Jõulureis Vilniusse 26.12.-28. 2013

Vilniuses käisin viimati 45 aastat tagasi. Miks mitte uuesti!
Sõitsime Lux Ekspressi bussiga. Loomult olen lennusõitja ,aga seekord tahtsin testida, kui pika bussisõidu välja kannatan. Polnudki vaja kannatada. Buss on mugav, vahed laiad, istme saab alla lasta ja jalad välja sirutada. Kohvimasinast prii soe jook ja võimalus Riias 10 minutit väljas käia.
Alustasime sõitu kell 6 hommikul, kohale jõudsime pärastlõunal . Vilniuses valitses kõle sügisilm nagu Tallinnaski. Kui Radisson Blu hotelli reisikoti maha poetasime, läksime linna avastama. Hotelli 22 korruseline hotell asub Nerise jõe põhjakaldal. Buss peatub Panorama kaubanduskeskuses ning sealt hotellini jõuab jalgsi 20 minutiga. Bussipeatusest on hotell näha. Hotelli ümbruses on palju uusi kõrghooneid, sealhulgas Baltimaade Swedbanga peahoone. Selle kõrval kohe Vilniuse Riikliku Kunstigalerii 2009.a. pärast rekonstrueerimist avatud hoone. Seekord vaatasime kunstigaleriid vaid väljastpoolt. Kuna reisi tegime kahekesi, siis eelnevalt lubasin, et kunstimuuseumi ei lähe. Aga oleks tasunud vaatamist, seal on avatud püsiekspositsioon:„Värvide ja helide dialoog. M. K. Čiurlionise ja kaasaegsete loomingus". Kunstigalerii tänavapoolsel küljel avaldasid muljet kaks musta ristkülikut, teisiti ei oska neid nimetada. Ühe ristküliku peal jookseb suurel ekraanil näituste reklaam. Näevadki välja täpselt nii nihkes.

 Aga meie rühkisime üle Rohelise silla e. Zaliasis tilta Nerise lõunakaldale. Roheline sild on märkimisväärne silla kõigis neljas nurgas asuvate 3-4 m kõrguste nõukogudeaegsete skulptuuride tõttu. Skulptuurid sümboliseerivad põllumajandust , tööstust, rahu ja noorust. Nõukogude ajastust pärit skulptuurid on enamus endistest nõukogude vabariikidest eemaldatud ja neid enam palju ei näe. Aga aeg möödub ja tasapisi hakkab neist juba ajalooline vaatamisväärsus saama.

Teisel pool silda ühel pool tänavat Kongresside Palee ja teisel pool Leedu Riikliku ooperi- ja balletiteater.

Kahjuks ei olnud ka sellesse majja seekord asja. 26. detsembril pühade puhul etendust ei toimunud ning 27. Detsembril etendus ballett „Pähklipureja“. Seda ma ei tahtnud vaadata, muidu muutub „Pähklipureja“ vaatamine igajõuluseks traditsiooniks. Ilma kontserdita ma Vilniuses siiski ei jäänud. Ja see, mida kuulasin vaatasin, oli suurepärane . Aga sellest hiljem.
Teel Katedraali väljakule möödusime Vilniuse draamateatrist, mille fassaadil köitsid pilku neiud: Draama, Tragöödia ja Komöödia.

Katedraali väljak tervitas jõuluturu ja kuusega. Väljaku servas oli üles seatud jõuluekspositsioon: karjused, talled ja Maarja ja jeesuslaps ja elav kaamel (!). Hiljem nägime neid Vilniuses pea igas kirikus, mõnel pool ka elavate loomadega: eeslite ja lammastega kiriku eesruumis. Katedraali esisel plaaditud väljakul leidsin üles selle plaadi tekstiga „stebuklas“, mis tähendavat imet. Seisin plaadil, tegin 360°pöörde ja soovisin . Väidetavalt läheb soov täide. Katedraal seest on muljetavaldavalt võimas. Kuna minu arhitektuurialased teadmised on nigelad , siis ülevaadet anda ei saa. Seda peab kogema, pärast valdavalt luteri kirikute külastamist, võtab Vilniuse katoliiklike kirikute kuld, kard ja sära alguses ikka tummaks. Katedraalis otsisime üles püha Kazimierase kabeli . Kabelis asub altaripilt, 16.sajandil maalitud hõbedaga pealistatud portree „Kolmekäeline püha Kazimieras.“. Ka see portree olevat pärimuse kohaselt imega seotud. Kunstnik soovis valesti maalitud käe asemel maalida uue käe ja tegigi seda, aga valesti maalitud kätt ei suutnud kustutada. See ilmus ise lõuendile tagasi. Pean tunnistama, et mina seda kolmandat kätt ei näinud. Hämar oli, hõbe läikis maalil ja päris „nina vastu lina“ ei saanud vaadata . Katedraalis oli pühade puhul palju rahvast, palvetajaid ja uudistajaid. Küünlad olid asetatud külgseinte äärte põrandale, alustel ei olnud enam ruumi.

Katedraal oli ilus kirik, aga see ei olnud SEE.
 Nimelt 45 aasta tagasi kooliekskursiooni ajal käisin Vilniuses ühes väga uhkete baroksete kujudega kaunistatud kirikus, mis on jätnud kustumatu mälestuse senini. Kirik oli rahvast täis, parasjagu ristiti üht väikelast, nägin kui talle vett pähe valati. Ja need marmorkujud üle kogu kiriku lae ja sammastel on meeles senini Eks ma tulingi Vilniusse seda kirikut otsima. Jätkan otsinguid homme.

Pärast õhtusöök Vilniuse rahvuslikus restoranis Piliesi tänaval.

Õhtusöök oli rahvuslik: abikaasale karbonadas , minule kuulsad kartulikotletid bulviniai blynai või midagi sarnast. Kääritatud jõhvikanaps Palanga sobis hästi külmarohuks. Kui õhtul hotelli tuldud teed tagasi kõndisime oli Katedraali väljak tihedalt rahvast täis, katedraali seintele näidati 3D jõulumultifilmi „Jõulud Vilniuses“. Vaatasime selle ära ,aga jõuluturule möllu nautima ei jäänud, sest ka 8 tundi bussis väsitab väga ära. Vähemalt need, kel 60+.