Sujata
Massey
Zen
aitab.
Kriminaalromaan.
Tänapäev 2014.
332 lehekülge.
Inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
Toimetanud Laura Salumets
„1Q84“ lugedes imestasin, et raamatu tegevustik toimub Jaapanis aga pole jaapani toitu, jooki ega olustikku. Raamatus „Zen aitab“ on kõik
jaapanipärane: juuakse ochat, süüakse onigirisid,
kasutatakse Shiseido kosmeetikat, loetakse Banana Yoshimotot (eesti keeles "Köök" sarjas "Moodne aeg" 2002) ja kuulatakse
Akiko Yanot. Jaapanit on selles raamatus nii palju, et saan aru: kui „1Q84“
oleks sama palju Jaapani elu-olu sisaldanud, seganuks see raamatusse
sisseelamist.
Autor Suijata Massey on Inglismaal sündinud ameerika
krimikirjanik, ema poolt sakslane, isa poolt Indiast. Jaapanis elas ta
aastatel 1991-1993.
Koos esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga „Surm
lumes“
( kirjastus „Tänapäev“ 2012), kuulub „Zen aitab„ autori Ray Shimura lugude
sarja.
Tegemist ei ole klassikalises mõttes
kriminaalromaaniga, sest nii nagu esimeses raamatuski, jookseb krimiliini kõrval
küllaltki olulisena armastuse liin ja põhjalik ülevaade Jaapani olustikust,
kasutatav peaaegu reisijuhina. Krimiloole see "üleküllus" kasuks ei tule aga
inimesele, keda huvitab Jaapan, vägagi huvitav lugeda.
Tegevus toimub Tokios, peategelane Ray Shimura elab
koos boyfriendist advokaadiga prestiižses linnajaos ning on alustanud oma
antiigivahenduse äri. Jaapani antiigist, eriti kummutitest ja kirjarullidest, saab
põhjaliku ülevaate. Ray (raamatus tõlgitud Rei) maksab liiga palju ühe vana
haruldase tansu (kummut)eest, mille
tellis rikas klient kuulsa zen-templi omanike perekonnast. Tansu osutub võltsinguks ja Ray jätab selle endale, sest ei soovi antiigi-vahendajana mainet rikkuda. Kelm, kellelt Ray tansu ostis, leitakse surnuna ja see käivitab sündmuste ahela, kust
Ray leiab end tagaaetava rollis. Umbes poole peal on selge, kes kurikael
on.
Raamat esindab minu jaoks beibekirjandust, kus
minategelasest tarmukas noor naine lobedalt, pealiskaudselt ja sõnaohtralt
jutustab oma elust, armastusest, juhtumistest ning täiesti ootamatult satub
krimiloo keskmesse nagu miss Marple. Aga autor ei ole siiski Agatha Christie, kuigi raamatu „Surm lumes„ eest võitis ta Ameerikas välja antava Agatha
auhinna. Mullegi meeldis „Surm lumes“ rohkem kui „Zen aitab“, oli kuidagi kargem,
isikliku elu liin jäi ehk rohkem tahaplaanile ja mõrvarit ei arvanud poole
raamatu peal ära.
Kokku on autor kirjutanud 10 Ray Shimura lugu. Kui ma
neid veel loeksin, siis selle Jaapani kultuuri ja traditsioonide minikursuse
tõttu, mis krimilooga kaasas käib. Jaapan on mu unistuste maa, seni on
takistanud reisi kõrge hind ja hirm (maavärinad, radioaktiivsus) . Aga teen selle reisi kord ära.
Raamatu muusikalises kujunduses on lisaks mainitud
Jaapani artistile, peategelase elukaaslase venna lemmikmuusikat; Simply Red; industriaalrocki
esindajad Nine Inch Nails ja Revolting Cocks, elektroonilist muusikat esindab
Skinni Puppy, ning inglise rockbänd Bush.
Raamat on kirjutatud 1997.aastal ja sellest ka
muusikavalik.
Kuulasin esimest korda Nine Inch Nails, pole küll 60+ muusika, aga väikestes kogustes kuulan igasugust muusikat ja selline raske rock meeldis mulle enne, kui jõudsin klassikalise muusika juurde.
Viidatakse jaapani pärimusmuusikale chindoyale, aga
see meenutab Tallinnaski tänavatel lauluga liikuvaid pikkades ürpides tegelasi.
Stiilinäiteks sobilikku kohta raamatust ei leidnud,
aga riputan siia pildi, millel toredad pandakarudena kaunistatud onigirid,
internetis leiab ka nende tegemise õpetuse.
Selline näeb välja Edo ajastu tansu.
Ja nii laulab Jaapani artist Akiko Yano, mulle meeldis ja oli huvitav kuulata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar