Florian Zeller . "Elu on nauding"

Florian Zeller

Elu on nauding

Euroopa romaan

Eesti Raamat 2014

Sari "Nüüdisromaan"

124 lehekülge

Tõlkinud Jana Porila.

Toimetanud Aili Saks

„Elu on nauding“ on 1979.a. sündinud  prantsuse kirjaniku Florian Zelleri 2012. aastal ilmunud viies romaan. Florian Zeller on  abielus kauni näitlejannaga Marine Deltermega.

Nii kaunis paar, et pean pildi lisama. Autor sai 2004.a. oma kolmanda raamatu eest Prantsuse kirjandusauhinna Prix Interallié, mida antakse välja alates 1930.a. Auhinna nominentide nimekiri on pikk, tuttavad nimed vaid mõned: Armand Lanoux, Frédéric Beigbeder , Michel Houellebecq, Philippe Djian Sébastien Japrisot .
Tahaksin prantsuse kirjandust rohkem lugeda, see rebib lugemise rutiinist välja.

Tutvustuses raamatu tagaküljel on ära toodud romaani sissejuhatav lause: "Lugu lõpeb seal, kus kõik lood peaksid lõppema- voodis."

Nii arvangi lugema asudes, et tegu on tänapäevase armastusromaaniga.

Armastuslugu on tõesti olemas, võrdlemisi triviaalne, kuid  probleemid, millega autor selle armastusloo taustal tegeleb, on tõsised ja ajastule omased.  Tegu on y-generatsiooni sotsiaalse käitumise uurimusega..

Kolmekümne aastased Pauline ja Nicolas on koos olnud kaks aastat. Paaril on ilusaid ühiseid mälestusi, kuid paraku on esmane kirg ja uudsus haihtunud. Lugeja saab möödunud kirest aimu  Nicolas jutustuse kaudu. Romaani esilehel on Nicolas ja Pauline  küll koos voodis, aga mehe kujutlustes on  vahekorra ajal Pauline kõrval veel teine naine. 

Nicolas elab unistuse nimel saada kuulsaks stsenaristiks, ta ei kahtle, et see aeg tuleb. Nicolas vajab tunnustust ja naudinguid, ta ei suuda  leppida mõttega ,et tuleb elada ühe partneriga terve elu. Nicolas mõtiskleb: "Ta armastab Pauline,i. Ent kas saab mees seksuaalselt rahulduda üheainsa naisega ? Mõnikord on tal tunne, et see võrduks maailmast loobumisega, ja ühtlasi, jah, elamisest loobumisega."

Oma probleemile ei näe Nicolas ühtegi head lahendust ja  stsenaristina koostab ta võimalikest valikutest neli stsenaariumi: romantiline, sentimentaalne, dramaa-tiline ja väikekodanlik. Raamatus on need lahti kirjutatud.

Pauline on kosmeetikafirma töötaja, kellel terendab ees karjäär samas firmas, suuri unistusi tal ei ole. Autor mõtiskleb Milan Kundera järgi, et Pauline viibib oma mõtetes kõige rohkem minevikus (nostalgiline) ja tulevikus (muretseja) . Tänases päevas teda palju ei kohta, nautleja ta ei ole. Pauline seab armastuse pjedestaalile, õnnelik olemiseks vajab ta kindlustunnet tuleviku suhtes, selles et teda maha ei jäeta. Kui  kindlustunnet jääb väheks, on ta valmis suhte lõpetama.  

Romaani tegevusajas viibib paar n.ö. suhte mugavus-tsoonis, mis on ühtlasi kooselu kõige haavatavam periood. Suhtes ei ole enam muud avastada kui ehk mõni läbiproovimata poos ning loogiliselt läheneb aeg, kui on aeg muretseda laps.   

Raamat on jagatud 3 peatükki.

I peatükk "Ood rõõmule".

Lugeja kohtub Pauline ja Nicolasiga kui nad elavad väikeses korteris Montparnasse linnaosas. Teine naine Sofia, hedonistlik femme fatale on olemas, kuid Nicolas piirdub mõttepatuga.

Lk. 9 Pauline’iga armatsedes ei juhtu see esimest korda , et ta kujutab endale ette teisi naisi (seda tehes sulgeb ta silmad, nagu kardaks truudusetusega vahele jääda, ja ettekujutatu filmilint saab vabalt silmalaugude all joosta). Kindla peale ie ole ta ainuke, kes enam või vähem fiktiivsetest kujudest uut stiimulit otsib. Sest kui ta mäletab meeleliigutusega elu seda etappi, kui maailm kujutas endast erutust ilma rahulduseta (kõik need teismelise –aastad, kui ta vaatas naisi, kuid ei saanud neile läheneda), kardab ta nüüd vastupidiselt sulgumist maailmasse, kus rahulduses puudub erutus (kooselusse).
Autor soovib lugejat veenda meeste ja naiste erinevuses. (Eks naised teavad  ja  aktsepteerivad seda, aga mitte enda kooselus.) 

II peatükk "Ohverdus."

Algab see peatükk Helmuth Kohli ja Francois Mitterand 22. sept. 1984. suurejoonelise kohtumisel Verdunis vahetatud käepigistusega – hetk ,mis muutub surematuks ja kujutab ajalooraamatutes endast prantslaste ja sakslaste leppimise sümbolit: „Nüüd on prantsuse –saksa paar vastupidav. Truudusemurdmist ei tule. See on kogu eluks. Olid halvemad ajad, nüüd tulevad paremad. Mitte miski ei suuda neid lahutada. Sest nad armastavad teineteist."

Aga probleemid tekivad. Selles peatükis Victoria. Pauline asub kahtlustavalt –kurnavalt Nicolas  sms-e  ja e-kirju uurima.

III  peatükk "Türannia".

Lootusrikas ja unistusterohke lapse ootamise aeg ja lapse sünd, kolimine suuremasse korterisse äärelinna, lahkuminek ja  Ana.

Laps on Pauline plaan Nicolas endaga siduda. Aga  plaan hakkab töötama tema enda vastu, sest laps ei seo neid tugevamini. Laps ei mahu õieti kummagi ellu.  Paulinel vähendab laps karjäärivõimalusi ning Nicolas peab loobuma unistusest, et teha "tavalist" tööd perekonna ülalpidamiseks. Isikliku vabaduse piiramise pinnalt tekivad etteheited teineteisele. Laps nõuab ohvreid, vastastikusi järele-andmisi ja isikliku vabaduse piiramist. Autor  räägib palju vanemate „ohverdusest“  laste nimel, kuid peategelased kuuluvad generatsiooni, kellele see mõte on võõras. 

Selles peatükis hakkab Nicolas mõtlema vananemisele.

Lk. 85:" Katse defineerida tegusõna „vananema“

Kolmekümneaastaselt on teoreetiliselt jäänud sama palju asju veel elada kui on juba läbi elatud, sama palju eespool kui selja taga- see tähendab: sama palju lootusi kui mälestusi. See on habras tasakaal, mis ei jää püsima. Vähehaaval saab mälestuste kogum lootuste kogumist võitu. Sellest vaatepunktist on vananemine nähtamatu ümberpaiknemine nende kahe kogumi vahel. Mis edasi , seda harvemaks jääb lootus, samas kui mälestusi sisaldav paun muutub äärmiselt rakseks. Tegelikult nii raskeks, et rebeneb lõpuks lõhki. Mälu lekib igalt poolt välja. Lekib kuni kaob sootuks."

See on see „päev mil saadaks kolmekümneseks"lastehaigus. Aga kõigega siin raamatus ei peagi nõus olema, ka 60+ olemas plaanid, unistused ja lootus, aga noorena ei saagi/peagi seda mõistma.

Autor otsib  võimalikke lahendusi Euroopa Liidu ajaloost. Meenutab korduvalt juba tsiteeritud Kohli ja Mitterand käepigistuse kõrval ka nn. „ Euroopa Liidu isa“ prantsuse riigitegelast Robert Schumanni.  

Lk. 123 : "Siis meenutan ma viimast korda Robert Schumani esimest kõnet, milles ta kasutas sõna „leppimine“. On olemas teine võimalus, mida nimetatakse „andestamine“. Ja ma ei tea, miks Pauline ja Nicolas, kelle kuriteod on tegelikult tibatillukesed, ei ole selleks enam võimelised. Ilma andestuseta surub vihavaen peale oma kivise valitsuse ja nad ei saa enam kohtuda: Nicolas ’kergus tähendab Pauline’i jaoks reetmist, ning tema lootus armastusele sulgub tema ümber nagu lõks. Pauline ei mõista tema kartust jääda maailmast ilma ja Nicolas ei saa aru Pauline’i hirmust mahajätmise eest. Mitte hetkekski ei näe nad teineteist sellisena , nagu nad tegelikult on , ega astu sammugi teineteise poole. Ei ühtegi liigutust- mitte midagi sellest, mida hoolivuseks nimetatakse. Ometi ajalugu õpetab seda."

Ajaloo õpetust jagab autor ohtralt, asjata ei ole  raamatu alapealkiri Euroopa romaan. Euroopa ajaloo abil soovib autor näidata, et murrangulised sündmused ajaloos omavad  mõju ka üksikisikute eraelule. See, mis toimub riikidega, toimub ka paaridega: ühinemised, lahkuminekud, leppimised, andestamised.

Zeller otsides vastust noore põlvkonna individualismile Euroopa ajaloost toob näite Euroopa Liidu hümni otsingutest. Ükski keel ei olnud kõigile vastuvõetav, lõpuks valitakse Beethoveni „Ood rõõmule“  Fr.Schilleri sõnadele.  Nüüd jõuavad osalised selleni, et hümn tuleb tõlkida kõigi asutajate  keeltesse. Aga miks siis üldse ühine hümn? Lõpuks lepitakse kokku, et Euroopa hümniks saab Beethoveni viisi instrumentaalne vorm.

Zeller on Pauline ja Nicolase loosse pikkinud hulgaliselt viiteid anekdootlikele ja tõsielulistele juhtudele ajaloost ja hulgalisi tuntud ja mulle tundmatuid ajaloolisi iskuid :  Milan Kundera, Emil Cioran (Rumeenia filosoof), Eugène Ionesco, Michel Leiris (prantsuse kirjanik), Beethoven, Ludwik Zamenhof (esperanto  leiutaja), Jean –Paul Sartre, Simone de Beauvoir, Jean- Luc Godard (prantsuse filmi-rezissöör), Roberto Rossellini, Brigitte Bardot,  Jonathan Littell (prantsuse kirjanik, Stanley Kubrick, Arthur Schnitzler, André Breton,  Lenin, Hitler, Napoleon, François Mitterrand ja Helmut Kohl. Ja see ei ole täielik loetelu. Sulgudes "kes on kes" märgitud nende kohta, kelle nimi mulle täitsa võõras. 

Mulle selline entsüklopeediline lähenemine meeldis. Enne on palju öeldud ning teinekord on viitega nimele või loole võimalik öelda rohkem kui ise kirjutada.

Tõenäoliselt tõlgendab autoriga samasse põlvkonda kuuluv lugejaskond raamatut teisiti kui mina, aga „Elu on nauding“ on vägagi  loetav romaan.Ühe õhtu raamat: lühike, lühikesed laused ja peatükid; tegevus on dünaamiline, ühte kohta ja ühte päeva ei jääda toppama. Lühikesed dialoogid, pikad monoloogid pole Y-generatsioonile tõenäoliselt omased. Stiil terav, vaimukas ja  informatiivne.

Väga hea tõlge.

Muusikaline kujundus: Beethoven „Ood rõõmule“.

Nicolas ja Pauline’i suhte hümn: Lou Reed „Perfect Day“.

Lou Reed on seda laulnud kontserdil koos Luciano Pavarottiga, selle siia riputangi.