Haruki Murakami "1Q84"

Haruki Murakami 
1Q84
I ja II osa
Varrak 2013
Jaapani keelest Margis Talijärv
Toimetanud Taimi Paves




Kõik on juba „1Q84“ lugenud ja sellest kirjutanud. Mina sain selle raamatukogust alles nädala eest.

Raamatu moto :

"Siin on grimmi ja maskide ilm,

Kus on näilik vähimgi pind,

Aga kohe see tõeluseks saab,

Kui sina vaid usud mind."

Moto on pärit laulust «It's Only a Paper Moon“ ,mille riputan siia Ella Fitzgeraldi esituses:

Raamatu tegevus toimub Tōkyōs. 10 aastaselt astus Tengo teiste poolt kiusatud klassiõe Aomame kaitseks välja.  Aomame tänab Tengot sõnatult, vaadates talle sügavalt silma ja pigistades kätt. Rohkem midagi ei toimu ja peagi laste teed lahknevad. Kirjeldatud sündmus on neil meeles ja saadab neid  ka 20 aastat hiljem,  kui toimub raamatu tegevustik. Aomamest on saanud võitluskunstide treener ja palgamõrvar, Tengost andekas matemaatika-õpetaja, kes kirjutab romaani. Tuttav kirjastaja palub Tengol ümber kirjutada noore neiu Fukaeri salapärane romaan „Õhunukk“, raamat väikestest inimestest, kes koovad õhunukke. Ümberkirjutamine on pöördepunktiks Tengo elus. „Õhunukust“ saab bestseller ja toimuma hakkab palju salapärast, mis päädib sellega, et Tengo leiab end mõistatuslikust paralleel-maailmast aastas 1Q84 koos väikeste inimestega. Aastasse 1Q84, mille tunnuseks on taevas kahe kuuga, jõuab ka Aomame, kui ta liiklusummikust kiirteel avariitrepi kaudu alla ronib.

750 leheküljel juhtub palju. Saab ülevaate Aomame ja Tengo lapsepõlvest ja nende vanemate elust, saladuslikust religioossest kommuunist; jutustatakse ümber müstilise bestselleri „Õhunukk„ sisu. Vaheldumisi on  üks peatükk Aomamest ja teine Tengost, kuid tegelased ise selles raamatus ei kohtu. Alles viimasel 749. leheküljel otsustab Tengo Aomame üles otsida, ükskõik mis ka ei juhtuks , ükskõik, millises maailmas ja kes ta ka ei oleks.

Aga sellega Aomame ja Tengo lugu õnneks ei lõppe. Eesti keelde on tõlgitud kaks esimest raamatut, kolmas on veel.

Tegemist on ulmelise raamatuga. Kirjutasin eelnevalt, et „1Q84“ asub  paralleelmaailmas. Raamatus aga öeldakse: See mis asi on päris maailm, on väga keeruline küsimus. Põhimõtteliselt on see kõigest metafüüsiline tees. Kuid see siin on kahtlemata päris maailm. Selles maailmas kogetav valu on tõeline valu. Selles maailmas kogetav surm on tõeline surm. Selles maailmas valatav veri on tõeline veri. See siin pole mingi võlts ega illusoorne maailm. Ega metafüüsiline maailm samuti mitte.……..Sellist asja pole, seal on 1984 aasta maailm ja siin selle teine haru 1Q84.aasta oma ning need mõlemad tegutsevad paralleelselt. 1984 aastat pole enam olemas. ….Me sisenesime selle ajavoolu või sisenes see ajavool ise meisse. Ja minu arusaamist mööda avaneb see uks ainult ühele poole, nii et tagasiteed enam pole.

Raamatust on palju kirjutatud. Mõned kirjutavad sellest, mida nemad raamatut lugedes mõtlesid ja teised murravad pead selle üle, mida Murakami kirjutades mõtles ja mida öelda tahtis.

Minu jaoks oli „1Q84“ omapärane armastusromaan, huvitav kriminaalromaan, aga ka  raamat üksindusest ja võõrandumisest suurlinnas; sõprusest; hea ja kurja vahekorrast ja tasakaalust nende vahel; oma tõelise mina otsingutest ja paralleelmaailma võimalikkusest. Mitu raamatut teineteise sees, kõrval ja kihiti nii nagu aastad 1984 ja 1Q84  teoses teineteise sees ja kihiti ja segunenult.

750 leheküljele mahub nii palju.

Lugedes igav ei hakka, raamat on põnev ja köitev. Murakami on hea jutuvestja! Peatükid vahelduvad, kord  jutt Tengost ,siis Aomamest, aga kogu lugu voogab sujuvalt algusest lõpuni ja on mõnus  lugeda. Raamatut oli raske käest panna ja iga päev ootasin õhtut: saaks edasi lugeda.

Noppisin välja mõned tsitaadid.

Lk. 63 „Minu jaoks sarnaneb matemaatika veega. Selle kohta on palju keerulisi teooriaid, kuid selle peamine põhimõte on tegelikult väga lihtne. Samaoodi nagu vesi valib endale langemiseks alati kõige lühema tee, voolab ka matemaatika alati ainult ühes suunas.

Kui numbreid tähelepanelikult jälgida, ilmub see suund iseenesest nähtavale. Sina ei pea selle jaoks midagi ära tegema, piisab pelgast vaatamisest. Tuleb ainult keskenduda  ja kõik saab iseenesest selgeks. Ükski teine nähtus siin maailmas pole meie vastu sama lahke kui matemaatika.“

Tõsi, matemaatika on lisaks ka truu ja usaldusväärne, seda ei kirjutata nii tihti ümber nagu ajalugu.

Lk. 417 „Selleks ,et midagi suurt korda saata  või avastada, vajab inimene palju aeg aja raha. Ajast ja rahast ainuüksi loomulikult ei piisa, kuid halba need ka ei tee. Aega, mida meile on antud, on limiteeritud koguses. Isegi praegu, kui meie siin vestleme, tiksub kell tikk-takk aina edasi ja edasi. Aeg läheb ning võimalused libisevad käest. Kui sul on aga raha, saad sa endale aega juurde osta. Ja vabadust samuti. Aeg ja vabadus: need on kaks kõige väärtuslikumat asja , mida inimene endale raha eest osta saab.“

Küllap on siin mõeldud vabadust kasutada oma aega.

Lk. 485: teatud ikka jõudes pole inimese elu enam midagi muud kui üks lakkamatu kaotuste jada. Kõik asjad, mis sulle seni on olulised olnud, hakkavad üksteise järel sinu käte vahelt minema libisema, justnagu kammipiid, mis vana ja katkise kammi küljest ära murduvad. Ja ainukesed asjad, millega sul on võimalik neid asendada, on väärtusetud võltsingud. Kehalised võimed, lootused, unistused, ideaalid, veendumused ja ideed, ning samamoodi ka sulle armsad inimesed- need kõik kaovad üksteise järel sinu elust. Mõned neist jätavad enne lahkumist sinuga hüvasti, mõned aga kaovad ilma igasuguse hoiatuseta- ühel heal päeval on nad lihtsalt läinud.“

Minu eas aktuaalne tsitaat.

Tõlkija õnnestunud tööd näitab alljärgnev müstiline kirjeldus kõrgklassi hotellist.

Lk. 491: Hotell Okura ruumikas fuajee meenutas oma kõrge lae ja hämara valgustusega mõnda hiiglaslikku ja suursugust koobast. Siin-seal diivanitel vestlevate inimeste hääled kõmisesid fuajees kõledalt vastu nagu mõne suure eluka viimased ohked , kellel on sisikond välja lastud. Põrandat kattev vaip oli väga paks ja pehme ning meenutas mõne põhjamaise saare ürgset samblikku. Inimeste sammude kaja sumbus sellesse talletatud aega. Fuajees ringi liikuvad mehed ja naised nägid välja nagu iidse needuse all kannatavad vaimud, kes olid sunnitud igaveseks siia fuajeesse jääma ning päevast päeva samu rolle kordama. Mehed olid rüütatud laitmatult istuvatesse äriülikondadesse. Noored sihvakad naised kandsid musti šikke kleite, et kusagil banketisaalides toimuvatele vastuvõttudel osaleda. Nende kaelu ja käsivarsi ehtivad pisikesed , ent kallihinnalised juveelid jahtisid justkui verejanulised vampiirid meeleheitlikult iga tagasihoidlikumatki valguskiirt, mille peale vastu särada. Suurekasvuline välismaalastest vanapaar meenutas elatanud kuningat ja kuningannat, kelle väsinud kehad puhkasid eemal asuval troonil.

Kohati mõjus „1Q84“ küll pisut nagu elustiili või eneseabi õpik, liiga õpetlikult. Kirjeldati mida Aomame sööb ja kuidas täpselt trenni teeb, kuidas enda eest hoolitse, meiki teeb. Ka jutustati raamatus ühte ja sama lugu mitu korda, lõpuks võeti kõik veel kord kokku „Õhunuku“ sisu ümberjutustuses. Ma ei ole kindel, et need kordused, mis raamatu mahtu oluliselt paisutasid, loo seisukohalt vajalikud olid. Raamatu üldist lugemisväärtust enda jaoks hindan siiski väga kõrgelt.

Küllap on minu ettekujutus Jaapanist  stereotüüpne: kannavad kimonosid, söövad sushit, loevad haikusid ja joovad rohelist teed. Aga raamatu juures hämmastas mind, et jaapanlastest peategelased sõid valdavalt lääne toitu ja jõid lääne jooke. Ei olnud viiteid Jaapani kirjandusele, seevastu nimetati Dostojevskit, Tšehhovit, Orwelli.

Ja Jaapani muusikat ei kuulatud, leidsin ainult ühe viite: Kyu Sakamoto laulule «Sukiyaki".

Raamatus nimetatud muusikavalik seevastu oli  väga laiaulatuslik. Murakami biograafiast: Ta töötas plaadipoes ja pidas Tōkyōs 1974–1981 koos oma naisega džässbaari.

Mulle meeldib üles märkida n.ö." raamatu muusikalist kujundust“. Nagu teatris: „1Q84“ muusikalises kujunduses on kasutatud:

Brahms, Schumann,Haydin, Rameau, Vivaldi , Bach;

Sonny & Cheri «The Beat Goes On“;

The Rolling Stones'i «Little Red Rooster“;

Louis Armstrong „Atlanta blues“, seda kuulame:

Billy Holiday ;
Duke Ellington;

Michael Jacksoni «Billie Jean“;

Nat King Cole „Sweet  Lorraine“, seda kuulame:

John Dowland „Lachrimae“, seda kuulame ka:

Leoš Janáčeki «Sinfoniettal“ on raamatus eriline tähendus, siit katkend finaalist:

Selle teose kuulamisega  oldagu ettevaatlik. Mitte  kuulata trepist või redelist alla ronides,  võib sattuda aastasse 2Q14. Ja nagu raamatus öeldakse: „..... avaneb see uks ainult ühele poole, nii et tagasiteed enam pole.“