Alessandro Baricco. "Mr Gwyn"

 Mr Gwyn

Alessandro Baricco

Pegasus 2013

216 lehekülge

Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld

Toimetaja Priit Põhjala

Raamatus sisust: keskealine võrdlemisi edukas kirjanik, kirjutab ajalehele artikli, mis sisaldab 52 asja, mida ta enam kunagi ei tee. 52. lubadus on  lõpetada raamatute kirjutamine, eelviimane lõpetada raamatute avaldamine. Aga seal on ka teisi lubadusi, näiteks mitte sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad.

Aga kirjanik kirjutamata olla ei saa:

 „Ometigi käis tal üha sagedamini peal too kirjutamisvajadus ning ta tundis puudust  igapäisest hoolest, mille varal korrastada mõtteid lause sirgjoonelisse vormi. Loomusunnist asus ta seda vajakajäämist lõpuks korvama ühe eraviisilise talitusega, millel tema meelest oli mõningane ilugi: ta hakkas kirjutama mõttes, kas kõndimise ajal või siis, kui ta, tuli kustutatud, ootas voodis pikutades und. Ta valis sõnu ja moodustas lauseid. Juhtus sedagi, et ta oli päevade kaupa mõne mõtte kütkes, jõudes omas peas valmis kirjutada lehekülgede viisi teksti, mida ta siis meelsasti kordas, aeg –ajalt ka valjusti. Niisamuti võinuks ta nõksutada sõrmi või korrata ikka ühtesid ja samu võimlemisharjutusi. See oli füüsiline toiming. Temale see meeldis.“

Kui artiklist oli mööda aasta-poolteist hakkas Gwyn end halvasti tundma.

„Tal oli kulunud aastaid leppimaks sellega, et kirjutamisamet ei tule tema puhul enam kõne alla, nüüd aga oli ta sunnitud teadmiseks võtma, et selle ametita ei ole sugugi lihtne edasi elada. Nii hakkas talle pärale jõudma, et ta on sattunud paljudele inimestele tuttavasse olukorda, mis sellest hoolimata ei olnud vähem valulik: nimelt see üks ja ainus, mis süstib neisse elu, osutub millekski, mis ajapikku hakkab neid paraku tapma.“

Gwyn kohtub ühele vana naisega arsti ootetoas, selle naisega kohtub ta veel ka siis, kui naine on surnud. Gwyn ütleb naisele, et ta on ärakirjutaja. Ta ei tea ise ka, mida see ärakirjutaja amet endast kujutab. Pärast ühe iseäraliku maaligalerii külastust tekib tal soov hakata portreesid kirjutama. Gwyn alustab selleks ettevalmistusi: otsib sobivat ruumi, sobivat taustamuusikat ja valgustust, sobivat modelli. Ettevalmistused võtavad aega, näiteks otsib Gwyn sellist muusikatausta:

„Ja selgitas siis, et temale meeldiks taustaks helitaust, mis suudaks teiseneda nagu päevavagus ehk märkamatult ning järjepidevalt. Ja peaasi –elegantselt. „

Ettevalmistuste ajaks e. 133. leheküljeks on raamatut juba nii huvitav lugeda, et kangesti ja kohe tahaks teada, mida see portree kirjutamine endast kujutab ja milline on kirjutatud portree .

Lõpuks saame teada, või kas saame?

Baricco raamatute lugemine on pidev kõikumine elu nähtava ja nähtamatu poole piirimail, ta loob illusioone. Ja tema raamatuid võib tõlgendada väga mitut moodi. Või kas neid ongi vaja tõlgendada?

Ehk tuleks tema raamatut nautida nagu head muusikateost. Baricco kirjutab väga poeetiliselt, tema raamatud on ülesehitatud nagu muusikateos. Ja see ei ole keeruline pikk sümfoonia, pigem muusikaline poeem. Neis on tajutav väga täpne ülesehitus ja täpne, isegi minimalistlik sõnakasutus. Ka tempot võiks soovi korral kirjeldada muusikaterminitega.

Peategelane kuulab raamatus Frank Sinatrat ja Billy Hollidayd. Mitte just originaalne muusikavalik. Tean paljusid raamatukangelasi, kes kuulavad Frank Sinatrat, näiteks Toni Parsonsi raamatukangelane Harry Silver. Aga ega Jasper Gwyn ei olnudki väga originaalne, enne kui ta hakkas ärakirjutajaks. e. portreede kirjutajaks.

„Mr Gwyn „ on mailmakuulsa 1958. aastal sündinud itaalia kirjaniku 7. eesti keelde tõlgitud raamat. Seni on Alessandro Bariccolt ilmunud romaanid “Siid”, “Veretult”, “Ookean meri”, “Novecento”, “See lugu” ja “Emmaus“.

Minu lemmikud on "Siid" ja "Novecento". Viimast nägin ka Vahur Põldmaa monoetendusena. 

Tõlkija on tõlkinud mitmeid Baricco raamatuid ja tõlkele ei ole midagi ette heita.

Riputan siia video,millel Baricco loeb ette oma "Mr Gwyn'i"