versioon, neil on ühine taust ja palju muid sarnasusi, kuid kunagi pole päris selge, mis on tõeline ja mida jutustaja ette kujutab. Esimese ja kolmanda isiku vahel nihkuv „Teine nimi“ seab kahtluse alla konkreetsed arusaamad subjektiivsusest ja minast. Mis teeb meist need, kes me oleme? Ja miks me elame ühte ja mitte teist elu? Tagasivaadete kaudu uurib Fosse osavalt mõlema Asle elu lähenemisi ja lahknevusi, liikudes aeglaselt nendevahelise otsustava kohtumise poole. Jon Fosse (1959) on Norra kirjanik ja dramaturg, keda võrreldakse Samuel Becketti, Harold Pinteri ja Henrik Ibseniga. Fosse on norra kaasaegsetest autoritest maailmas kõige rohkem lavastatud dramaturg. Teda on tunnustatud arvukate kirjandus- ja teatriauhindadega ja tema teoseid on tõlgitud enam kui 40 keelde. „Septoloogiat“ (I–II 2019; III–V 2020; VI–VII 2021) peetakse Fosse tippteoseks 

Uskumatu, kuidas see romaan mind lummas. Esialgu ei saanud vedama, lugesin huuli liigutades kaasa, et tabada rütmi ja nii see läks poole raamatuni. Siis sattusin voogu. .Juba võtsin järjeraamatu lugemiseks: Septoloogia III- IV“.  Mulle tundub, et seda raamatut lugedes sattusin enda sees üpris sügavale.

Siis veel selline kategooria nagu mitte-ilukirjandus.

Merkel, Angela.Vabadus : mälestusi aastatest 1954-2021 . Saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas.

ANGELA MERKEL kandis kuusteist aastat Saksamaal valitsusvastutust ning kujundas oma tegevuse ja hoiakuga Saksamaa, Euroopa ja rahvusvahelise tasandi poliitikat. Oma mälestustes vaatab ta tagasi elule kahes Saksa riigis – aastani 1990 Saksa Demokraatlikus Vabariigis ja alates 1990. aastast taasühinenud Saksamaal. Kuidas õnnestus tal Saksamaa idaosast pärit naisterahvana jõuda Kristlik-Demokraatliku Liidu tippu ja saada ühinenud Saksamaa esimeseks naiskantsleriks? Ning kuidas sai temast üks kõige suurema võimuga läänemaailma valitsusjuhte? Millest ta juhindus? „Vabaduses“ kirjeldab Angela Merkel nii kantslerikantselei argipäeva kui ka äärmiselt dramaatilisi päevi ja öid, kus ta langetas Berliinis, Brüsselis ning muudes paikades kaugeleulatavate tagajärgedega otsuseid. Ta joonistab välja rahvusvahelise koostöö muutumise pikad jooned ning näitab, millise surve all on tänapäeva poliitikud, kui püütakse globaliseerunud maailmas leida lahendusi keerukatele probleemidele. Ta võtab meid kaasa rahvusvahelise poliitika kulisside taha ja näitab, kui olulised võivad olla isiklikud vestlused ja millised piirid eksisteerivad. Angela Merkel mõtiskleb poliitilise tegutsemise tingimuste üle üha enam vastanduvas maailmas. Tema mälestused pakuvad ainulaadset sissevaadet võimu sisemusse - ning nad kutsuvad otsustavalt üles vabadusele. Angela Merkel oli aastatel 2005 kuni 2021 Saksamaa Liitvabariigi liidukantsler, esimene naine selles Saksamaa kõige suurema võimutäiusega ametis. Sündinud 1954. aastal Hamburgis, üles kasvanud Saksa Demokraatlikus Vabariigis, kus ta õppis ülikoolis füüsikat ja kaitses loodusteadustes doktorikraadi, valiti Merkel 1990. aastal Saksamaa Liidupäeva liikmeks. Aastatel 1991–1994 oli ta Saksamaa nais- ja noorsooküsimuste minister, 1994–1998 Saksamaa keskkonna-, looduskaitse- ja reaktorite ohutuse minister, 2000–2018 Saksamaa Kristlik Demokraatliku Liidu esinaine. 2021 lõpetas ta aktiivse poliitilise karjääri.

Oli minu lemmikpoliitik, hoidis Euroopat oma pihus. Tagantjärgi on hea osutada tema vigadele ja eksimustele. Arutleb, miks ta midagi otsustas ja kas oleks võinud ka teisiti. Kas just Angele Merkel päästis džinni pudelist välja.

Stea, Jonathan N.Ettevaatust, ajuvamm! : vaimse tervise päästmine heaolutööstuse küüsist . Tõlkinud Triin Olvet.

