Märtsikuu luuletused

Pildil Pärnu arst Johannes Vares-Barbarus koos oma abikaasa Emilie (Roode) Varesega Pärnu rannas.

Nagu lubatud, riputan siia kaks Johannes Vares-Barbaruse kevadest luuletust Pärnu teatri "Endla" lavastuse "Vares" muljete jätkuks.

Kevade joobumus

Täis tantsu lihaksed, täis tuld nüüd veri,

täis päikest lainetajat - nõnda juubelda,

kui ihus okeaanid - märatseja meri...

Ah kevadlillelist end anda suudelda

siis tahaks kõigile, kes tuleb mulle vastu...

Kokott, daam lõbutseja, ausad naised, libu,

teist jänund pidutseda, võin nüüd joobuda

ja uuest pinguta mu kallistuste vibu;

kui väsind teist, siis vaikselt loobuda,

et jälle uuel armul uuest vastu astu...

Kui tolmund mesilane õitest täis mu huuled,

mett venivat, mis sulab suudlusjoomas,

mind liblikkerget kandvad kevad-tuuled,

ma igas inimeses, lilles hõiskan, loomas,

käed joobnud kallistusiks kõigil visat vastu...

Kevade ootel

Ju varsi mõrsja ehtes tuleb tooming,

kui muskus verre imbub joovastav aroom,

siis algab kevad-päivi, ööde jooming,

käib ümber inimene just kui tiiras loom.

Siis nagu veristatud süütu loodang,

kui oleks timukas kõik taevad üles poond,

ah veres tulikahju - kevad-armu oodang,

veel palju klaasisid, kust iial pole joond...