Seth Godin. Mida teha, kui on sinu kord.

Seth Godin

Mida teha, kui on sinu kord

(Ja alati on sinu kord).

Tõlkinud Mart Rummo

Kirjastaja: Äripäev 2015

160 lehekülge

Olen lugenud Seth Godini „Lilla lehm“ ja „Asendamatu asjapulk“. Käesolev raamat võtab lühidas konkreetses lööklauselises vormis kokku kõik, mida Seth Godin varem kirjutanud, kuid teeb seda uudses vormis. Läksin raamatukokku otsima toekat Äripäeva raamatut, leidsin otsitu ajakirja formaadis. Raamatus on  palju huvitavaid pilte ja fotosid, lõigud ja punktid, terved leheküljed, on esile tõstetud  erineva värvi, stiili, fondi  suurusega, mõnikord on tekst pea peale pööratud. Raamatu lehekülg näeb välja nagu hästi kujundatud blogi.

Vormilisest küljest vaimustasid mind eriti raamatu lõpuleheküljed.

Ma olen varemalt ühe oma raamatu rändama saatnud.

Kuna olen Godinit ja teisi motivatsioonigurusid piisavalt lugenud, siis midagi uut endale ei leidnud. Autor edastab  sõnumit võtta vastu kõik võimalused  tegutsemiseks (nüüd on minu kord) kartmata läbi kukkumist, võtta vabadus eristuda ja olla loov.

Eesti keeles võtab öeldu kokku vanasõna „Julge algus on pool võitu“, Godin lisab siia, võidab see, kes kõige rohkem läbi kukub.

Autor pillub löövaid lauseid, üleskutseid ja tsitaate:

Eksida on vähem kulukas kui mitte midagi teha.

Ma tunnen selliseid inimesi, alati ei ole eksida vähem kulukam, aga ok!, kui võidab see, kes kõige rohkem läbi kukub, siis loeme tibusid sügisel.

Vabasta end vajadusest mitte eksida.

Maadeavastaja on inimene, kes on ära eksinud.

Sa oled kas looja või pealtvaataja. Sa kas ootad oma korda või kasutad seda.

Autor taob oma sõnumit korduvalt, intensiivselt, lühikeste mõjuvate lausete, tsitaatide, lugude ja näidetega. Raamat on väga mänguline. Lõpuks on sõnum igale lugejale, kes viimasele lehele jõudis, pähe kulunud: alati on sinu kord.

Autor ei pea palju motivatsioonist ja tsiteerib teist müügiguru Zig Ziglarit, kes olla öelnud, et  motivatsiooni saamine on just kui duši all käimine. See on kasulik, kuid selle mõju ei kesta kaua- seepärast tuleb seda tihti korrata. 

Godini arvates ei ole võimaluse  kasutamisel midagi pistmist motiveeritusega. Autor ütleb, et vaja on kahte asja:

1)märgata kultuuris ja majanduses muutust ning mõista, et nüüd on tõesti sinu kord,

2)kujundada harjumus. Harjumus kuulub töötamise juurde, see on sinu otsus võimalusest kinni hoida, end sellega siduda, luua ja ennast kannustada.

Harjumuse kujundamise kohta oli väga hea raamat, kui keegi viitsiks 446 lehekülge läbi lugeda: Charles Duhigg. "Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime."

Tegelikult on Godini raamat ka suunatud sisemise motivatsiooni äratamisele. Motiveeritud tegevust jätkub tükiks ajaks, aga harva terveks eluks, kui sa ei kujunda harjumust. Raamat motiveeris mind küll. Ma ei saanud teada midagi, mida ma varem ei teadnud, kuid sain korraks motivatsiooni oma kookonist väljuda. Vaatamata elu jooksul läbiloetud juhtimis- ja eneseabi raamatute kogusele on siiski asju, mida ma pole julgenud teha (neid jääb järjest vähemaks) ja asju, mida ma pole viitsinud teha (nende hulk tõenäoliselt hakkab suurenema). 

Üks lõik ka raamatust.

"Charles Pollock oli maalija.

Tema vend Jackson oli kunstnik. Põhjus, miks sa Charlesist kuulnudki pole, on imelihtne.

Ta maalis samamoodi kui tema õpetaja Thomas Hart Benton.

Bentoni seinamaalid ja sangarlikud kujundid tähistasid USA kujutavas kunstis olulist pöördepunkti.

Ja Jackson Pollock saatis oma action paintinguga suurema osa sellest kuradile.

Jacksoni vend Charles aga ei muutnud midagi, ta ei kasutanud oma korda,ega otsustanud avangardi kasuks.

Tema maalis nii nagu teda oli õpetatud.

Kahtlemata teda õpetas meister, kuid tema siiski ainult kopeeris."

Raamatus selle loo juures kunstnike töid ei olnud, mina lisan, ma pole nii kaua kusagil kunstinäitusel ega galeriis käinud, loodan Saaremaa ooperipäevade ajal.
Kuressaare lossi keldrisaalis on üles pandud Eesti maalikunst Enn Kunila kogust.

Charles Pollock 

Thomas Hart Benton.

Jackson Pollock 

Kingiksin Seth Godini  raamatu gümnaasiumi või ülikooli lõpetajale. Sobis ka endale ühe õhtu lektüüriks, suur trükk läheb kiiresti.

Epp Annus "Sina, Matilda".

Epp Annus.

„Sina, Matilda“

Kirjastus Tuum 2007

158 lehekülge

Ausalt öeldes oli mul esialgu soov pooleli jätta, aga lugesin edasi, sest tahtsin teada, kes siis Matilda on, kui peategelane on Teresa.

Kohustusliku 50 lehekülje järel poolelijätmise soovi enam ei olnud.

Hea muinasjutt õhtuseks lugemiseks.

Raamat on  väga heas eesti keeles, väga mõnus lugeda, tekst väljapeetult tundeline.   Tõsi küll, kaunitari ja koletise kirjavahetus justkui läks üldisest voost välja.

Aga midagi enamat kui muinasjutt see jutustus minu jaoks ei olnud. Tekstis oli hästi palju küsimärke ja vähe vastuseid. Tööelus ütlen, et retoorilisi küsimusi ei tohi esitada, kui ei suuda neile vastust anda. 

Tutvustuses on öeldud: romaan tõstatab mitmeid psühholoogilisi ja filosoofilisi probleeme. Küsimuse all on armastuse olemus ja selle kadumine, armastatu muutumine, ükskõiksus, saatus ja inimese ülesanded elus.  

Aga vastuste puudumine võis olla ka mu oma süü. Ma ei mallanud sellele raamatule pikemalt mõelda ja vastuseid  otsida, nii kui lõpetasin, lõin uue raamatu lahti.

Stiilinäide lk. 155 „Lill, tulipunane lill. Ma mäletan seda tunnet, kuidas ta kiskus ära mu õielehte. Kui valus see on, kui valus on ilma jääda ühest õielehest teise järel, üks, kaks, kolm, neli. Kui piinav on üksindus, kui hingemattev on lossitiiva tühjus. Kui hirmus on tunda, kuidas armastatu aeglaselt,  pääsmatult sinust kaugeneb, kui ta ei leia sind enam üles, kuni sinu väljasirutus jääb mõistmata, kuni ta ei märka enam sinu ilu, sinu janu, sinu tulipunast kutset. Ja siis ei jää enam muud kui kuivamise, juba ette ära kõdunemise piin, kuivav pruun tungib aeglaselt edasi, leht, mille pungumisest ja kasvamisest oli nii mõõtmatut rõõmu, kärbub pikkamööda, leht langeb lehe järel, iga langemine on surm, sinu surm. Sa sured nii mitu korda, et viimase kroonlehe langedes pole sinu elust enam midagi järel. „

Nii pikk lause. Ma armastan lühikesi lauseid, võib-olla sellepärast, et lühikesse lausesse oskan paremini kirjavahemärke pannaJ.

Raamatu magusa tundelisusega sobib  Celine Dioni laul multikast „Kaunitar ja koletis“.

Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat"

Andrus Kasemaa

„Minu viimane raamat“

Kirjastus Varrak 2014

168 lehekülge

Olen nüüd lugenud kaht Andrus Kasemaa raamatut, ega tal proosaraamatuid rohkem olegi. Lisasin autori nüüd oma lemmikkirjanike hulka.

Mulle meeldis „Minu viimane raamat“ väga, kuigi tuttav, kes mulle selle laenutas, ütles, et ah, üks igavene soigumine.

Minu jaoks uudne, üllatav, nauditava sõnaseadmisega romaan. Selline raamat, mida lugedes ei tea, kuhu välja jõuad.

Raamat algab  pudeliposti kirjadega  Sigridile:

Lk. 7 „Pudelipost. See on nagu sõnumi saatmine kosmosesse. Lootusega, et keegi sind loeks. Minu üksindusest saadetud kirjad . sest üksindust ma siin saarel tunnen. Väga .eriti talvel. Siis on kõige raskem. Kõnnid ja kõnnid juba mitmendat tundi. Aina tühjemad lahed. Aina nukramad. Tuulgi tõuseb Pimeneb. Kisub vist tormikas. Kauged metsased neemed kaovad uttu. Võimsad metsikud rannad nagu kuskil Californias. Pikad liivased. Ma ei ole seal käinud, aga ma „Santa Barbarast“ kunagi telekast nägin. Iga järgmine lahesopp on aina üksikum ja tühjem. Merekaerad tuules ja mina ühes nimetus abajas. Istumas. Ei ühtegi kirja. Nukker ja näljane. Kurvastuse laht peaks olema nende nimi ja Igatsuste neem. Ja Üksinduse saar.“

Lk. 8 „Olen kuulnud vaid kahest kirjast, mis siit meie rannast on leitud.

……

Teine kiri leiti siit natuke eemal. Selle oli kirjutanud 23 –aastane Sigrid Rootsist. Ta pudel jõudis me randa ja keegi leidis selle. Sigridi vanemad peavad restorani. Ja ise õpib ta ülikoolis kirjandust. Ju talle meeldib kirjandus. Ega mingi tavaline Rootsi flicka polekski selle peale tulnud, et võiks pudeleid merre loopida. Temaealised loobivad ainult tühje pudeleid merre, aga tema pani kirja ka sisse. Ju talle meeldib kirjutada.“

(Miks ma nii palju ja pikki tsitaate panen. Vanasti kui enamus raamatuid koju ostsin, sain iga hetk riiuli  juurde minna ja köite lahti lüüa. Nüüd kui lugemisvara laenutan, seda võimalust enam ei ole. Kui soovin raamatu hõngu uuesti tunda, loen tsitaati ja tunnengi.)

Kirjad Sigridile e. 1/3 raamatust on  fantaasiaküllane lugu haakrikukorjaja elust saarel.  Haakrik :murd. mere poolt randa uhutud hukkunud laevade vara.

Sellel saarel, selles elus, millest  jutustaja unistab ja Sigridile kirjutab, on väljamõeldud vanaisa,  laevaköitest tee, haakrikurestoran  ja  palju merd. On ka Sigridi ja jutustaja väljamõeldud lapsed, kes kannavad laevade nimesid: Sydgard, Glyfada, BBC Thames, Leopard Moon.

Minu jaoks oli see osa raamatust nagu muinasjutuline poeem proosas.

Edasi tunnistab jutustaja, et see haakriku värk ja vanaisa mere ääres on väljamõeldised ja räägib loo oma lapsepõlvest, kooli- ning ülikooliajast.  Siin on juttu vaesusest, koolikiusamisest, sõjaväeteenistusest ja ülikoolis ajaveetmise mõttetusest. Vaesusest eesti moodi, mida häbenetakse, mitte nagu Bove jutustuses „Minu sõbrad“, milles vaene olla oli lihtsalt üks olemise viis.

Jutustaja uuristab halastamatult oma hinges ja ei jäta midagi avaldamata, selles osas on palju kurbust ja hingelist ahistust, aga ka igatsust parema elu järele.

Lk. 108. Kui ma olin laps, siis ma lugesin kord kõik oma kehavead üle, sest mul oli kõrini, et mul neid nii palju on. Ma otsustasin nad üle lugeda ja selle kaebusega Jumala ette minna. Ja ma sain kokku seitse viga. Ja ma pidasin üksi valjusid monolooge Jumalaga, et miks sa nii koledaks oled mu loonud, Jumal! Ma olin nagu väike Iiob talu heinaküünis ja hädaldasin, miks ta mulle neid vigasid vähem ei võinud külge pookida, sest kui ma teistel, oma klassikaaslastel neid salaja tunnis üle lugesin, siis ei leidnud ma midagi sellist, mida minul kõike kuhjaga oli, sest minul algas kõik juba sündimisega. Juba mu sündimisega läks viltu. Nagu ainult Ida-Euroopas võis vaid juhtuda, et lapsed jäid sündimata, sest vene mutil oli vaja minna telekat vaatama.“

Raamatu lõpp pöörab korraks jälle kõik pea peale. Mine sa võta kinni, mis see nüüd oligi, aga väga hea raamat, kindel see.

Rachel Joyce "Harold Fry uskumatu palverännak"

Rachel Joyce

„Harold Fry uskumatu palverännak”

Tõlkinud Riina Jesmin

Kirjastus Varrak  2015

264 lehekülge.

Raamatu pealkiri on  tõenäoliselt laenatud Byroni „Childe Haroldi palverännakust. Isegi kui ma seda koolis õppisin, ei mäleta enam midagi, pean pisut uurima.

Väga hea raamat. Kirjutasin sellest pisut filmi „45 aastat“ all, et sarnanevad. Raamatu abielupaar on abielus olnud 47 aastat ja lugu saab samuti alguse kirjast, ka siin pöörleb tegevus konflikti ümber, mis on alguse saanud minevikus.

Raamat meeldis mulle kordi rohkem kui film.

Ei tea, kas palverändurid juba käivad seda marsruuti!

Vana mehe Haroldi palverännaku kirjeldus on peaaegu uskumatu, ikkagi 3 kuud teel  ja ligi 1000 km ilma igasuguse matkavarustuseta.  Tundub ebareaalne, et mees, kes tema abikaasa sõnutsi tavaliselt kõndis ainult autoni sihtpunkti jõuab, Aga mida lehekülg edasi, seda rohkem elad peategelasele kaasa ja hakkad uskuma, et vaatamata kõigile raskustele Harold jõuab kohale. Tema tahe ja usk on kaasahaaravad.   Harold kogeb rännakul vahelduvalid tundeid, kord on need suisa ülevad ja pidulikud, siis jälle leiab mees end  äärmises masenduses. Teel olles elab ta uuesti läbi lapsepõlve, nooruse, abielu, hindab ümber seisukohti  ja loobub mõtetest, mis pikka aega tema elu on mürgitanud.

Stiilinäide lk. 43 „Küllap ta oli koos Queenie’ga lugematuid kordi seda teed sõitnud, ja ometi ei mäletanud ta seda maastikku. Ilmselt oli tal päevakava ja õigeks ajaks sihtkohta jõudmisega nii palju tegemist, et maa autoakende taga polnud midagi muud kui üksainus laiuv rohelus, taustaks üksainus mägi.Elu oli sootuks teistmoodi, kui sa sellest läbi kõndisid. Nõlvalünkade vahel lainetas ruudumustrilisteks põldudeks nikerdatud ning kõrgete hekkide ja puudega vooderdatud maa üles ja alla. Harold pidi seisatama, et vaadata. Oli nii palju rohelise varjundeid, et Harold muutus alandlikuks. Mõni oli peaaegu sametjalt sügavmust, mõni nii hele, et sarnanes kollasega. Kaugel tabas päikesekiir mööduvat autot, võib-olla akent, ja valgus väreles küngaste kohal nagu langev täht. Kuidas ta küll varem seda kõike ei näinud?“

Raamatu teine peategelane on Haroldi abikaasa Maureen, kes esiti tundub mehe suhtes ülekohtune (tõeline nõid!). Raamatu kulgedes saab lugeja konfliktile abielupaari vahel jälile ja nii kriitiline enam ei ole.

Liigutav on see, kuidas Harold teekonnal mõtleb: „Maureenile oleks see meeldinud“ või Maureenile suveniire ostab ja talle helistab. Paralleelselt Haroldi rännakuga  lubab autor lugejal jälgida Maureeni. Kui alguses valdab naist viha, siis vähehaaval hakkab ta Haroldist puudust tundma, teda koju ootama ja tema palverännakut toetama.  Ka naine käib mõtetes läbi nende kooselu ja hindab asju ümber. Kui Maureen Haroldit palverännakul kohtab, siis ei näe ta enam vana ja tüütut meest, vaid seda noormeest, kes ta kunagi ära võlus.

Kuigi Haroldi teekond algab ja viib ta vana sõbranna ja töökaaslase, haigusest räsitud  Queenie Hennessy kuhtunud keha  juurde,  on tema palverännak ühtlasi teekond iseendani ja Maureenini. Raamatu lõpus on Harold hoopis teine mees, kui see, kes retke alustas.

Autori rahulik poeetiline jutustamisviis peene briti huumoriga loob meeleolu ja hoiab lugeja huvi jäägitult raamatu küljes. Haroldi tegemised lähevad lugejale südamesse, esimesest leheküljest alates.

Meisterlikult kirjutatud raamat, autor teab, kuidas äratada lugejas kaastunnet ja panna kaasa elama ühe vana mehe tegemistele, nii et see mõjub hoopis innustavalt.

Raamatu fenomeni võiks ehk seletada sellega, et see on lugu lihtsatest inimestest. Peategelane, pealegi üpris vana inimene, võtab ette uskumatuna tunduva palverännaku ja käib selle raskuste kiuste lõpuni. See innustab, tähendab ka mina tulen toime oma eesmärkidega, kui seda vaid väga tahan ja pihta hakkan. Miski pole võimatu, kui seda väga tahta.

Loodan on, et eesti keelde trükitakse ka raamatu järg, lootusetu armastuse lugu „The Love Song of Miss Queenie Hennessy”. Natuke kardan ka seda raamatut, kas Haroldi elu Maureeniga on raisatud elu, kas Harold oleks võinud ka Queeniet armastada.

Kinos "45 aastat"

Film „45 aastat“

2015, Suurbritannia

Režissöör ja stsenarist Andrew Haigh (David Constatine’i lühijutu ainetel)

Operaator Lol Crawley

Osades Charlotte Rampling (Kate)

Tom Courtenay (Geoff).

Sellest filmist on palju kirjutatud. Näiteks „Sirbis“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/vaikne-lugu-suurest-kirest/,

Müürilehes http://www.muurileht.ee/45-aastat-aja-augus/

Nende ja teiste  kirjutiste valguses, mis ma enne filmi vaatamist läbi lugesin, oli selge, et midagi tarka mul lisada ei ole. Otsustasin juba ette keskenduda oma tunnetele seoses filmiga.

Filmile  mõeldes  leian kohe rea sarnasusi hiljuti loetu või nähtuga:

Film „Adaline aeg“"Adaline aeg" kinos.film. Enne pulma aastapäeva tähistamist ilmub suhteid segama mehe vana armastus. „45 aastas“ mehe aastate tagune armastatu Katya, kes on küll surnud, kuid kelle laip leitakse jääliustikust väljanägemiselt sama noorena kui 50 aastat tagasi. Õnneks filmis laipa siiski ei näidata. „Adaline ajas“ säilib noor naine muutumatuna üle saja aasta tänu teda tabanud välgulöögile. Adaline armsam viib naise vanematekoju, kus selgub, et noormehe isa oli nooruses Adaline armastatu ja mis sellest kõigest siis välja tuleb. 

Teatris- N. Simon „ Paar sentimeetrit armastuseni“Neil Simon "Paar sentimeetrit armastuseni" Oma Laval.teater  Etenduses Maggie kurtis, et surnud Julia vari on nende abielus kohal iga päev . Filmi Katie  ütles peenemalt, et juba mitu päeva on meie majas  tunda Katya parfüümi.

Raamatus „Harold Fry palverännak“. Selle raamatu lugemisega olen alles poole peal.

Nii film kui ka raamat algavad sellega, et mees saab kirja. Filmis tuleb kiri kelleltki, kes teatab, et mägedest on leitud 50 aastat tagasi kadunud  Katya laip. Raamatus saab mees kirja  endiselt kolleegilt ja sõbralt, naiselt, kes on suremas. Harold läheb vastust  posti panema, jalutab ühest postkastist teiseni kuni otsustab kirja ise kohale viia, mis tähendab  üle 700 miili jalgsirännakut.  maamiil 1,609 km. Mis mõlemas, nii raamatus kui ka filmis ühist, mõlemad mehed muutuvad tegusamaks ja......  iseseisvamaks on see õige sõna.

Filmi Geoff julgeb oma Katyale ainult mõelda, vaatab vanu pilte, hakkab uuesti suitsetama, korraks mõtleb ka reisile šveitsi, kuid loobub sellest kohe. Raamatu Harold alustab pikka palverännakut, sellest oma abikaasat isegi teavitamata. Sellest raamatust kirjutan, kui läbi loetud, tõeliselt hea raamat.

Vaatasin filmi enda seisukohalt. Ealt sobilik, mõtlesin, kuidas käituksin mina Kate asemel sarnases olukorras. Nii mõeldes tundusid  filmi sündmused ja konflikt ülepaisutatud ja ületähtsustatud.  

See, mis toimus enne meid, ei võiks endast nii välja  viia. Mulle jääb arusaamatuks tutvustusest loetud „Esimese armastuse ülessulamisest kujuneb metafoor, mis paneb abikaasade jaoks käest libisema koosveedetud pikkade aastate tähenduse“.  Loomulikult soovib iga naine olla oma abikaasa elu suurim armastus ja maha vaikida need, kes olid mehe elus enne. Aga siis on targem mitte urgitseda selles, mis oli „enne meid“. Tegelikult ei taha teadagi ,mis oli enne, teise ringi abikaasadel ei tule see kõne allagi. ( Mõnikord on see siiski vajalik, meenus raamat  „Üksainus hingetõmme“ Lucy Clarke "Üksainus hingetõmme".raamat).

Ühes filmi arvustuses kirjutati eluaegsest valest inimeste vahel.  Ma ei näe siin valet, kui pooled ei ole just vandunud teisele poolele kõike ära rääkida, mis juhtus „enne meid“. Tõel on piirid ja abieluski õigus mingile privaatsusele.

Ma ise lubaksin mehel leinata, üksi olla, mida iganes. Kui olukord hakkaks mulle närvidele käima, ignoreeriksin, ütleksin talle, küll läheb üle.

Ma ei usu, et 50 aasta tagune sündmus saab kustutada 45 aastat abielu. Siis on see sündmus vaid ajend ja abielu enne katki.

Vaatasin filmi ja mõtlesin, mis nüüd saab: kas Geoff ütleb pulma aastapäeva kõnes midagi valesti või plahvatab Kate, kuid ei. Sõbranna, kellega koos filmi vaatasin, mõtles kogunisti kriminaalsele süžeele, et Geoff ise lükkas Katya kaljult alla. Ka seda mitte. 
Oligi lihtsalt selline film näitamaks, et vanade abielupaaride näiliselt idüllilise elu varjus on probleeme ja tundetorme ning kartusest üksi jääda tehakse head nägu halva mängu juures.  

Kuidas tõlgendada Katie pisaraid  filmi lõpus? Olid need meeleheite pisarad, et mees on armastanud enne teda kedagi teist, võib-olla palju tugevamalt kui teda ja nüüd ei ole miski enam endine.

Olid need rõõmupisarad, et kõik on taas endine, nad suutsid uuesti alustada ja armastus on alles. Rõõmupisarateks oli Kate nägu liiga meeleheitel ja karm.

Mina ei tea.

„45 aastat“ ei reastu mu lemmikfilmide hulka aga film meeldis mulle.

Kummardan näitlejate mängu ees. Tänavusel Berliini filmifestivalil said näitlejad Charlotte Rampling Kate Mercer osa eest ja Tom Courtenay Geoff Mercer osa eest Kuldkarud . Mulle meeldis operaatori töö- need läbi auto- ja majaakna filmitud kaadrid ning halastamatud suured plaanid.

Mulle väga meeldis filmi heli, näitleja hääled taustahelidega: teler, tuulehoog, auto  jne, lõi erilise kohaloleku tunde.

 „Adaline aeg“ meeldis enam- mõtlesin välja, miks. Adalines  mängisid kaunid noored inimesed. „45 aastas“ olid esiplaanil vanad inimesed, ka suures plaanis. See tegi filmi nukramaks ja süngemaks kui see tegelikult oligi. Öeldagu mis tahes, vanadus ei saa kauniduses noorusega füüsiliselt võistelda ja inimest tõmbab ilu poole.

Filmi lõpus kõlas Geoffi ja Kate’i pulmalaul, The Plattersi „Smoke Gets in Your Eyes“

Lucy Clarke "Üksainus hingetõmme".

 Lucy Clarke

„Üksainus hingetõmme“

Tõlkinud Kristi Küla

Eesti Raamat 2015

Sarjast „Nüüdisromaan“

300 lehekülge.

Luci Clarke on Inglismaal sündinud Austraalia kirjanik. Kirjutanud kolm raamatut, mis kõik kiiresti populaarsust kogunud. Pärast seda kui kirjaniku kodulehel ilmus teade, et käesolev raamat ilmub Eestis, avaldati see  veel Hollandis, Norras, Tsehhis, Saksamaal ja Kanadas. Juba varem ilmus USA-s ja Suurbritannias. Kokku on autor kirjutanud kolm raamatut.

Kui armas pilt, selline võiks olla ka Eva oma rõõmupäevil.

Tutvustusest:

„ Kui Eva abikaasa Jackson Inglismaal traagiliselt hukkub, hakkab naine oma väljapääsmatus hingeseisundis igatsema kohtumist mehe omastega, kes elavad kaugel Tasmaanias, kuhu nemadki pidid kord mehega reisima. Ja naine lendab etteteatamata maakera teisele poolele ning kohtub Tasmaania ranniku lähedasel väikesel saarel Jacksoni venna Sauliga, kes on nii väga Jacksoni moodi. Ainsa hetkega muutub Eva elus kõik, meenutused tema abikaasast valguvad nagu kuiv mereliiv tema sõrmede vahelt läbi ja samas muutub tema lühike kooselu Jacksoniga paljudeks vastuseta küsimusteks. Ning Eva ei tea enam üldse, keda ta on armastanud…

Tõde selles haaravas romaanis on, et kõik eelnev … oli vale.“

Seda lugu raamatus jutustab Eva. Vahele on pikitud Jacksoni lõigud kursiivis. Kõik tegelased, k.a. Eva sõbranna Callie, Eva ema, Jacksoni isa Dirk ja vend Saul on elavaks ja värvikaks kirjutatud. Lugeja kipub kõigile neile kaasa elama.

Eraldi tuleb kiita autori tegevuskoha kirjeldust, seda lugedes hakkab lugejagi unistama tundmatust ja kättesaamatust  Tasmaaniast.

Raamatu tegevuskohaks on väljamõeldud   Wattleboon ühel Tasmaania saarel. Kirjanikule oli inspiratsiooniallikaks Bruny saar Tasmaania kaguranniku lähedal.

Mõnus raamat lugemiseks-  kerge lugeda, emotsionaalne ja põnev.  

Tõenäoliselt võiksin raamatu „naistekate“ hulka liigitada, aga see raamat on minu klassifikatsioonis enamat. Väga hea armastus- ja suhteromaan.

Peategelane Eva on emotsionaalne, aga samas visa ja tugev isiksus. Kirjanik  on tema emotsioonid suureks kirjutanud ning lugeja elab tahes tahtmata  Evaga koos läbi kõik tema tunded.

Pinget ja põnevustki, mis ei ole omane armastusromaanile, jagub lõpuni.

Raamatu lõpp ei ole ettearvatav ning jätab otsad veel lahti.

Stiilinäited:

Lk. 34 Armumine üllatas teda nii sügavuse kui ka ootamatusega, nõnda erinev püsisuhetest, millest ta oli varemgi läbi jalutanud. Otsekui oleks ta libisenud paralleelmaailma, sinna, kus olid üksnes tema ja Jackson. Noil esimestel kuudel kaardistasid nad teineteise keha, lõid omaenda dialoogi, märgistades selle privaatsete naljadega, täitsid mineviku, mida nad polnud jaganud, puhast ja ehedat naudingut pakkuva olevikuga.

Lk. 234 Ma ei tea, kas Sina oled teinud kunagi midagi, mida kahetsed, Eva. Ei kujuta küll ette. Ma ei mõtle neid väikseid viperusi, nagu näiteks miski, mida soovid, et poleks seda öelnud - pean silmas neid, mis hoiavad Sind öösiti ärkvel, kui kogu ülejäänud maailm magab. Seda tüüpi mõtteid, mis seavad kahtluse all kogu Su olemuse, et kes sa üldse oled ja milleks oled võimeline.

       Minul on paljugi, mida kahetseda. Kõik võrsub väändunud okstena otsuse juurtest, mille tegin kunagi, kui olin viisteist. Mis tol päeval juhtus, pole lihtsalt lugu, mida oleks Sulle kerge rääkida, Eva. Oma peas olen teinud seda tuhandeid kordi, aga mitte kunagi pole jätkunud julgust valjusti välja öelda.“

Väga hea tõlge. Näiteks  selline sõna lk. 57 õlad võplevad. Minule uus.

Sedasorti raamat, ma arvan, et meeldib kõigile. Neile, kes tahavad kergemat lugemist kui ka teistele. 

Christoffer Carlsson "Nähtamatu mees Salemist".

Christoffer Carlsson

"Nähtamatu mees Salemist"

Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste

Tammeraamat 2015.

287 lehekülge.

1986.a. sündinud Rootsi autori raamat ilmus 2013 aastal. Raamatust  sai Rootsis bestseller ja autorile anti  2013.aastal Rootsi Krimikirjanike Akadeemia (Svenska Deckarakademin)  auhind parima rootsikeelse  kriminaalromaani eest. Carlsson on noorim autor, kes selle auhinna saanud. Vaatamata noorusele on autor kriminoloogiaprofessor ning Stockholmi ülikooli õppejõud.

Alates 2010 aastast on temalt igal aastal ilmunud üks kriminaalromaan, seega senini viis raamatut. Tammeraamat lubab raamatu tagaküljel, et eesti keeles ilmub Leo Junkeri sarja teine raamat 2015 aasta lõpus.

Leo Junkeri tutvustusest:  Pärast noorena kogetud traagilist juhtumit otsustab tundlik noormees Leo Junker, et temast saab politseinik. Junker asubki tööle sisejuurdlusbüroo detektiivina. Seal aga tõmmatakse ta salaoperatsiooni Gotlandi saarel, mis lõppeb katastroofiga – politseinik tulistatakse surnuks ja Leo käes on relv… Sellest hetkest alates puruneb Leo maailm. Edasi kõnnib ta läbi elu justkui närvilises uduvines, võideldes ärevushäirega ning kuritarvitades retseptiravimeid. Läbi raamatusarja otsib Junker tõde: mis ta saadeti Gotlandile, mis juhtus ta lapsepõlvesõbraga ning kuidas need juhtumid on omavahel seotud.

See ei ole traditsiooniline krimka. Raamatus kulgeb paralleelselt kaks lugu: lapsepõlvesõpruse ja -armastuse lugu minevikus ning olevikus mõrvalugu, mida teenistusest kõrvaldatud Leo Junker iseseisvalt  uurima hakkab.  Head lugeda mõlemad. Lapsepõlve lugu meeldis mulle enamgi, tuletas meelde Guillou  „Kurjust“, soovitasin raamatut ka oma lastele. Minevikku jagatakse raamatus tükkhaaval, nii et pildi saab kokku panna alles lõpus.

Juba Leo Junker  ise on ebatraditsiooniline „positiivne(?) kangelane:  psüühiliselt ebakindel tabletisõltlane.

Äärelinnas tapetakse prostituut, selline teema on pea igal krimikirjanikul, aga Carlsson läheneb loole isemoodi. Mõrv on taustaks, millel lugu hargnema hakkab.

Mõisted nagu „headus  ja kurjus“, „ohver ja kurjategija“ võivad seda raamatut lugedes kergesti vahetusse minna.

Jutustaja on Leo Juncker, peatükkide vahel kursiivkirjas on salapärase jälitaja, lapsepõlve kauge varju, päevik:

Stiilinäide lk. 7 Ma uitan su ukse taga, täpselt samamoodi nagu vanasti. Aga see ei ole sinu uks-ei, sind ei ole siin. Sind ei ole siin kaua olnud. Ma tean, sest jälitan sind. Siin olen üksnes mina. Ja õigupoolest ei ole siin mindki. Sa ei tunne mind. Mind ei tunne enam mitte keegi. Keegi ei tea, kes ma olen.

Sa tajud, et miski on valesti, et midagi on juhtumas. Sa mäletad aega, millest see jutt käib, kuid otsustad mälestused endas alla suruda. Või mis? Ma tean seda, sest olen täpselt samasugune nagu sina. Need harvad korrad, kui möödanik end argipäevas meenutab, tunned sa ära. Sa tunned need ära, kuid kõhkled, mis sellest oli tõsi ja mis mitte, sest aeg hägustab kõik.

Ma kirjutan seda selleks, et öelda sulle, et kõik, mida arvad, on tõsi, aga sugugi mitte sel moel, nagu sina ette kujutad. Ma teen seda selleks, et sulle kogu lugu ära rääkida.

Tundlik ja põnev kriminaalromaan.  Kas uus-skandinaavia?

Raamatu motoks on read Depeche Mode laulust  Strangelow:

Neil Simon "Paar sentimeetrit armastuseni" Oma Laval.

Neil Simon
PAAR SENTIMEETRIT ARMASTUSENI

Oma Lava uus suvelavastus!

Autor: Neil Simon
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Kristel Maamägi
Helilooja: Peeter Rebane
Tõlkija: Anne Lange
Osades: Egon Nuter ja Külli Reinumägi mängivad kahepeale viit erinevat rolli. 

Tahtsin näha Vaba Lava ja pühapäeva õhtu tundus selleks sobilik.  Etendus ise ka- Neil Simoni lüüriline komöödia. Sobilik etendus minule kui ka igale teatritrupile, selleks et rahvast saali saada. Ikka tuleb mõttesse mõni Neil Simoni menutükk. Minul „Päikesepoisid“, aga kellelgi teisel ehk „Biloxi bluus“ või „Kommipoodi ära eksind…. „ või…..

Ühesõnaga Neil Simon on kindel valik, mitte midagi väga sügavat.

Tutvustuses öeldakse:“ Kas tõeline armastus on see, mida me endale ette kujutame, või see, millega me iga päev kokku puutume?
Jake on parimais aastais kirjanik, kes töötab selleks, et päästa oma abielu ja samas ei saa ta süveneda töösse, kui suhted pole korras. Ta ei suuda enda kõrval hoida oma abikaasat, samas kui ta ei suuda endast eemal hoida mälestusi nendest naistest, keda tema kõrval enam pole.
Teda ümbritsevad naised keda ta armastas, armastab, või peaks armastama. Kõik nad nõuavad temalt midagi, kõigile peab ta midagi pakkuma aga alati jääb midagi natuke puudu. Mitte palju, ainult paar sentimeetrit.“

Jake on kirjanik, kes oma mõtetes peab väljamõeldud dialooge abikaasa Maggiega, surnud esimese abikaasa Juliega, õe Kareni ja tütre Mollyga. Jakega saame tuttavaks just siis kui tema suhted oma naise Maggiega on sassis. Jake ootab Maggiet töölt koju ja mängib mõtetes läbi nende esmakohtumise. Kõik dialoogid, need, mis toimuvad Jake peas kui ka need, mis päriselus kusagil 1980. aastate New Yorgis, mängivad näitlejad laval läbi. Jake helistab oma õele Karenile, kes on õnnetu üksik lahutatud  teleri külge aheldatud naine, kurdab kehva aega oma abielus ja saab vastu etteheiteid oma naistelembuse tõttu. Jake tunnistab, et armastab oma naist rohkem kui kunagi varem, kuid ei eita vestluses õega ka seda, et on oma naist petnud. Kui Maggie  töölt saabub ja teatab, et peab nädala-vahetuseks Philadelphiasse sõitma ega saa Kareni juurde õhtusöögile minna, küsib Jake ettevaatamatult, kas naine soovib lahkuda ka abielust ning pall hakkab veerema. Abielupaar võtab 6 kuuks aja maha ja kolib lahku. Maggiega olevikus kohtume 6 kuu pärast. Vahepeal on laval Jake koos õe Kareni, noorelt surnud esimese abikaasa Julie ja tütre Mollyga.

Kõiki neid osasid teevad kahekesi Külli Reinumägi ja Egon Nuter.

Originaalis kannab näidend nime „Jake naised“. Esietendusel Brodwayl Neil Simoni teatris oli iga naise osas ikka eraldi näitleja. Lisaks oli laval veel kaks naist: Jake psühhoanalüütik ja viimane armuke.

Näidendit on suveteatri lavastuse jaoks lihtsustatud ning kindlasti on sellega mõndagi kaotatud. Oma iva leiab lavastusest üles siiski. Lühidalt võib kokku võtta nii: elada siin ja praegu ja hoida armastust, et ei oleks seda hiljem vaja päästma asuda.

Tutvustuses öeldakse, et Jake on kirjanik, kes töötab selleks, et päästa oma abielu. Raske nõustuda. Ka selle kuue kuu jooksul on Jakel 5 armukest, samas on tal naise sõbra kohta kõige tähtsam küsimus „Kas sa magasid temaga?“. Võib-olla saanuksin Jakest paremini aru kui laval oleks olnud tema psühhoterapeut. Nüüd ei haakunud Jake lapsepõlvemälestused minu jaoks etendusega.

Kohati tundus etendus  väga hästi mängitud stseenide reana minimaalse lavakujundusega.

Näitlejate mängu tõesti nautisin. Egon Nuter jätkas „Sylvia“ liini  A.R. Gurney "Sylvia" Eesti Draamateatris.Draamateater , selline liimist lahti, äraväsinud, vaevatud abielumees. Nunnu äpu, ütlen ma selliste kohta. Lavapaari täht oli Külli Reinumägi. Milline suurepärase miimikaga näitlejanna, kord vaoshoitud Maggie ja siis tormakas ettearvamatu 21 aastane Julia.

Parima osa tegigi Reinumägi Julia rollis ja Egon Nuter meeldis mulle kõige enam kui ta mängis oma tütart Mollyt.

Lõpp oli selline kahtlane, kus need puuduvad sentimeetrid armastusest ülekantud tähenduses läbi mängiti. Kuna kavalehte ei ole, siis mina näiteks ei saanud aru, et see lõpustseen peaks justkui kordama detaili Sixtuse kabeli laemaalilt Michelangelo  "Aadama loomine".

Armas nukravõitu komöödia heade näitlejatega, suveõhtuks sobilik, kestab 2 tundi. 
Etendus toimub Vaba Lava proovisaalis, nii et suurt lava ma ei näinudki.Koht vahva, müürilt pildistasin Tšiili grafitikunstniku töö:

Tema töid saab vaadata ja tema kohta lugeda http://izakone.blogspot.com/.