Vaimne tervis on hinnaline vara, millest on tehtud tulus petuäri. Ajal, mil iga Jonathan N. Stea soolapuhuja võib end nimetada terapeudiks, tuleb oma murele abi otsides olla väga ettevaatlik. Ainus võimalus end ajuvammi nakatumise eest kaitsta on teadusliku ja vaimse tervise kirjaoskuse omandamine. Sellest raamatust leiate: • juhised vaimse tervise väärinfo, libateraapiate ja pseudoteaduse äratundmiseks; • praktilised lahendused enese aitamiseks ja terapeudi valimiseks; • kõik vajaliku informeeritud otsuste tegemiseks oma vaimse tervise huvides. Esimeses osas tutvustab autor pseudoteaduse olemust ja ohte ning aitab teha esimesed sammud vaimse tervise kirjaoskuse omandamisel. Seejärel õpetab ta märkama ja ära tundma väärinfot ja propagandat; näitab, miks väärinfo tundub usutav ning aitab teritada silma libateraapiate müügitaktikate ja troopide tuvastamiseks. Raamatu viimane osa on täidetud praktiliste lahenduste ja soovitustega enda kaitsmiseks petiste eest ja vajadusel tõenduspõhise teraapia valimiseks. Jonathan N. Stea (PhD) on praktiseeriv kliiniline psühholoog ja Calgary ülikooli psühholoogiateaduskonna kaasprofessor. Stea on avaldanud palju artikleid teaduse populariseerijana ja teinud kaastööd mitmetele meediaväljaannetele. „Väga tänuväärne, et keegi on lahti kirjutanud vaimse tervise äri nähtamatuma poole, kus on ärevad, segaduses, arutult raha kulutanud või lausa tervist kahjustavaid otsuseid teinud inimesed, kes ei tea enam, mida või keda uskuda ja usaldada selles otsatus tõejärgses infovoos. 21. sajandil on heaolu müük võtnud tööstuslikud mõõtmed, kus antakse imelisi lubadusi, kiireid lahendusi ja kohest leevendust, usutavuse suurendamiseks lisatud pseudoteaduslikke tõdesid ja vastandumist. 

Han, Byung-Chul . Väsimuseühiskond .  LR. Saksa keelest tõlkinud Hasso Krull. 

Saksa-korea filosoof Byung-Chul Han lähtub oma essees mõttest, et läänelikes ühiskondades on toimunud paradigmavahetus. Viiruseajastust on astutud neuronaalsesse ajastusse, kus ajastuomaseid haigusi ei tekita enam immunoloogilise teise negatiivsus, vaid valitsev ülemäärane positiivsus. Saavutusühiskonnas on igast indiviidist saanud iseenda tööandja, kes ekspluateerib ennast ise. Koos sellega levib depressioon, ATH ja läbipõlemissündroom. Autor vaatleb nende juurpõhjusi ning otsib väsimuse loovat ja ravivat tähendust. „Väsimuseühiskond“ kuulub mõisteliselt kokku Byung-Chul Hani esseega „Läbipaistvusühiskond“, mis ilmus Loomingu Raamatukogus kolm aastat tagasi. Raamatut saatis Hasso Krulli lühike ülevaade Hani kui „filosoofia rokkstaari“ mõtlemise pidepunktidest.

Hickel, Jason. Vähem on rohkem : kuidas tasaareng päästab maailma. Tõlkinud Tõnu Ülemaante. 

Kas lõputu kasv piiratud planeedil on võimalik? Miks me usume, et majanduskasv on ainus tee õnneni? Käesolev raamat ei ole pelgalt praeguse maailmakorra kriitika – see on radikaalne ja praktiline teekaart uue maailma ehitamiseks. Hickel viib lugeja teekonnale läbi ajaloo, näidates, kuidas kolonialismi ja ekspluateerimise pärand elab tänases majandussüsteemis edasi. Selle asemele pakub ta välja alternatiivsed viisid, kuidas korraldada majandust nii, et see teeniks inimeste ja planeedi heaolu, mitte kasumiahnust. Ajal, mil Eesti poliitikud räägivad rohepöördest ja „puhtast tööstusest“, rajades samal ajal uusi tselluloosi- ja põlevkiviõlitehaseid, esitab see raamat ebamugava tõe: meie praegune lõputule kasvule orienteeritud majandusmudel on ummiktee. Kasvujärgne lahendus – tasaareng – pole vaesuse õilistamine, vaid teekond tõelise rikkuse ja tähendusrikka elamise juurde. Astu välja mugavustsoonist ja julge mõelda teisiti. See raamat muudab su arusaama majandusest, progressist ja inimkonna tulevikust.

Seejärel lugesin läbi endise riigikohtuniku Eerik Kergandbergi  väljakutse Peeter Koppelile – tule ja tõesta oma lahmivaid väiteid ja palju muud.

Chris van Tulleken. Ületöödeldud inimesed. Miks me sööme kõikvõimalikku kraami, mis pole toit ... ja miks me ei suuda lõpetada.

Tõesti hea raamat, lugesin nagu parimat põnevusromaani. P.s. hakkasin vaatama toidu etikette ja tegin otsuse mõnedest valmistoitudest loobuda. Mitte tervise pärast. lihtsalt vastik tundub süüa.

LK. 165.  suurem osa ÜTT-st on valmis meisterdatud tervislikust toidust, mis on redutseeritud molekulaarseteks baasosadeks, mida seejärel modifitseeritakse ja millele antakse uuesti toiduga sarnane vorm ja tekstuur, misjärel neid tugevasti soolatakse, magustatakse, värvitakse, maitsestatakse ja lõhnastatakse. Oletas, et ilma lisaaineteta ei tunneks keel ja aju neis tööstuslikes põhikomponentides arvatavasti toitu äragi.

Kuidas toiduainetetööstus on äri mõju all ja kuidas võimalik reguleerida vaid seadustega, tõi näiteks rinnapiimaasendaja .

ÜTT toime selgub täielikult tulevikus. Praegu võib kindlalt öelda, et on rasvumise põhjuseks ja lõhub mikrobioomi. Kivisöetõrvast valmistatud või, mida natsid testisid koonduslaagrites.

Ja sama tegevust tootmine suurema kasumi nimel ja agressiivne kaubandus toimub a ilutoodete ja riietuse jne müügil.