15. aprill 2014

Pikk jõulueine. Paul Hindemithi ooperi esietendus Rahvusooper Estonia kammersaalis.

Pikk jõulueine
Paul Hindemithi tragikoomiline kammerooper ühes vaatuses Thornton Wilderi samanimelise näidendi ainetel
Thornton Wilderi libreto Arne Miku tõlkes.


Maailmaesietendus 17. detsembril 1961 Mannheimi Rahvusteatris
Esietendus 12. aprillil 2014 Rahvusooper Estonia kammersaalis

Dirigent Risto Joost
Lavastaja: Arne Mikk
Kunstnik: Kristi Soe
Valguskunstnik: Rasmus Rembel

Osades:
Lucia (sopran- Janne Ševtšenko -
ema  Bayard ,Ermengarde (alt) – Annaliisa Pillak
Roderick (bariton)-  Rauno Elp,
Brandon (bass) -Mart Laur,
Charles (tenor)  Oliver Kuusik,
Genevieve (metsosopran) -Teele Jõks,
Leonora (sopran)- Kristel Pärtna,
Sam (bariton) -Andres Köster,
Lucia II (sopran) Kati Jaanimäe,
Roderick II (tenor-)Mart Madiste, 
Lapsehoidja -Kaja Kreitzberg

Tunnistan ausalt, et sellise muusikaga ühekssaamine ja selle nautimine vajab harjumist ja aega. Kuulasin ooperi instrumentaallindistust enne etendust  kaks korda YouTube’st. Küllap see võimaldaski mul etendusel tähele panna, et lapsed sünnivad ühesuguse muusika saatel ja kui inimesed surevad, siis samuti muusika kordub. Ooperi helikeel on hoopis teistsugune kui see, millega ma enda arvates suure ooperisõbrana harjunud olen. Kuulsin kui üks ooperi külastaja ütles, et kusagilt poole pealt, muusika teda enam ei seganud.
Paul Hindemith on neoklassitsismi väljapaistev esindaja muusikas. Eesti heliloojatest  esindavad neoklassitsismi  näiteks Eino Tamberg, Jaan Rääts ja Eduard Tubin. Viimane meeldib mulle väga.

"Pikas jõulueines"ei ole pikki hingekriipivaid aariaid. Ei ole ka  õige öelda ,et ooper on retsitatiivne. Minu arvates esitatakse ooper meloodilise kõnena ja on kaunist ansamblilaulu. Selle ooperi juures võlus mind muusikast enam libreto. Thornton Wilderi näidendi ainetel helilooja näpunäidete alusel  libretoks kirjutanud Thornton Wilder ise. Eesti keeles on kirjanikult ilmunud „Märtsi iidid“.
Ooperi tegevus toimub Põhja Ameerikas (Alaskal?)  perekond Bayardite uues majas jõululaua ümber. Esimeses pildis  süüdatakse jõululaual küünlad ja kui  50 minuti pärast küünlad kustutatakse, on laval 90 aastat möödunud ja etendus lõpeb. 50 minuti jooksul on laval ühe suguvõsa erinevad põlvkonnad, ühed sünnivad, teised surevad. Tegevus toimub jõululaua ümber  rahulikus jutustavas tempos, kuid on ka dramaatilisi ja traagilisi episoode. Kuigi jõululaua ümber pakutakse üksteisele head ja paremat ning tõstetakse klaasi, sööki ja jooki tegelikult laual ei ole ja tegevust  ainult markeeritakse. Nii on helilooja poolt tekstiraamatusse kirjutatud. 
Kõrvuti perekond Bayardi  liikmetega on selle ooperi peategelaseks aeg. Aja katkematu kulgemine on etenduses suisa tajutav. Sujuvalt vahetuvad põlvkonnad ja probleemid. Kõik kordub, nimed on samad: Lucia I , Lucia II, Lucia III. Kõik kordub,möödub ning saab uueks. Kuigi ooperit lauldakse eesti keeles, ei tähenda see, et kogu tekstist saab aru. Mõnikord jääb laulja tekst arusaamatuks. Aga see polegi tähtis, sest ooperi mõte , aja kulg,  on hästi tajutav ka ilma täpse teksti ja kavalehe abita.
Ooperi mõistmisele aitab kaasa  minimalistlik lavakujundus. Jõululaud küünaldega keset lava ja  jõulukuusk. Need, kes sünnivad lükatakse käruga sisse paremalt poolt lava, surijad lahkuvad musta eesriide taha vasakule. Lava tagaseina uksest liiguvad niisama saabujad ja lahkujad. Kui keegi sureb, lisandub tema pilt esivanemate tumedate portreede ritta. Tagaseinale projitseeritaks pilte, näiteks Salvador  Dali – „Summutatud aeg“, mis kaunistab ka kavalehte. Ooperi alguses kaunistab tagaseina indiaanlase pilt. Bayardite maja on ehitatud metsade keskele, kus ema Bayardi meenutustes elasid varem indiaanlased.
Sellest ooperist kirjutades ei saa mööda minna  Arne Mikust, kelle 80 aasta juubelit  selle lavastusega tähistatakse. Lugesin intervjuud  Arne Mikuga 2004.a. Sirbis, kus öeldakse, et ühte Hindemithi ooperit „Pikk jõulueine“ (õhtusöök toimub saja aasta jooksul eri põlvkondade vahetumisel) tahaks ta veel seal [Estonias] teha“. 10 aastat hiljem on unistus teostunud. Arne Mikk on suurepärane näide sellest, et inimene jääb loominguliseks ja suudab palju igas eas, kui ta tegeleb asjaga, mis talle tõeliselt meeldib. Jääb üle vaid ühineda õnnesoovidega.  Juubelile on pühendatud ka kavalehe lehekülgi  ning seal on tore pilt, millel  Arne Mikk koos oma kolme järeltuleva põlve esindajaga.
„Pikk Jõulueine“ esitab suuri nõudmisi lauljatele, minu arvates tulid kõik sellega hästi toime. Mulle meeldis väga  Annaliisa Pillak. 
Pildil Annaliisa Pillak koos oma ema Helena Vannariga.




Need ,kes P.Hindemithi muusikat teavad, tunnevad ja armastavad , soovitust ei vaja. Mina julgen soovitada kõigile, kes on uudishimulikud ja soovivad kuulata ka teistsugust ooperit kui Verdi ja Mozart. Sellel etendusel aeg ei veni nagu Dalil. Lavastus on piisavalt lühike, et huvi ja tähelepanu  kogu etenduse ajal ülal hoida.
Paul Hindemith on kirjutanud  9 ooperit. Mina nägin alles esimest, kuid ei piirdu sellega. Esimene pilet, mille ma järgmiseks hooajaks ostsin, on P. Hindemithi ooperi „Cardillac „ esietendus Estonias 16.05.2015.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar