Pikk
jõulueine
Paul Hindemithi tragikoomiline kammerooper ühes
vaatuses Thornton Wilderi samanimelise näidendi ainetel
Thornton Wilderi libreto Arne Miku tõlkes.
Maailmaesietendus 17. detsembril 1961 Mannheimi
Rahvusteatris
Esietendus 12. aprillil 2014 Rahvusooper Estonia
kammersaalis
Dirigent Risto Joost
Lavastaja: Arne Mikk
Kunstnik: Kristi Soe
Valguskunstnik: Rasmus Rembel
Osades:
Lucia (sopran- Janne
Ševtšenko -
ema Bayard ,Ermengarde (alt) –
Annaliisa Pillak
Roderick (bariton)-
Rauno Elp,
Brandon (bass)
-Mart Laur,
Charles (tenor)
Oliver Kuusik,
Genevieve (metsosopran) -Teele
Jõks,
Leonora (sopran)-
Kristel Pärtna,
Sam (bariton) -Andres
Köster,
Lucia II (sopran) Kati
Jaanimäe,
Roderick II (tenor-)Mart
Madiste,
Lapsehoidja -Kaja Kreitzberg
Tunnistan ausalt, et sellise muusikaga
ühekssaamine ja selle nautimine vajab harjumist ja aega. Kuulasin ooperi
instrumentaallindistust enne etendust kaks korda YouTube’st. Küllap see
võimaldaski mul etendusel tähele panna, et lapsed sünnivad ühesuguse muusika
saatel ja kui inimesed surevad, siis samuti
muusika kordub. Ooperi helikeel on hoopis teistsugune kui see, millega ma enda arvates
suure ooperisõbrana harjunud olen. Kuulsin kui üks ooperi külastaja ütles, et kusagilt poole pealt, muusika teda enam ei seganud.
Paul Hindemith on neoklassitsismi väljapaistev
esindaja muusikas. Eesti heliloojatest esindavad neoklassitsismi näiteks Eino
Tamberg, Jaan Rääts ja Eduard Tubin. Viimane meeldib mulle väga.
"Pikas jõulueines"ei ole pikki hingekriipivaid aariaid. Ei ole ka õige öelda ,et ooper on retsitatiivne. Minu arvates esitatakse ooper meloodilise kõnena ja on kaunist ansamblilaulu. Selle ooperi juures võlus mind muusikast enam libreto. Thornton Wilderi näidendi ainetel helilooja näpunäidete alusel libretoks kirjutanud Thornton Wilder ise. Eesti keeles on kirjanikult ilmunud „Märtsi iidid“.
Ooperi tegevus toimub Põhja Ameerikas (Alaskal?) perekond Bayardite uues majas jõululaua ümber. Esimeses pildis süüdatakse jõululaual küünlad ja kui 50 minuti pärast küünlad kustutatakse, on laval 90 aastat möödunud ja etendus lõpeb. 50 minuti jooksul on laval ühe suguvõsa erinevad põlvkonnad, ühed sünnivad, teised surevad. Tegevus toimub jõululaua ümber rahulikus jutustavas tempos, kuid on ka dramaatilisi ja traagilisi episoode. Kuigi jõululaua ümber pakutakse üksteisele head ja paremat ning tõstetakse klaasi, sööki ja jooki tegelikult laual ei ole ja tegevust ainult markeeritakse. Nii on helilooja poolt tekstiraamatusse kirjutatud.
"Pikas jõulueines"ei ole pikki hingekriipivaid aariaid. Ei ole ka õige öelda ,et ooper on retsitatiivne. Minu arvates esitatakse ooper meloodilise kõnena ja on kaunist ansamblilaulu. Selle ooperi juures võlus mind muusikast enam libreto. Thornton Wilderi näidendi ainetel helilooja näpunäidete alusel libretoks kirjutanud Thornton Wilder ise. Eesti keeles on kirjanikult ilmunud „Märtsi iidid“.
Ooperi tegevus toimub Põhja Ameerikas (Alaskal?) perekond Bayardite uues majas jõululaua ümber. Esimeses pildis süüdatakse jõululaual küünlad ja kui 50 minuti pärast küünlad kustutatakse, on laval 90 aastat möödunud ja etendus lõpeb. 50 minuti jooksul on laval ühe suguvõsa erinevad põlvkonnad, ühed sünnivad, teised surevad. Tegevus toimub jõululaua ümber rahulikus jutustavas tempos, kuid on ka dramaatilisi ja traagilisi episoode. Kuigi jõululaua ümber pakutakse üksteisele head ja paremat ning tõstetakse klaasi, sööki ja jooki tegelikult laual ei ole ja tegevust ainult markeeritakse. Nii on helilooja poolt tekstiraamatusse kirjutatud.
Kõrvuti perekond Bayardi liikmetega on selle ooperi peategelaseks aeg. Aja katkematu kulgemine on etenduses suisa tajutav. Sujuvalt vahetuvad põlvkonnad ja probleemid. Kõik
kordub, nimed on samad: Lucia I , Lucia II, Lucia III. Kõik
kordub,möödub ning saab uueks. Kuigi ooperit lauldakse eesti keeles, ei tähenda
see, et kogu tekstist saab aru. Mõnikord jääb laulja tekst arusaamatuks. Aga
see polegi tähtis, sest ooperi mõte , aja kulg, on hästi tajutav ka ilma täpse teksti ja kavalehe
abita.
Ooperi mõistmisele aitab kaasa minimalistlik
lavakujundus. Jõululaud küünaldega keset lava ja jõulukuusk. Need, kes sünnivad lükatakse
käruga sisse paremalt poolt lava, surijad lahkuvad musta eesriide taha vasakule.
Lava tagaseina uksest liiguvad niisama saabujad ja lahkujad. Kui keegi
sureb, lisandub tema pilt esivanemate tumedate portreede ritta. Tagaseinale projitseeritaks
pilte, näiteks Salvador Dali – „Summutatud aeg“, mis kaunistab
ka kavalehte. Ooperi alguses kaunistab tagaseina indiaanlase pilt. Bayardite maja on ehitatud metsade keskele, kus ema Bayardi meenutustes elasid varem indiaanlased.
Sellest ooperist kirjutades ei saa mööda minna Arne Mikust, kelle 80 aasta juubelit selle lavastusega tähistatakse. Lugesin intervjuud Arne Mikuga 2004.a. Sirbis, kus öeldakse, et ühte Hindemithi ooperit „Pikk jõulueine“ (õhtusöök toimub saja aasta jooksul eri põlvkondade vahetumisel) tahaks ta veel seal [Estonias] teha“. 10 aastat hiljem on unistus teostunud. Arne Mikk on suurepärane näide sellest, et inimene jääb loominguliseks ja suudab palju igas eas, kui ta tegeleb asjaga, mis talle tõeliselt meeldib. Jääb üle vaid ühineda õnnesoovidega. Juubelile on pühendatud ka kavalehe lehekülgi ning seal on tore pilt, millel Arne Mikk koos oma kolme järeltuleva põlve esindajaga.
Sellest ooperist kirjutades ei saa mööda minna Arne Mikust, kelle 80 aasta juubelit selle lavastusega tähistatakse. Lugesin intervjuud Arne Mikuga 2004.a. Sirbis, kus öeldakse, et ühte Hindemithi ooperit „Pikk jõulueine“ (õhtusöök toimub saja aasta jooksul eri põlvkondade vahetumisel) tahaks ta veel seal [Estonias] teha“. 10 aastat hiljem on unistus teostunud. Arne Mikk on suurepärane näide sellest, et inimene jääb loominguliseks ja suudab palju igas eas, kui ta tegeleb asjaga, mis talle tõeliselt meeldib. Jääb üle vaid ühineda õnnesoovidega. Juubelile on pühendatud ka kavalehe lehekülgi ning seal on tore pilt, millel Arne Mikk koos oma kolme järeltuleva põlve esindajaga.
„Pikk Jõulueine“ esitab suuri nõudmisi lauljatele, minu arvates tulid kõik sellega hästi toime. Mulle meeldis väga Annaliisa Pillak.
Pildil Annaliisa Pillak koos oma ema Helena Vannariga.
Need ,kes P.Hindemithi muusikat teavad, tunnevad
ja armastavad , soovitust ei vaja. Mina julgen soovitada kõigile, kes on
uudishimulikud ja soovivad kuulata ka teistsugust ooperit kui Verdi ja Mozart. Sellel etendusel aeg ei veni nagu Dalil. Lavastus on piisavalt lühike, et huvi ja tähelepanu kogu etenduse ajal ülal hoida.
Paul Hindemith on kirjutanud 9 ooperit. Mina nägin
alles esimest, kuid ei piirdu sellega. Esimene pilet, mille ma järgmiseks
hooajaks ostsin, on P. Hindemithi ooperi „Cardillac „ esietendus Estonias
16.05.2015.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar