Pille-Riin Purje. "Lemmikute raamat."

Pille-Riin Purje

Lemmikute raamat. Kasteheinas põlvini - lõikeheinas põlvili

2013

Kirjastus „Tänapäev“

524 lehekülge

Väga hea raamat, soovitan kõigile teatrihuvilistele.

Tagakaanelt: teatrivaatleja Pille –Riin Purje (sünd. 1963) portreteerib selles raamatus oma lemmiknäitlejaid ja lemmiklavastusi. Mälupildid on jäädvustavad ja mõtestavad eredaid isiksusi ja säravaid nähtusi Eesti teatris nelja aastakümne vältel.

Raamatus on koha leidnud autori lemmiknäitlejad ja -lavastajad: näiteks Evald  Hermaküla, Juhan Viiding, Aare Laanemets, Ain Lutsepp, Roman Baskin, Üllar Saaremäe ,Indrek Sammul, Urmas Vadi ja paljud teised. Raamat on sündinud teatrivaatleja aastate jooksul tehtud märkmetest, „mälualbumitest“ nagu autor ise nimetab, ja avaldatud arvustustest.

Aga see pole tavaline teatrimuljete -arvustuste raamat, vaid raamat sellest, kuidas ja milliste vahenditega näitleja oma rolli teeb.

Raamatut ei ole kerge lugeda. Esimene tõrge tekkis kui jõudsin „Emigrantide“ üleskirjutuseni. Aga lugesin läbi ja lõpuks tundus, et olen ise seda etendust näinud. Sama tunne oli „Carmenist“ (Margus Kasterpalu lavaversioon Prosper Mérimée põhjal) lugedes. Kahjuks ei ole kumbagi etendust näinud.

Aga Pille-Riin Purjet olen küll mitmel etendusel näinud. Ja kuidas siis muidu, sest tema vaatab etendusi mitu korda. Näiteks juba viidatud „Emigrante“33 korda! Selle põhjal sündiski etenduse ülekirjutus, mis nüüd on Eesti Teatri- ja Muusika-muuseumile üle antud.

Endal mul sõnalavastuste mitmekordse vaatamise kogemus puudub, kui välja arvata nn. „uuslavastused“. Ooperietendusi olen küll samade osatäitjatega mitu korda vaadanud. Kümneid kordi ühte ja sama etendust saab vaadata vaid inimene ,kellel tekib teatriga eriline suhe ja kes läheneb etendusele süvitsi. Seda Pille-Riin Purje just teebki. Kui loen tema kirjavahetust I. Sammuliga, siis on need kirjad kirjutatud justkui mingis ainult kirjavahetajatele teada salakeeles, mida raamatulugejal lubatakse uurida. Loen ja mõtlen, mida minul üldse on teatrist kirjutada, aga ometi olen seda siin blogis korduvalt teinud.

Kahtlemata tunneb autor hästi kirjandust. Meeldivad on tema kirjanduslikud viited Jüri Üdi ja Paul-Eerik Rummo luuletustele, Tammsaare teostele ja teistele kirjanduslikele allikatele.

Raamatu lõpus on nimeloend ja filmide, lavastuste ja raamatute loend. Tõeline teatri(ajaloo) käsiraamat.

Tahaksin, et see raamat mul kodus raamaturiiulis oleks.

Lõik raamatust:

Kui vaatad üht lavastust palju kordi, saad temaga kokku (ja kui ei saa, ei tahagi korduvalt vaadata). Lavaelusse tekib väga isiklik suhe, sõbralik poolehoid või koguni kiindumus. Teatrisaalis etendus jälgimine ei ole passiivne tegevus, vaid osadus, side, kohustav rõõm.

Midagi pole parata - kirjutades teatrist kirjutan ühtlasi iseendast. Vaataja ei saa ole laisetu, kuigi võib-olla peaks nii jäägitult lavastusse sisse sulama, et ise kaob. Hea, sügav teatrielamus avardab vaataja siseelu, kuid vastu võtta suudab ta ikka ainult omaenese elukogemuse tasandil. See võib olla teadvustamatu, kuid tõeliselt kaasa helisema hakkab hing vaid hetkedel, mil teda puudutatakse. Sünnivad õnnelikud juhused, mil lavastus annab sulle kõik võimalused sisse pääseda: seal on need õiged näitlejad, on kunstiline  kvaliteet ja veel see oluline, varjatud hingekeeli puudutav asi.