Alessandro
Baricco
Pegasus
2013
216
lehekülge
Itaalia
keelest tõlkinud Mailis Põld
Toimetaja
Priit Põhjala
Raamatus
sisust: keskealine võrdlemisi edukas kirjanik, kirjutab ajalehele artikli, mis
sisaldab 52 asja, mida ta enam kunagi ei tee. 52. lubadus on lõpetada raamatute kirjutamine, eelviimane lõpetada
raamatute avaldamine. Aga seal on ka teisi lubadusi, näiteks mitte sundida end
olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad.
Aga
kirjanik kirjutamata olla ei saa:
„Ometigi käis tal üha sagedamini peal too
kirjutamisvajadus ning ta tundis puudust
igapäisest hoolest, mille varal korrastada mõtteid lause sirgjoonelisse vormi.
Loomusunnist asus ta seda vajakajäämist lõpuks korvama ühe eraviisilise
talitusega, millel tema meelest oli mõningane ilugi: ta hakkas kirjutama
mõttes, kas kõndimise ajal või siis, kui ta, tuli kustutatud, ootas voodis
pikutades und. Ta valis sõnu ja moodustas lauseid. Juhtus sedagi, et ta oli
päevade kaupa mõne mõtte kütkes, jõudes omas peas valmis kirjutada lehekülgede
viisi teksti, mida ta siis meelsasti kordas, aeg –ajalt ka valjusti. Niisamuti
võinuks ta nõksutada sõrmi või korrata ikka ühtesid ja samu võimlemisharjutusi.
See oli füüsiline toiming. Temale see meeldis.“
Kui
artiklist oli mööda aasta-poolteist hakkas Gwyn end halvasti tundma.
„Tal oli kulunud aastaid
leppimaks sellega, et kirjutamisamet ei tule tema puhul enam kõne alla, nüüd
aga oli ta sunnitud teadmiseks võtma, et selle ametita ei ole sugugi lihtne
edasi elada. Nii hakkas talle pärale jõudma, et ta on sattunud paljudele inimestele
tuttavasse olukorda, mis sellest hoolimata ei olnud vähem valulik: nimelt see
üks ja ainus, mis süstib neisse elu, osutub millekski, mis ajapikku hakkab neid
paraku tapma.“
Gwyn
kohtub ühele vana naisega arsti ootetoas, selle naisega kohtub ta veel ka siis, kui naine on surnud. Gwyn ütleb naisele, et ta on ärakirjutaja.
Ta ei tea ise ka, mida see ärakirjutaja
amet endast kujutab. Pärast ühe iseäraliku maaligalerii külastust tekib tal
soov hakata portreesid kirjutama. Gwyn alustab selleks ettevalmistusi: otsib sobivat
ruumi, sobivat taustamuusikat ja valgustust, sobivat modelli. Ettevalmistused
võtavad aega, näiteks otsib Gwyn sellist muusikatausta:
„Ja selgitas siis, et temale
meeldiks taustaks helitaust, mis suudaks teiseneda nagu päevavagus ehk
märkamatult ning järjepidevalt. Ja peaasi –elegantselt. „
Ettevalmistuste
ajaks e. 133. leheküljeks on raamatut juba nii huvitav lugeda, et kangesti
ja kohe tahaks teada, mida see portree kirjutamine endast kujutab ja milline on kirjutatud portree .
Lõpuks
saame teada, või kas saame?
Baricco
raamatute lugemine on pidev kõikumine elu nähtava ja nähtamatu poole piirimail,
ta loob illusioone. Ja tema raamatuid võib tõlgendada väga mitut moodi. Või kas
neid ongi vaja tõlgendada?
Ehk tuleks tema raamatut nautida nagu head
muusikateost. Baricco kirjutab väga poeetiliselt, tema raamatud on ülesehitatud
nagu muusikateos. Ja see ei ole keeruline pikk sümfoonia, pigem muusikaline
poeem. Neis on tajutav väga täpne ülesehitus ja täpne, isegi minimalistlik
sõnakasutus. Ka tempot võiks soovi korral kirjeldada muusikaterminitega.
Peategelane
kuulab raamatus Frank Sinatrat ja Billy Hollidayd. Mitte just originaalne
muusikavalik. Tean paljusid raamatukangelasi, kes kuulavad Frank Sinatrat,
näiteks Toni Parsonsi raamatukangelane Harry Silver. Aga ega Jasper Gwyn ei olnudki
väga originaalne, enne kui ta hakkas ärakirjutajaks.
e. portreede kirjutajaks.
„Mr
Gwyn „ on mailmakuulsa 1958. aastal sündinud itaalia kirjaniku 7. eesti keelde
tõlgitud raamat. Seni on Alessandro Bariccolt ilmunud romaanid “Siid”,
“Veretult”, “Ookean meri”, “Novecento”, “See lugu” ja “Emmaus“.
Minu lemmikud on "Siid" ja "Novecento". Viimast nägin ka Vahur Põldmaa monoetendusena.
Tõlkija
on tõlkinud mitmeid Baricco raamatuid ja tõlkele ei ole midagi ette heita.
Riputan siia video,millel Baricco loeb ette oma "Mr Gwyn'i"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar