Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust"

Andrus Kivirähk

Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust.

Eesti Keele Sihtasutus 2012

Eelmisel nädalal puhkusel Egiptuses lugesin läbi 2013. aasta Apollo lemmikraamatu, Andrus Kivirähki "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust". Ise ma selle raamatu poolt ei hääletanud, sest ei olnud hääletamise ajal veel lugenud, aga mul on hea meel, et see raamat võitis. Ja ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes on seda raamatut lugenud ja kellele see ei oleks meeldinud.

Raamat algab nii: Rein Kangur tundis korraga, et tore oleks minna ümbermaailma-reisile.

Reinu naine Anu aga tunneb leheküljel lk. 139 soovi hulkuma minna: Ja-ausalt öeldes-tavaliselt ei tulnud talle sellist mõtet pähegi, ta kihutas oma sisseharjunud radu pidi nagu niidiots, mis teab, et tema saatuseks on läbistada päevast päeva just nimelt nõelasilma, olgugi see imetilluke ja muu maailm selle kõrval hiiglama suur.

Lahe ja lõõgastav raamat puhkusel lugemiseks, sellise peene heatahtliku huumoriga. Naersin ja muigasin raamatut lugedes üsna tihti. Selline mõnus iseenda ja naabrite karakteri äratundmisrõõm. Ladus, arusaadav ja kaunis eesti keel, ühesõnaga Kivirähk oma tuntud headuses.

Autor kirjeldab inimesi, kõik otse elust meie kõrvalt võetud. Tegelased on ühte raamatusse kokku seotud sooviga minna ümbermaailmareisile või maailma otsa. Mingil hetkel on peaaegu kõiki tegelasi selline soov haaranud ja küllap ka raamatu lugejaid. Peaaegu kõiki tegelasi, sest lasteaiatüdrukut Sandrat ja Immanueli küll mitte. Sandra on lihtsalt nii eluterve maailmanägemisega. Eakas mees Immanuel aga elades kohas, kus teised inimesed unistavad maailma otsa minemisest, ongi enda sõnutsi juba maailma otsa jõudnud.

Nii tegelasi siduva soovi kui ka ladusa jutustamisviisi, mõnusa huumori ja heatahtliku suhtumise poolest oma tegelastesse, tuletab Kivirähki romaan mulle meelde soome kirjaniku Arto Paasilinna, eriti raamatut „Lummav vabasurmasõit.“ Tolles  raamatus said tegelased kokku, kuna soovisid vabasurma minna.

Ühe müstilise juhtumi tõttu Immanueliga meenusid Paasilinna teised romaanid, kus ka tihti ulmelisi vimkasid sees.

Meeldejäävad tegelased on kõik. Nimetagem Vooremäed, kes leiab vaatamisväärset ja avastamisrõõmu kõige lähemates ja lihtsamates asjades, on sage teatriskäija , sest seal sai naerda, sai nutta. Evald, ametnik, kellest kõik alati paremini teavad, mis talle parem on ja mida ta vajab. 50 aastane Kalju ,kes elab koos emaga. Kohvik Opossum- kole nimi ja iga päev üks toit. Kohviku peremees ja kokk Ülo, kelle lemmiktegevuseks on emalt päranduseks saadud raamatute lugemine. Ehitustöölise Juku eestlaslik homofoobia.

Tegelaste galerii nagu rahvakirjanik Oskar Lutsul. Andrus Kivirähk ongi tõeline rahvakirjanik nagu Oskar Luts:

Nagu raamatu Ülol, on ka minul nüüd soov end diivanile kerra tõmmata koos raamatuga. Peaks nagu Ülo „Idioodi“ ja Sõda ja rahu“ uuesti läbi lugema. Kunagi kindlasti, aga praegu võtan käsile W.Somerset Maughami "Karuselli".