Utoopia rannik. III osa. „Kaldale heidetud.“ Vanemuise ja Ugala ühistöö.

UTOOPIA RANNIK. III OSA. KALDALE HEIDETUD.

Autor Tom Stoppard

Tõlge Kalle Hein

Vanemuise ja Ugala ühistöö

Lavastaja Heiti Pakk

Lavakujundus Silver Vahtre

Kostüümid Maarja Meeru

Valguskunstnik  Rene Liivamägi

Videokujundus Terina Tikka

Liikumisjuht Oleg Titov

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Osades: Indrek Taalmaa (Endla), Meelis Rämmeld (Ugala), Margus Jaanovits (Vanemuine), Tarvo Vridolin (Ugala), Külliki Saldre (Vanemuine), Marika Barabanštšikova (Vanemuine) jt

Vaatasin möödunud aastal Tom Stoppardi triloogia II osa „Laevahukk“ Draamateatris ja see oli tõeline teatrielamus.“ Loodan ka I osale „Teekond“ Linnateatris kunagi piletid saada.

III osa „Kaldale heidetud“ oli mulle pettumus.

Selles etenduses meeldis mulle jõuline muusikaline kujundus ja I vaatuse alguses Herzeni unenäo lavastus. Kõik muu käib pettumuse alla.

Lavastaja tahtis näidata palju, ja seetõttu etendus vajus laiali ja oli fragmentaalne, minu arvates tervikut ei tekkinud. Mulle ei meeldinud lavastaja kontseptsioon, näidata farssi.

Läksin kohtuma II osast tuttavate revolutsionääride ,romantiliste hingede ja idealistidega. Aga kolmandas osas on minu kangelased vananenud, väsinud ja pettunud. Sellega tuleb leppida, kuid lisaks kujutatakse neid naeruväärsetena.

Nagu kavalehel kirjutatakse (kava ise oli Tallinna etendusel lavastuse kodulinna ununenud) on etenduse motoks valitud H. Heine ütlus „Ajalugu kordab ennast –esmalt tragöödiana, siis farsina“ . Minu jaoks oli groteski liiga palju.

Ei mäleta ,et II osas oleks vaatajalt nii naeru välja pigistada püütud. III osas on ka Herzeni, tema eluaegse sõbra Ogarjovi ja viimase naise Natalia Ogarjova, hilisema Herzeni elukaaslase, armukolmnurk on farsiks saanud. II osa säravast Natalia Ogarjovast on III osas alles jäänud hüsteeriline naine (kangesti tahaks „eit“ kirjutada). Ja kas ajaloo seisukohalt Marx on tõesti ära teeninud ainult naeruväärse lippu lehvides üle lava jooksmise.

Ei meeldinud ka see, et istusin Estonia teatrisaali viimastes ridades. Õnn, et pole pidanud ooperit sealt kuulama, õhku ei jätku ja küll need toolid ikka nagisevad.

Aga ainese vastu tekkis huvi . Arvan, et loen läbi ka Herzeni 1971. eesti keeles avaldatud „Minevik ja mõtted.“ Ja Loomingu Raamatukogus „ 1970 aastal ilmunud „Teiselt kaldalt“