kultuuritarbija60+: 2014 sirvitud raamatud. Täiendamisel.

Selle pealkirja alla koondan raamatud, mida ma ei lugenud või ei lugenud lõpuni, täiendan seda nimistut aasta jooksul.

Ikka ja jälle tassin raamatukogu riiulilt koju raamatuid, mida ma lugeda ei taha, kuid sirvida küll. Mõnikord kavatsen küll lugeda, aga 50. leheküljeks olen selgusele jõudnud, et jätan pooleli. Minu lugemata raamatute nimekirjas on nii palju raamatuid, et ma ei sunni end lugema ühtegi raamatut vastu tahtmist. Vähemalt pärast 50, mõnikord 100. lehekülge on selge, kas jätkata või ei. Mõnikord ka varem.

1. Julia Cameron. Loovuse teel. Vaimne tee suurema loovuse poole. Kirjastus Pilgrim 2013.

See raamat võlus mind raamatukogus lehitsedes oma tsitaatidega. Näiteks löön raamatu lahti leheküljel 201 ja vasakul servas on Somerset Maughami tsitaat“ Elu on naljakas asi- kui sa keeldud leppimast vähemaga kui kõige parem, siis väga sageli just seda saadki.“

Või leheküljel 186 Anais Nin’lt „ Elu kasvab või kahaneb vastavalt meie julguse hulgale“.

Tegemist on 12 nädalat kestva kursusega, mille jooksul tuleb leida üles omaenda loovuse tee ja saada jagu takistustest, mis ei lase loomevajadusel väljenduda. Selleks pakub autor töövahendid. Esimene pakutav töövahend oli hommikupäeviku pidamine. Autori ettepanek oli tõusta hommikul pool tundi varem ja kirjutada 3 lehekülge sellest , mis iganes pähe tuleb ja need lehed kõrvale panna ja mitte lugeda. Siin ma toppama jäingi.

Esiteks tõusen ma niigi kell 6 ja kui suudaksin 7 minutit varem tõusta, kulutaksin selle aja võimlemisele. 3 lehekülje kirjutamine mul pool tundi aega ei võta, piisaks sellest 7. minutistki. Ja päevikut pean ma niikuinii.

Edasi ma ainult sirvisin raamatut. Autor kirjutab väga pikalt, laialivalguvalt ning seetõttu igavalt. Kui mõned peatükid tihedaks esseeks vormida, oleks kohati isegi huvitav lugeda.

Aga olemasolev formaat on tüütu eneseabiõpik.

2. Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu. Eben Alexander,M D. Pilgrim 2013

Selle raamatu võtsin pärast seda kui teleris räägiti Schumacheri koomast väljatoomisest ning oma koomast väljatulemuse kogemustest rääkis „Ringvaates“ Meelis Pai. Meelde jäid tema sõnad, et väljatulemine on raske, kuna ei tea kas tahadki välja tulla.

Aga olen veendunud skeptik raamatus tõstatatud küsimustes. Kui jutustati meditsiinilistest probleemidest, lugesin nagu põnevusromaani, aga kui jutt läks hauatagusele elule, mu huvi rauges. 100. lehel jätsin pooleli.

Autor kirjutab: „Asi pole selles, et mul oleks midagi üleloomulike uskumuste vastu olnud. Arstina, kes nägi igapäevaselt uskumatuid füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi, ei soovinud ma mitte mingil juhul kellelegi keelata seda lohutust ja lootust, mida usk pakub. Kui aus olla ,siis oleksin ma hea meelega ka ise selle hüvesid nautinud.

Aga mida vanemaks ma sain, seda ebatõenäolisem see tundus. Samamoodi nagu ookean neelab endasse randa, õõnestas teaduslik maailmapilt tasa, kuid targu minu võimet millessegi suuremasse uskuda. Teadus näis pakkuvat katkematut tõendusmaterjalide voogu, mis vähendasid meie olulisuse siin universumis veelgi nullilähedasemaks. Tore oleks millessegi uskuda, kuid teadust ei huvita see, mis oleks tore. Teadust huvitab see ,mis on.“

Eeltoodu võtab kokku ka minu kahtlused.

Raamatust väärivad väljakirjutamist mõned tsitaadid:

Albert Einstein 1879-1955

Elada võib kahte moodi: üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on nii, et kõik meid ümbritsev on imeline.

Ma pean olema valmis endast loobuma, et saada selleks, kes ma tulevikus olen.

Soren Kierkegaard (1813-1855)

Petta võib saada kahel moel. Üks võimalus on uskuda seda, mis pole tõsi, ning teine on keelduda uskumast seda, mis on.

3. Jan Arnald. Intimus.

Pärast „Europa bluesi“ läbilugemist arvasin, et mulle meeldivad ka teised Jan Arnaldi (Arne Dahli) raamatud. Lugesin seda raamatut 60 lehekülge ja jätsin siis pooleli. Tutvustuses on öeldud psühholoogiline põnevik. Minu arvates oli see raamat ülepsühhologiseeritud ja sellest segane ning ärritav tekst.

4. Helen Eelrand. Me veel näeme.

Selle raamatu võtsin kuna olin otsustanud peale Ivi Lepsi „Perihveerija päeva“ lugeda Tänapäeva romaanivõistluse raamatuid. No ei ole minu raamat, kuigi raamatu idee võib isegi hea olla, ei suutnud ma seda lugeda.

5.Maria Konnikova .Meelevalitseja.

Võib-olla püüan seda raamatut kunagi lugeda kui mul on aeg rohkem.

Tutvustus oli huvipakkuv:Ükski ilukirjanduslik tegelaskuju ei ole oma mõtlemis- ja vaatlusvõimetelt nii kuulus kui Sherlock Holmes. Kuid kas tema erakordne intellekt on üksnes väljamõeldud anne või on ka meil võimalik kasvatada endas neidsamu võimeid, et parandada oma elu nii tööl kui kodus?

See on võimalik, ütleb psühholoog ja ajakirjanik Maria Konnikova, ning „Meelevalitsejas“ ta näitabki meile, kuidas seda teha. Alustades „aju katusekambrist“ – Holmesi metafoor sellele, kuidas me informatsiooni salvestame ja teadmisi korraldame – harutab Konnikova lahti mentaalsed strateegiad, mis juhivad selgema mõtlemise ja sügavama taipamise juurde. Tuginedes 21. sajandi neuroteadusele ja psühholoogiale uurib „Meelevalitseja“ Holmesi alati kohal oleva tähelepanelikkuse, nutika vaatluse ja loogilise järeldamise ainulaadseid meetodeid. Sellega tõestab ta, kuidas me kõik võime mõningase eneseteadlikkuse abil ning pisut harjutades rakendada samu meetodeid, et teravdada oma tajusid, lahendada keerulisi probleeme ja arendada loomevõimet.

Konnikova näitab nii Holmesi austajatele kui ka juhuslikele lugejatele, et maailma kõige teravama pilguga detektiiv võib olla võrratu teenäitaja meele kõrgemale tasemele viimisel. Olles ühtaegu nii põnev psühholoogia õppetund kui ka ringkäik läbi Holmesi põnevaimate juhtumite, kujutab „Meelevalitseja“ endast meistriklassi meie mõtlemise ülendamisel kõige kõrgemale astmele."

Ka need esimesed 23 lehekülge, mis ma lugesin, olid huvipakkuvad, aga sellega seekord piirdun.

6.Maurice Blanchot. Kirjandus ja õigus surmale.

Maurice Blanchot (1907–2003) on Prantsuse mõtteloo salapärasemaid ja mitmeti mõistetumaid autoreid. Tema isikupäraste arutluste ning paradoksilembese poeetika mõju on tuntav paljude 20. sajandi teise poole Prantsuse humanitaarteadlaste töödes. Käesolev kogu püüab pakkuda esinduslikku valikut Blanchot’ kirjandusontoloogilistest esseedest ning tutvustada kahe pikema jutustuse varal ka autori proosaloomingut. Eri žanridesse kuuluvad Blanchot’ tekstid vaid tinglikult, moodustades terviku üksteist täiendades, tõlgendades ja illustreerides.

Praegu lugemiseks olid raamatu proosalood minu jaoks liiga morbiidsed. Ja ei varja, tema filosoofiast ei saanud ma lihtsalt aru. Ülehindasin end raamatut valides.

7. John Medina.Aju toimimise reeglid. 12 põhimõtet, kuidas tööl, kodus ja koolis ellu jääda ja edu saavutada.Tänapäev 2014

Ikka ja jälle komistan selliste raamatute otsa ja jätan nad lõpuks läbi lugemata. Ega ma tegelikult neid läbi lugeda alati ei tahagi, läbi lehitseda küll. Justkui otsiksin raamatutest, mingit võluretsepti, uut ideed, kuidas oma elu paremini korraldada ja midagi, mida ma endast veel ei tea. Uudishimu puuduse üle ei saa ma kurta. „Selliste“ all mõtlen ma raamatuid, mis liigituvad populaarteadusliku meditsiinikirjanduse, psühholoogia ja eneseabi alla. Esoteerikale ei laiene, horoskoope veel ei loe ja kristallkuuli ei vahi.

Kõnealuse raamatu reeglid lugesin kõik läbi, siin nad on:

Füüsiline koormus suurendab aju võimsust.
Ka inimaju arenes.
Iga aju toimib erinevalt.
Me ei pööra tähelepanu igavatele asjadele.
Meeldejäämiseks tuleb korrata.
Ärge unustage õpitut korrata.
Hea uni tähendab selget mõttetegevust.
Stressis aju ei õpi samamoodi.
Stimuleerige rohkem meeli.
Nägemine trumpab üle kõik teised meeled.
Mehe ja naise aju on erinevad.
Oleme loodud võimekateks uurijateks.

Selle raamatu puhul probleem selles, et reeglid tuttavad ja sõnastatud tavaliselt. Raamatu tekst nämmutav , nagu vanasti õpikutes, ehk nüüd on paremad õpikud.

Ei saa öelda, et teema „aju“ mind ei huvitaks. Vastupidi leidsin mitmeid raamatuid, mis mul loetud, meeldisid ja leidsid koha koduses raamatukapis.