Luule jõuluõhtuks. Anna Haava

Vaatasin/kuulasin  telerist jumalateenistust Tallinnas Toomkirikus. Särav ja hele kirik. Kaunites riietes lauljad.
Jumalasõna peapiiskopi enda suust.
Kaks tundi enne seda viibisin jõulu jumalateenistusel  väikses puukirikus väikeses külas. Rahvast ei olnud palju. Vihmast märgades riietes kirikulised olid külast kohalikud  eakad ja suvitajad  koos lastega. Laste lauluhääled kõlasid sama heledalt kui teleris Tallinna Toomkirikus.
See, et jumal mind kummaski kirikus ei kõnetanud, on mu enda süü. Käin kirikus vaid jõuluajal. Hea on koos teistega jõululaule laulda.
Aga selline meeleolu tekkis, et kui koju jõudsin, küünitasin riiulilt Anna Haava luulekogu.
"Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ära pimedusel'
Sääl aset anna sa.

Kes oled kurb ehk haige,
Sa looda, kannata!
Ja usu, valukarik
Saab viimaks tühjaks ka.

 Ei igavest' või kesta
Ei ükski oht, ei õnn;
Ning sagedast' su valu
Sull' õnnistuseks on.

Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ehi oma hinge
Sa taevarahuga!"