Massenet "Werther", Metropolitan Opera ülekanne Coca Cola Plazas

Jules Massenet ooper  Werther  Metropolitan Opera laval.

16. märts 2014 kl Tallinnas Coca Cola Plazas.

Lavastaja Richard Eyre, on tuntud Briti  teatri- ja  filmilavastaja ning telerežissöör. Filmidest nimetan „Ühe skandaali märkmed“, mis ka meil jooksis. METis lavastas ta suurepärase „Carmeni“.

Lavakujundus ja kostüümid Rob Howell

Valguskujundus Peter Mumford

Videoinstallatsioonid Wendall Harrington

Koreograafia Sara Erde.

Dirigent Alain Altinoglu, armeenia päritolu Prantsuse

dirigent, tõusev täht.

Osades

  Charlotte-  Sophie Koch

 Werther  Jonas Kaufmann

Sophie- Lisette Oropesa

Albert- David Bižic

Le Bailli- Jonathan Summers

Kunagi arvasin, et ooperit ei kõlba kinolinalt vaadata.  Tõsi ta on, sellist atmosfääri nagu päris teatris, kinosaalis ei teki. Samas ei näe kunagi ooperisaalis lava nii lähedalt. Lähedalt vaatamisel  on ka oma miinus.  Laulmine on raske töö ning meeslauljad on tihti üsna higised,  puuderdatakse neid  alles vaheajal. 

Kuna New York Metropolitan Opera ülekanded  on enamikule meist ainus võimalus näha ja kuulda  maailmakuulsaid lauljaid, siis tõeline ooperisõber kasutab seda võimalust ja plussid kaaluvad miinused üle. Kinosaali suurelt ekraanilt korraliku heliga on igatahes parem vaadata kui kodus arvutist. Viini ooperiteatri live ülekandeid on näiteks võimalik internetist osta.

Ooperi „Werther „ tutvustuse võtsin seekord Klassikaraadio koduleheküljelt:

Lüürilise draama-ooper “Werther” aluseks on Goethe romaan “Noore Wertheri kannatused”, mis on inspireeritud tõsielus asetleidnud sündmustest. 1772. aastal armus sel ajal 23-aastane Goethe Johann Christian Kestneriga abielus olevasse Charlotte Buffi, samal ajal lasi õnnetu armuloo pärast abielus oleva naisega, end maha nende ühine sõber Karl Wilhelm Jerusalem, kes  kasutas selleks Kestnerilt laenatud relva, mis tekitas segadust ja arusaamatust ning kujunes seltskondlikuks vapustuseks. Ka romaani “Werther” ilmumine 1774. aastal tekitas eriti kirikuringkondades vastuseisu, kuna  käsitles sellist tabuteemat nagu enesetapp. Väidetavalt tekitas populaarne romaan ja Wertheri meeleheitlik surmaminek romantiliste imetlejate seas  ka järgijaid. Intrigeeriv teema leidis käsitlemist ka  paljude heliloojate poolt – üsna pea valmisid samal teemal ooperid  Rudolphe Kreutzeril Pariisis 1792. aastal ja Vincenzo Pucittal Veneetsias 1802. aastal.

Massenet ooper “Werther” on helilooja parim näide tema keskmise loomeperioodi töödest. Ka libreto, mille autorid on Edouard Blau, Paul Milliet ja Georges Hartmann, on Massenet teiste  ooperitega võrreldes parim. Massenet on kirjutanud 34 ooperit. Tuntumad neist on Manon, Don Quiote, Herodiade, Thais ja Werther.

Werther valmis 1886.a ja. esietendus pidi toimuma aasta hiljem Pariisis, kuid tulekahju tõttu teatris lükkus esietendus määramata ajaks edasi. Lõpuks kanti see1892.a. Viini Hofoperis ette. Pariisis esietendus Werther teatris Comique 1893. aastal.

“Werther” on lüüriline ja dramaatiline muusikaline jutustus väga noore ja idealistliku noore inimese suurtest ja romantilistest tunnetest, mis karmi reaalsusesse sobimatutena tekitavad hingelise konflikti, mille lahenduseks on enesetapp, kuna elu ilma niiöelda “tõelise” armastuseta Wertheri arvates elamisväärne pole. Libretistid Blau, Millet ja Hartmann säilitasid sündmuste sama järjekorra, nagu romaaniski, kui lisasid episoode ja mõne uue tegelase. Loomulikult ei ole ooperis võimalik edasi anda ka kogu romaani probleemistikku, kesksel kohal on armastus ja armusuhted. Erinevalt romaanist on Albertil, Charlotte peigmehel ja hilisemal abikaasal, suurem roll, kes  oma tasakaalukuse ja küpsusega vastandub Wertheri kirglikule natuurile.

MET-i lavastused on alati väga suurejoonelised ja  filmilikud. "Werther" on küll väga intiimne ooper, siin ei ole massistseene ja  suuri koore, ainsa koori laulavad lapsed. Keskmes on kahe inimese armastus ja nii seda kamängitakse.   Lavakujundus on MET-is alati võimas, kasutatakse  kõiki tänapäeva võimalusi, dekoratsioonidest videoinstallatsioonideni juba sellepärast tasub vaadata. Ka näeb MET ülekannetel vaheaegadel intervjuusid lauljate ja  lavastajatega ning näidatakse  ooperi lavatagust- kuidas vahetatakse dekoratsioone.

Minult on küsitud, et ooper on ju pikk, kuidas sa suudad istuda nii pikalt. Ooperi ülekannetel on vaheajad nii nagu päris ooperiski. Kui on pikem ooper, siis  kaks vaheaega.  Wagneril oli vist isegi kolm vaheaega. „Werther on lühike ooper: kestus 3 tundi ja vaheaeg 20 minutit.

Eelmisel kevadel nägin „Wertherit“ Viini Riigiooperis peaosas Roberto Alagna ja Elina Garanca. Väga erinevad lavastused ja ma ei oska öelda kumb rohkem meeldis.  Roberto Alagna prantsuse keel on muidugi parem, aga  Jonas Kaufmann sobib välimuselt rohkem romantilise poeedi osasse. 

Ühte ja sama ooperit võib vaadata mitu korda ja heast ooperist ei saa kunagi küllalt. Ooper ei ole surnud, nagu „Wertheri“ vaheaja intervjuus ütles Jonas Kaufmann.

Lõpuks Wertheri aaria II vaatusest Jonas Kaufmanni esituses: