2023 loetud raamatute hulgast parimad.
Krimkade hulgas on mitmeid tuntud autoreid kui ka palju uusi, kes üllatasid ja keda loeksin ka edaspidi.
Camilla Läckberg "Nõid"
Camilla Läckberg "Sekt"“
Jo Nesbø „ Verekuu"
Jo Nesbø „Rotisaar ja teisi lühijutte“
Robert Galbraith "Tintmust süda"
Ruth Ware „ Nullpäev"
Anthony Horowitz "Kuulillemõrvad"
Pascal Engman "Ühe mõrvari mälestuseks "
Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva"
Oliver Pötzsch“ Hauakaevaja raamat : juhtum Leopold von Herzfeldtile“,sellest kirjutan allpool.
Steve Cavanagh „KO1MT3IST" Väga hea oli ka Cavanaghilt varasemalt loetud „Kaitse: kas võidad protsessi või kaotad elu : 48 tundi tütre elu päästmiseks...“ Kohturomaanid paeluvad, kuid neid on vähe. Grishamilt ei tule enam midagi uut.
Caimh McDonnell „ Sellise näoga mees:Dublini triloogia. 1. raamat". Teine raamat mind enam ei vaimustanud, kuid I osa muhekrimkana oli vastupandamatu)
Parimad mittekrimkade hulgast
Emily St. John Mandel "Klaasist hotell"
Rabih Alameddine "Ülearune naine"
Karl Ove Knausgård "Koidutäht".
Susanna Clarke „Piranesi" Ulmet loen vähe, aga see raamat oli vapustavalt kaunis lugu. Võtan hoogu, et lugeda kõik eestikeelsed Susanna Clarke raamatud läbi. Kardan, et pole nii head.
Hanna Brotherus „Mu ainus kodu".
Jonathan Litell „Eumeniidid“
Dino Buzzati „Tatarlaste kõrb“. Võtsin selle raamatu koduselt raamaturiiulilt koristamise käigus ja see raamat vapustas mind. Justkui minu enda elu, mis möödub ühes töökohas andunult kõrge vanuseni töötades. Ehk õnnestub sel 2024 aastal .......
Margaret Atwood „Kassisilm“. Lugesin üle ja see meeldis mulle jälle
väga. Lugesin ka „Alias Grace“- pärast filmi vaatamist ja „Pime palgamõrvar“.
Suzumi Suzuki "Kingitud elu", kirjutan allpool sellest.
Loetud mitteilukirjanduse paremik:
Gad Saad "Mõistuse parasiidid: viiruslikest ideedest, mis hävitavad kaine mõtlemise" Suurepärane raamat, sundis mõtlema sõnavabadusele ja nn. vihakõne seadusele.
Jüri Liiv „Suur rohepesu käsiraamat". Hästi ja lihtsalt kirjutatud . Rünnakud selle raamatu vastu üllatasid mind. Kuulake ära ka teine pool! Meil on ju sõnavabadus. Selgituseks ,et ma ise olen pigem roheinimene.
Richard Bassett "Canaris : Hitleri luureülem : Wilhelm Canarise mõistatus."
Schellenberg, Walter "Labürint: Hitleri vastuluure memuaarid." Sõda Ukrainas on mind pannud lugema raamatuid teisest maailmasõjast, kuidas sõjad juhtuvad ja kas nad lõppevad. Oli väga huvitav lugeda pärast „Canarise“ ja „Eumeniitide“ lugemist.
Nicklas Brendborg „Meduusid vananevad tagurpidi : mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem"
50.
Rumaluse psühholoogia.
Psychologie de la connerie
Toimetaja Jean-François Marmion
Tõlkinud Krista Kallis
Tänapäev 2023
Lollpeadeta maailm on täiesti võimalik!Tegelikult muidugi mitte. Vabandust … Mis aga ei tähenda, et me sellest unistada ei võiks. Mõelda, kui ilus oleks elu ilma idiootideta – kui ei tarvitseks päevast päeva rumalusega, nii enda kui ka teiste omaga, rinda pista!Rumalus on kõikjal meie ümber, kogu aeg, kuid psühholoogid, inimese siseilma ja käitumise asjatundjad, ei ole sellele pühendanud kaugeltki piisavalt tähelepanu. Ometi, kui me ei saa rumalust lõplikult välja juurida, jääb üle katsuda seda paremini mõista. See ongi käesoleva raamatu eesmärk. Siin arutlevad rumaluse üle mõned maailma kõige targemad inimesed: nimekad psühholoogid ja psühhiaatrid, aga ka filosoofid, sotsioloogid ja kirjanikud, teiste hulgas Howard Gardner, Alison Gopnik, Aaron James ja Daniel Kahneman. Nad pakuvad esseedes ja intervjuudes oma vaatepunkti inimlikule lollusele selle paljudes avaldumisvormides ning püüavad muu hulgas vastata järgmistele küsimustele:- miks isegi targad inimesed usuvad vahel täielikku jama;- kuidas meie laisad ajud panevad meid tegema valesid otsuseid;- miks lollidega vaidlemine on täiesti – täiesti! – mõttetu;- kuidas liigne meedia ja internet meid veel rumalamaks muudavad;- miks ka kõige rumalamad inimesed ei arva, et nad on rumalad.
Tizian maal „Mõistlikkuse allegooria“ Ladina keeles kiri: minevikust õppinuna ole mõistlik, et mitte rikkuda tulevikku“
Ameerika psühholoog Daniel Dodd Gilbert- Kui olete nagu enamik inimesi, siis te ei tea, et olete nagu enamik inimesi“
MIchel Focault: See on suisa pöörane, kui väga inimestele meeldib kohut mõista. Nad mõistavad kohut igal pool ja kogu aeg. Pole kahtlust, et see on üks kõige lihtsamatest inimkonnale püstitatud ülesannetest“
Lugesin läbi, sain aru, olen tõeline sitapea.
Brendbor Nicklas
Meduusid vananevad tagurpidi : mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem .
Gopler ældes baglæns - videnskabens svar på et længere liv
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Rahva Raamat, 2022
Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks. Sajanditevanusest polaarhaist ja tagurpidi vananevast meduusist kuni meheni, kes paastus terve aasta, ja naiseni, kes muutis edukalt omaenese DNA-d – see raamat ajab iga eksperimendi, jutustuse ja müüdi jälgi, et muukida lahti surematuse saladus. Raamatus kirjeldatud hämmastavad avastused ja füsioloogilised võimed, mis paistavad olevat lähemal maagiale kui tegelikkusele, sunnivad teid ümber hindama kõike, mida arvasite end vananemisest teadvat, ja paljastavad looduse saladused, et võiksite elada pikemalt ja paremini.
Selle raamatu võtsin lugemisseks Sandra Vabarna raamatusoovituse järgi (Postimehe raamatusoovitus).
Ja täiendab minu rubriiki Kuidas paremini vananeda.
Väga hästi ja lustakalt kirjutatud raamat, lugemine on tõeline nauding
Kas sain targemaks . Jah ja ei. Olen selliseid raamatuid palju lugenud, kuid selle autor kirjutab huvitavalt, vaimukalt ja paneb end uskuma. Ja kui usun- autor kirjutab , et platseeboefektil on väga tugev ravieffekt.
Kas teen pärast selle raamatu lugemist midagi teisiti?
Suzumi, Suzuki
Kingitud elu
ギフテッド.
Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke
Tänapäev, 2023
Sari: Punane raamat
„Kingitud elu“ on autobiograafiliste sugemetega lugu noorest naisest, kes töötab baaris hostess’ina. Tema suhted emaga on keerulised, kuid ema haigus sunnib naist vaatama tagasi oma minevikku ja tegema sellega rahu. „Ema kinkis mulle täiusliku keha ja armid, mis on selle väärtust poole võrra kahandanud,“ ütleb autor, tundes ühtaegu kurbust ja tänulikkust nende vabade hommikute eest sel sügisel, mil noored naised „jalutavad tülpinult linnas ringi ja loobivad raha tuulde“. SUZUMI SUZUKI (snd 1983) on vabakutseline jaapani kirjanik ja kolumnist, kes sotsioloogiaõpingute kõrvalt Jaapani eliitülikoolides töötas Tōkyō punaste laternate rajoonis. „Kingitud elu“ („Gifted“) on tema debüütnovell, mille eest ta pälvis 2022. aastal Akutagawa kirjanduspreemia. Samal aastal ilmus temalt veel teinegi novell „Graceless“, mida tunnustati samuti Akutagawa preemiaga.
Maagiline raamat. Midagi ei toimu, kuid kogu aeg on tajutav pinge. Vähemalt 5 korda 80. leheküljel kirjeldab peategelane ukse avamist: „ Nõjatusin kogu keharaskusega uksele, nii et see avanes kriuksude ja jäi pärani lahti, ning enne kui uks aeglaselt kinni vajuma hakkas, torkasin võtme korteri ukse lukuauku, keerasin võtit vasakule ja kuulsin luku avanemise klõpsatust. Öösel koju tulles kuulsin alati neid kahte heli.“
Raamatu lõpus avab ta ukse teisiti , laseb uksel enne kinni vajuda kui võtme korteriukse lukuauku torkab ja… „nüüd kuulsin ma igasuguseid helisid ,mida polnud kuulnud siis, kui elasin ukse kriuksumise ja luku ragina rütmis. Aga midagi ebameeldivat selles küll ei olnud“.
Vaat selline raamat! Aga mulle meeldis.
Hauakaevaja raamat : juhtum Leopold von Herzfeldtile
Das Buch des Totengräbers
Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste
Vesta ,2023
Raamatukogus meeldib mul käia internetis. Kõigepealt Apoll , siis Urram.ee lehele. Valin välja ja reserveerin või panen järjekorda. Siiski ei taha end jätta ilma lehitsemise rõõmust ja kiikan alati ka avariiulile. Just nii leidsin Hauakaevaja käsiraamatu. Meenus mingi varasem „Hauakaevaja tütar“, aga pöörasin raamatu ringi ja lugesin tagakaanelt:
Kui Viinis liigub ringi surm, on vaid üks, kes suudab temalt kõik saladused välja meelitada. 1893: Augustin Rothmayer on kuulsa Viini keskkalmistu hauakaevaja. Ta on põikpäine haritud veidrik, kes kirjutab esimest almanahhi hauakaevajatele. Tema rahu häiritakse jõhkralt, kui talle tuleb külla noor inspektor Leopold von Herzfeldt. Herzfeldtil on vaja surmaeksperti: mõrvatud on mitu teenijatüdrukut, kõik nad on julmalt teibasse aetud. Hauakaevaja teab, et teibasseajamine oli igivana meetod ebasurnute hauas hoidmiseks. Kas Viinis liigub ringi ebausklik sarimõrvar? Inspektor ja hauakaevaja asuvad koos asja uurima ning peavad nentima, et selle glamuurse maailmalinna väravate taga avanevad sügavad kuristikud. 19. sajandi lõpu Viini lõhnad ja värvid, teaduse õitseng kõrvu äärmise vaesuse ja lokkava kuritegevusega on taustaks võigaste ja esmapilgul üksteisega mitte seotud mõrvade uurimisel ja lahendamisel. Saksa kirjaniku Oliver Pötzschi krimiromaanist leiab lugeja kõike, mida ajaloolisest ilukirjandusest otsib.
Viin kõnetab mind alati. Minu lemmiklinn Euroopa kaardil. Ei ole maha jätnud lootust sinna 5. korda jõuda. Võtsin lugemiseks ja ei kahetse. Viini vanalinna tänava nimed on samad, mis 19.sajandil, oli vahva lugeda kuidas Graben ja Stephansplatz ja Heldenplatz võisid toona välja näha. Mina sõitsin Viini Keskkalmistule Simmerlingi trammiga ja päris kaua. Imestan, et peategelane noor inspektor Leopold hobutroskaga üldse kohale jõudis.
Raamat on huvitav lugeda ka siis, kui Viini linn ei köida.
Raamat on austusavaldus Viini keskkalmistule ja kriminalistika algusajale. Ajale kui alguse said paljud asjad, mis tänapäeval endastmõistetavad. Sel ajal tekkis kriminalistika, uus teadusharu, mis aitas kurjategijaid avastada. Ja kriminalistika ei sündinud Pariisis, Londonis ega New-Yorkis vaid väikeses Austria linnas Grazis, kus elas ja töötas prokurör ja eeluurimiskohtunik Hans Gross, keda peetakse üheks kriminalistika rajajaks. Tema kirjutatud „Eeluurimiskohtuniku käsiraamat3 on läindu kriminalistika ajalukku. Selles raamatus käsitletakse esimest korda süstemaatiliselt jäljetuvastust, profiileerimsitimist, kohtumeditsiini ja ballistikat. Nagu autor järelsõnas ütleb, on see romann mälestusmärk Grossi kuulsale teosele.
Jutu on ka teistest ajaloolistest kriminalistika töövahenditest. 1879 lõi Alphonse Bertillon oma kuulsa kaardisüsteemi kurjategijate tuvastamiseks . Kurjategijate identifitseerimist sõrmejälgede järgi, tutvustas 1860. aastatel William James Herschel Indias. Kohtulikku sõrmejälgede kogumist tutvustas 1870. aastatel Dr Henry Faulds. Faulds avastas sõrmejälgede tähtsuse identifitseerimisel. Seejärel hakkas Francis Galton neid detailselt uurima ning avaldas 1892. aastal sõrmejälgedest raamatu. See raamat sisaldas sõrmejälgede võtmise klassifitseerimist, mille alused on kasutusel tänaseni.
Kriminalistika on muidugi huvitav, aga kui kalmistujuurde tagasi tulla, siis selleks, et taudiohtu vähendada, viidi Viini linnakalmistud 18. sajandi lõpus järk-järgult linnast välja. Viini linna keskkalmistu rajati 1874 , see oli hiigelsuurel lagendikul enne linnaväravaid ja toona suurim surnuaed Euroopas. Nagu raamatus jutuks, kaaluti tollal tõepoolest laibatoruposti ehitamist Stephansdomi juurest, mis aga suurte kulude tõttu teoks ei saanudki. Tänapäeval on Viini Keskkalmistu tõeline vaatamisväärsus. Käisin seda osa vaatamas ,kus on Beethoweni ja teiste heliloojate hauad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar