Sara Blædel "Kutsu mind printsessiks"

Sara Blædel Kutsu mind printsessiks 324-lehekülge Tõlkinud Aet Fullname Toimetanud Aidi Vallik Sinisukk 2013

Lugema asusin õhinaga, ikkagi Taani krimka. Taani krimiseriaali „Kuritegu“ uut osa ootan pühapäeviti pikisilmi.

Õhinat päris lõpuni ei jätkunud.  Aga selline ladusalt loetav krimka,  hea tõlkega.  Palju otsest kõnet ja kuigi raamat lahkab ka sotsiaalseid probleeme, nagu enamik Skandinaavia kriminaalromaane, tehakse seda tegevuse käigus ja mitte mitmel leheküljel.  Ega minul ka nende lehekülgede vastu midagi pole.

Peategelase politseikomissar  Louise Rick'i  auks peab ütlema, et igati normaalne  sümpaatne ja tasakaalukas  noor naine. Ei ole selline  raskepärane isiklike  probleemidega  uurija  nagu Skandinaavia krimkades kombeks.  Aga iseloomuga nagu Sarah Lund ta ka ei ole.

Tegemist on hoiatusromaaniga  sellest, mis võib juhtuda naistega, kes internetitutvuselt lähevad üle lähisuhtele. Ja selles raamatus juhtubki. Kaks on vägistatud, üks selle tagajärjel surnud, nii et nõrganärvilistele ja hellahingelistele see raamat tõenäoliselt ei sobi. Samas verdtarretavat põnevust ei tasu ka otsida, seda pole.

Hea sõbranna  juhtis mu tähelepanu Novaatoris ilmunud artiklile „ Põnev raamat raputab aju“. USA Emory ülikooli teadlase  Gregory Berns  jälgis inimeste ajutööd põneva raamatu lugemise ajal ja  pärast seda viis päeva. Pärast õhtust lugemist oli hommikuks paranenud ühendused vasakpoolses oimusagara ajukoores, mis on seotud keeleliste võimetega. Samuti aktiveerusid liigutuste ja kehatunnetusega seotud ajukoore alad. Ajukoore teatud osas aktiveerusid jooksmisele mõtlemisel samad närvirakud kui jooksmisel . Bernsi sõnul poeme me huvitavat teksti lugedes sõna otseses mõttes peategelase nahka ja reisime ja liigume oma peas koos temaga.  Selle raamatuga „lugemissporti“ tehes nahk märjaks ei läinud.

Raamatus võib lisaks krimiloole eristada  ka teisi liine.

Peategelase Louise suhted oma pikaajalise elukaaslasega. Nagu enamus nais-uurijaid, ka päriselus, on Louise lahku minemas/läinud. Kirjanik jätab siin küll ukse irvakile, võibolla järgmises köites kolivad uuesti kokku. Mina ei usu. Lahutatud kohtuarst Flemming Larsen lohutab Louiset pärast lahkuminekut.  Kui Louise uuesti suitsetamist alustab pärast elukaaslase lahkumist, ütleb Flemming Larsen  nii: “Sellest on abi , kui sul on mingi pahe, mille eest endale peapesu teha. See silub pisut kõike muud ja siis pole sul kogu aeg selline tunne, et sa oled luuser, et keegi sind ära põlgas.“ Tark mees, räägib nagu eneseabi õpikus.

Teiseks peategelaseks raamatus on vägistamisohver Susanne Hanson, kelle kaudu kirjanik lahkab kuriteo laastavat mõju ohvritele  ja nende kõhklusi: kust läheb piir vabatahtliku vahekorra ja vägistamise vahel kui sa alguses ise olid nõus. Kas see on nõusolek lõpuni? 

Hästi on tabatud ka Susannet koormavad suhted emaga:" Susanne oli pidanud kogu oma täiskasvanuea taluma, aheldatuna ema poolt, kelle mees oli ta maha jätnud selsamal hetkel, kui ta oli lausunud r-tähe sõnast „rase“.

Ema oli kasvatanud tütart teadmises , et nemad kaks kuuluvad kokku, surudes sel kombel tütrele peale sedasorti kohutava kiindumussuhte, mis oleks võinud nii mõnegi noore näitsiku läbilõigatud veenidega suletud osakonda kupatada või kihutada neid protestirünnakule, mille tagajärjed oleksid saatnud neid kogu elu."

Nii et selline kriminaalromaan naistest ja küllap vist rohkem naistele.

 

Kunagi pidasin lugemispäevikut, milles märkisin ära ka millist muusikat peategelased kuulavad. Sõbranna paneb Louisele lohutuseks mängima Big Fat Snake, Taani pop-rock ansambli. Muusikanäide nende plaadilt, aga parim laul neilt Youtubes on Big fat snake - Sittin` in a window, seda laulu ei õnnestunud mul siia panna.

 

 

 

Ja märkimaks, et olen ka tegevuskohta Kopenhaagenis külastanud, riputan siia foto talvisest Tivoli väravast.