William Somerset Maugham. "Karusell"

William Somerset Maugham Karussell 432-lehekülge Canopus 2013

Tõlge eesti keelde Mare Lepik ja OÜ Kirjastus Canopus.
Toimetanud Tõnu Lember

Seekord saan kirjutada ühest oma lemmikkirjanikust.

1993.a. ilmus eesti keeles W. Somerset Maughami „Kuu ja kuuepennine“.  Vapustav lugemiselamus. Lugesin selle raamatu paar aastat tagasi uuesti üle ja ehkki vapustus ei kordunud, meeldis raamat jätkuvalt. Pealkirja kinkis Maughamile üks tema kriitikuid, kes heitis tema autobiograafilisele romaanile "Inimorjusest" ette, et olles "nii hõivatud ihaldamast kuud, et ei näinud iialgi kuuepennilist oma jalge ees".

Ja kui mitu korda olen ma lugenud novelli „Antibes’i kolm paksu naist“ 1982.a ilmunud kogumikust „Miraaz“! Alati kui soovin lugeda midagi lõbusat, mis naerma ajaks.

Või „Ashenden“- suurepärane spiooniromaan, mille kohta Bondi lugude autor Ian Fleming on öelnud, et raamat avaldas tugevat mõju tema enda raamatute kirjutamisele.

Lemmikraamatuks on ja jääb siiski autobiograafiline „Inimorjusest“, noore mehe arengulugu, raamat tema suurte lootuste ning illusioonide purunemisest.

Võiksin kiidulaulu W.S. Maughamile jätkata. Olen läbi lugenud kõik tema eesti keeles avaldatud raamatud. Neid on palju. Siinjuures kummardus kirjastusele „Canopus“ eesotsas Tõnu Lemberiga, tänu kellele on teoks saanud W.S. Maughami teoste eesti keeles avaldamine.

„Karusell“ on noore W.S. Maughami omapärane romaan, milles on kokku põimitud mitu erinevat lugu. Kõrgemasse seltskonda kuuluva haritud noormehe lugu, kes soovides aumees olla, abiellub  madalamasse klassi kuuluva neiuga, kes ootab temalt last; kõrgklassi abielunaise lugu, kes petab oma meest noore keigariga ja keskealise naise armastuse lugu endast 20 aastat noorema mehe vastu. Võiks öelda et banaalsed lood, aga tõeline kunstnik suudab ka kõige banaalsemast loost luua kunstiteose.Üheks raamatuks seovad need lood kokku sümpaatne, tark ja teravmeelne vanatüdruk miss Ley ja skeptiline arst Frank Hurell.

Mind võlub W.S. Maugham kui võrratu jutuvestja ja vaatleja . Tal on oskus tungida inimhinge kõige kaugematesse sügavikesse ja harutada see lugeja ees armutult lahti. Tema pikad arutlused ja looduskirjeldused ei tüüta.

Selles raamatus on minu lemmiktegelaseks Frank Hurley, kelle prototüübiks  tõenäoliselt W.S. Maugham ise. Järgnevalt üks skeptiline tsitaat temalt:

„London ei paku mitte mingisugust elu-ta pakub kultuuri. Oh, nad on mind surmani ära tüüdanud, need inimesed, keda ma kohtan ja keda ma näen, nad kõik räägivad üht ja sama juttu ning endaga rahul olles on nad nii kitsarinnalised! Kui mõelda, mis see kultuur siis on. See tähendab seda, et käid teatris esietendustel ja Akadeemias eraviisiliselt näitusi vaatamas; sa vatrad vaimustunult Eleonora Duse’st ja loed Saturday Review’d; sa toonitad igal võimalikul juhul, et oled läbi lugenud viimati Pariisis kõmutekitanud romaani, arvustad libekeelselt siinilmuvaid raamatuid ja aeg-ajalt kohtad mõnel kella-viie-teel inimesi, kes neid kirjutavad. Sa reisid mööda sisse-tallatuid radu Itaalias ja Prantsusmaal, suhtudes Cook Tourist’i hirmsa vihaga, olles ise tegelikult täpselt samasugune labane lõbureisija kui kõik teised; sa kõneled ülespuhutult halba prantsuse keelt ning itaalia keeles lobised sa veelgi pealiskaudsemalt ja kehvemini. Selleks ,et aeg-ajalt mõnele tõusiklikule inimhingele muljet avaldada, nõustud sa kuulama mõnd sümfooniakontserti, mis sind surmani ära tüütab, sa satud moejoonega kaasa joostes tohutusse vaimustusse Wagnerist, kollektsioneerid visiitkaarte ja tellid Morning Post’i.“

Raamat lõpeb siiski miss Ley eluterve mõttega:

„…… Maailm võib olla täis viletsust ja pettekujutlusi, ta ei tarvitse meile kinkida kümnendikkugi sellest, mida me palume, ta võib meile armastuse asemel pakkuda vihkamist-pettumusi, meeleheidet, labasust ja Jumal teab, mida veel; aga on üks asi , mis kõik halva heastab, mis eraldab karuselli sellest alatust rändtsirkusest ning annab elule mõtte, pühalikkuse ja suurejoonelisuse, mis teeb elu elamisvääriliseks. Ja sellesama eest oleme me valmis kõigi oma kannatustega rikkalikult tasuma“.

„Ja mis pagan see siis on?“ küsis Frank  naeratades.

Miss Ley vaatas teda naeruste silmadega ja hoides väljasirutatud kätes roose, valgus puna ta palgeisse.

„Oo, see on ilu, sa puupea!“ hüüatas naine lustakalt. „Ilu“.“

Olgu lisatud, et W.S. Maugham kirjutas ka mitmeid näidendeid, ning Roman Baskini Kell Kümme projektiteater mängib ka praegu W.S. Maughami koomilist abieludraamat „Ring“. Võib-olla peaks vaatama.