Hiromi Kawakami "Õpetaja portfell"

Hiromi Kawakami.

Õpetaja portfell.

Sari "Nüüdisromaan"

Eesti Raamat 2014

172 lehekülge

Tõlkinud Elin Trelon

Toimetanud Rein Põder.

Raamat esindab n.ö. „vanem mees ja noorem naine“ kirjandust, kuid on täiesti erinev võrreldes eesti kirjanduses sama suuna viljelejate raamatutega. „Õpetaja portfell“ on poeetiline ja värskendav armastuslugu.

Sisust: 37 aastane kontoritöötaja Tsukiko on üksik naine, kes käib tihti baaris, et saket juua. Minu arvates  Tsukiko on küll üksildane, kuid ei põe oma üksindust ja ei otsi paarilist. Tsukiko on enesekindel naine,  loodud eluks üksinda,  armastus on tema jaoks liiga keeruline, nagu ise ütleb. Ühel õhtul baaris kõnetab teda tema endine jaapani keele õpetaja, kes on naisest 30 aastat vanem. Romaanis nimetab Tsukiko õpetajat austavalt  Sensei (õpetaja, meister). Ka õpetaja elab üksi, abikaasa on ta aastaid tagasi maha jätnud. Kiindumus  tekib ajapikku ja üllatab Tsukikot ennastki. Kui esialgu näeb Tsukiko mehes vaid vana õpetajat, kellega vestelda, siis hiljem tuleb Tsukiko oma lemmikbaari kindla sooviga kohata Senseid. Nende vestlus on triviaalne: mida süüa, mida juua. Söömine ja joomine moodustavadki romaanis selle neutraalse tausta, millel  kahe peategelase lähenemine toimub. Toit ja sake on romaanis olulisel kohal, peategelased on mõlemad gurmaanid ning raamatu allmärkustes on toitude huvipakkuvaid seletusi jaapani toidu austajatele. 
Raamat on Tsukiko minajutustus. Tsukiko  räägib lihtlausetega, tema spontaansed enesekindlad mõtteavaldused ja  lakooniline väljendusviis koos Sensei õpetajaliku elutarga ja noomiva  hoiakuga annavad romaani dialoogiline kohati koomilise tooni ja kokku üsna nauditava huumori.

Stiilinäide:  Ma olin loobunud pead murdmast Sensei kavatsuste üle. Ma ei kiindu. Ma ei hoia distantsi. Tema on härrasmehelik. Mina olen daamilik. Leebe tutvus. Nii ma olin otsustanud. Midagi sellelaadset, pikaks ajaks ja ilma ootusteta. Ükskõik kui väga ma püüdsin Senseiga lähedasemaks saada, ei lasknud ta mind ligidale. Nagu oleks meie vahel olnud läbipaistev sein. See võis tunduda järeleandliku ja hägusena, kuid surve avaldamisel suutis see vastu seista millele tahes. Mitte miski ei saanud sellest läbi. Õhust ehitatud seinast.

Sensai esindab raamatus elutarka filosoofiat:

„“Armastusega käib asi nii, tavatses ta öelda, „kui armastus on tõeline, siis hoolitse selle eest samamoodi nagu taime eest- väeta seda, kaitse seda halbade tingimuste eest. Sa pead tegema absoluutselt kõike, mis on sinu võimuses. Kui see aga ei ole tõeline, on kõige parem lasta sel lihtsalt ära närtsida.

Tegevus romaanis toimub igapäevase suhtluse taustal. Õhtud baaris: peategelased võivad istuda teineteisest meetri kaugusel samas baaris, süüa sama toitu ,juua sama jooki, mitte suhelda omavajel, aga siiski tunda lähedust. Nende lähedus toimib ka sõnatult ja vahemaa tagant. Mõnikord tsiteerib Sensei haikusid, toob näiteid jaapani kirjandusest ning noomib Tsukikot, et see oli koolis  halb õpilane.

Jalutuskäigud ja väiksed reisid, seenelkäik, kuulus kirsiõite pidu, nende kaudu saab lugeja osa jaapani loodusest ja olustikust. 

Rohke sake tarvitamise tõttu ehk ei erinegi kirsiõite pidu väga palju meie jaanipäeva tähistamisest 

Dialoog on lakooniline ja napp, kuid selles on tajutavad allhoovused: kahtlused,  hirm, läheduse soov ja alateadlik erootiline pinge, mis teeb selle raamatu eriliseks ja võluvaks. Peategelased jäävad kuni lõpulehekülgedeni teineteisest lugupidavale kaugusele, ilma seksistseenideta antaks edasi armastuse vaimsem ja vanaaegsem külg. Kui erinev eelmisest  „Nüüdisromaani“ sarja  raamatust „Elu on nauding“.

Sensei portfellil, mis raamatule nime annab, on raamatus eriline koht, seda kannab Sensei endaga kogu aeg kaasas, ka ühisel seenelkäigul ja lõpuks jääb see Tsukikole.

Lõpulõik lk.172. Neil öödel avan ma Sensei portfelli ja piilun sinna sisse. Mu silmade ees avaneb mustendav tühimik, mis ei sisalda mitte midagi. Mitte midagi peale lohutamatu trööstitu tühjuses.

Kui võiks võrrelda raamatut veiniga, siis iseloomustaksin romaani sõnaga „hõrk“ See on raamat, mille järelmaitset tunned peale kaane kinnilöömist kui silme ees on lahti rullunud õrn ja peenetundeline armastuslugu.

Mulle meeldis väga üks lõik saksa keelses intervjuus, kus öeldi, et  Kawakarami jutustab armastusest, mis on peaaegu sama keeruline kui Jaapani köök.

Soovitan kõigile, küllap siiski vist rohkem naistele, kes peavad end „tundelisteks“. 30 aastane vanusevahe ei ole Eestis meestele tänapäeval teab kui suur vanusevahe.