15. märts 2014

Sujata Massey. "Zen aitab."


Sujata Massey
Zen aitab.
Kriminaalromaan.
Tänapäev 2014.
332 lehekülge.
Inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
Toimetanud Laura Salumets

„1Q84“ lugedes imestasin, et raamatu tegevustik toimub Jaapanis aga pole jaapani toitu, jooki ega olustikku. Raamatus „Zen aitab“ on kõik jaapanipärane: juuakse ochat,  süüakse onigirisid, kasutatakse Shiseido kosmeetikat, loetakse Banana Yoshimotot (eesti keeles "Köök" sarjas "Moodne aeg" 2002)  ja kuulatakse Akiko Yanot. Jaapanit on selles raamatus nii palju, et saan aru: kui „1Q84“ oleks sama palju Jaapani elu-olu sisaldanud, seganuks see raamatusse sisseelamist.

Autor Suijata Massey on Inglismaal sündinud ameerika krimikirjanik, ema poolt sakslane, isa poolt  Indiast. Jaapanis elas ta aastatel 1991-1993.
Koos esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga „Surm lumes“ 
( kirjastus „Tänapäev“ 2012), kuulub „Zen aitab„ autori Ray Shimura lugude sarja.
Tegemist ei ole klassikalises mõttes kriminaalromaaniga, sest nii nagu esimeses raamatuski, jookseb krimiliini kõrval küllaltki olulisena armastuse liin ja põhjalik ülevaade Jaapani olustikust, kasutatav peaaegu reisijuhina. Krimiloole see "üleküllus" kasuks ei tule aga inimesele, keda huvitab Jaapan, vägagi huvitav lugeda.
Tegevus toimub Tokios, peategelane Ray Shimura elab koos boyfriendist advokaadiga prestiižses linnajaos ning on alustanud oma antiigivahenduse äri. Jaapani antiigist, eriti kummutitest ja kirjarullidest, saab põhjaliku ülevaate. Ray (raamatus tõlgitud Rei) maksab liiga palju ühe vana haruldase tansu (kummut)eest, mille tellis rikas klient kuulsa zen-templi omanike perekonnast. Tansu osutub võltsinguks ja Ray jätab selle endale, sest  ei soovi antiigi-vahendajana mainet rikkuda. Kelm, kellelt Ray tansu ostis, leitakse surnuna ja see käivitab sündmuste ahela, kust Ray leiab end tagaaetava rollis. Umbes poole peal on selge, kes kurikael on.  

Raamat esindab minu jaoks beibekirjandust, kus minategelasest tarmukas noor naine lobedalt, pealiskaudselt ja sõnaohtralt jutustab oma elust, armastusest, juhtumistest ning täiesti ootamatult satub krimiloo keskmesse nagu miss Marple. Aga autor ei ole siiski Agatha Christie, kuigi raamatu „Surm lumes„ eest võitis ta  Ameerikas välja antava Agatha auhinna. Mullegi meeldis „Surm lumes“ rohkem kui „Zen aitab“, oli kuidagi kargem, isikliku elu liin jäi ehk rohkem tahaplaanile ja mõrvarit ei arvanud poole raamatu peal ära.

Kokku on autor kirjutanud 10 Ray Shimura lugu. Kui ma neid veel loeksin, siis selle Jaapani kultuuri ja traditsioonide minikursuse tõttu, mis krimilooga kaasas käib. Jaapan on mu unistuste maa, seni on takistanud reisi kõrge hind ja hirm (maavärinad, radioaktiivsus) . Aga teen selle reisi kord ära.

Raamatu muusikalises kujunduses on lisaks mainitud Jaapani artistile, peategelase elukaaslase venna lemmikmuusikat;  Simply Red; industriaalrocki esindajad Nine Inch Nails ja Revolting Cocks, elektroonilist muusikat esindab Skinni Puppy, ning inglise rockbänd Bush.
Raamat on kirjutatud 1997.aastal ja sellest ka muusikavalik.

Kuulasin esimest korda Nine Inch Nails, pole küll 60+ muusika, aga väikestes kogustes kuulan igasugust muusikat ja selline raske rock meeldis mulle enne, kui jõudsin klassikalise muusika juurde.

Viidatakse jaapani pärimusmuusikale chindoyale, aga see meenutab Tallinnaski tänavatel lauluga liikuvaid pikkades ürpides tegelasi.  
Stiilinäiteks sobilikku kohta raamatust ei leidnud, aga riputan siia pildi, millel toredad pandakarudena kaunistatud onigirid, internetis leiab ka nende tegemise õpetuse.

Selline näeb välja Edo ajastu tansu.


Ja nii laulab Jaapani artist Akiko Yano, mulle meeldis ja oli huvitav kuulata.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar