Koht sigade seas.
Athol Fugard
Pärnu Teater Endla
Tõlkija
Triin Lepik
Lavastaja
Enn Keerd
Kunstnik
Ingrid Proos
Muusikaline
kujundaja Feliks Kütt
Valguskujundaja
Jaan Laur
Osades:
Pavel
Indrek Taalma
Pravskovja
Liina Tennosaar
Esietendus
13. aprill 2013 Endla Teatri Küünis
Viimane
etendus 05. Aprillil 2014 Endla Teatri
Küünis.
Läksin vaatama, sest oli viimane etendus. Tahtsin kogeda viimase etenduse
tunnet. Ei tea, mis tunne on näitlejal mängida osa viimast korda. Kas see on nagu
hüvastijätt teise inimesega, kas on ka kahju lahkuda.
Tüki
tutvustes kirjutatakse :
Tõestisündinud loo põhjal
kirjutatud näidendi tegevus algab 1950. aastate keskpaigas ühes väikeses külas,
kus juba kümme aastat varjab ennast sigalas Nõukogude armeest põgenenud Pavel
Navrotski. Tema ainuke kokkupuude välismaailmaga on truu abikaasa Praskovja,
kes sigalast väljaspool etendab leinavat leske. Nüüd on käes Võidupüha
aastapäev ja Pavel on otsustanud kogu julguse kokku võtta ning räpasest
sigalast välja astuda. Ta plaanib kaaskondsete ette minna, oma loo ära rääkida
ning armu paluda. Viimasel hetkel lööb tema enesekindlus siiski kõikuma, tal
tekivad kahtlused inimeste kaastunde ja andestatavuse osas. Ja nii otsustabki
Pavel oma kaitsekõne määramatusse tulevikku lükata ning jääda sigade juurde.
Möödub palju aastaid enne kui Pavel leiab endas julguse välismaailmaga
vastamisi seista ja taas taevatähti silmitseda.
Athol Fugardi puudutavat
näidendit võib tõlgendada mitmeti. See on lugu võimust, hirmust ja vabadusest
ühiskondlikul tasandil. Aga sama palju on see lugu üksikisiku võitlusest oma
seesmiste deemonitega. Ja lõpuks on see lugu eeskätt armastusest, mis
kestab kõige karmimatest välistest tingimustest hoolimata aastakümneid.
Autori,
Lõuna-Aafrika kirjaniku Athol Fugardi kohta pole teada, et ta oleks Venemaal
viibinud. Seepärast ei olegi näidend vene vaimust ja oludest läbiimbunud, vaid
üldinimlik. See lugu oleks võinud juhtuda igal pool mujal kui Venemaal.
Mulle
etendus meeldis.
Meeldis
lavakujundus Küünis, mis lõi ehtsa “kohaloleku” tunde. Õnneks küll ilma sigala
haisuta, ruigamist see eest oli piisavalt.
Indrek
Taalma oli oma rollis võimas nii õnnetu ja hirmunud Paveli rollis, tigedates ja
provotseerivates stseenides Pravskovjaga
kui ka piltides, kus avanes Paveli inimlikum pool. Minu arvates mängis Indrek
Taalma isegi rohkem tundeid välja kui Paveli tekst seda võimaldas.
Aga
minu peategelane selles tükis oli Liina Tennosaare Pravskoja. Ühtaegu habras ja
jõuline, kannatav ja kannatlik, võluv oma vagaduses ja tugev armastuses.
Pavel
oli vaid peitupugenud mees, kes vaevles oma hirmude ja süütunde käes, tegeles
ainult oma egoga. Pravskoja piin oli
kordades suurem. Tema kandis süüd iseenda, kogukonna ja oma jumala ees.
Liina
Tennosaar mäng oli nauditav ja ma ei väsinud teda jälgimast. Etenduses laulis Liina Tennosaar ka ühe laulu, ta hääl kõlas
kaunilt ja vabalt, kahju et ma seda laulu kusagilt ei leia. Näitlejate koosmäng oli suurepärane, sellest õhkus sellist pikka aega kooselatud elu, kus teineteist mõistetakse sõnadeta.
Etendusest
(Endla teatri külalisetendusest Draamateatris) on “Sirbis” kirjutanud Tõnu Õnnepalu:
«Sigade» lõpp oli banaalne. Nagu neid
lõppe nii palju on nähtud, midagi peaaegu nõukogude plakatlikust dramaturgiast.
Vabanemine, ümberkasvamine, väljamurdmine.“
Ka
mina arvasin, et tükk lõpeb naise surmaga
ja siis „vabaneb“ Pavel, sest tal ei ole enam kellelegi oma nõrkuses toetuda ja kellelegi peale oma ängi välja
elada. Ei lõppenud. Ja kuigi surm oleks selle tüki suureks kirjutanud, otsustas
kirjanik sellise lõpu kirjutada. Teadmiseks, et elus ja teatris on kõik võimalik!
Minu
jaoks oli ettekantud lugu tragöödia, minu
kõrval istunud nooremale paarile komöödia. Andrus Vaariku ütlus, et see mis on ühtedele
komöödia, on teiste inimeste tragöödia, kehtib mitte ainult laval toimuvale
vaid ka lavale vaatajate suhtes. Tõenäoliselt on see ütlus kohandatud A. Schopenhauerilt „Iga
inimese elu on tervikuna võttes tragöödia, kuid üksikasjades – komöödia“ .
Minul
oli etenduse vaatajate hulgas küllap see roll, mille T. Õnnepalu oma teatrireisikirjas omistas hallipäisele vaatajaskonnale, kuigi mul
halli pead ei ole. Vaatasin etendust hardunult ja kaasaelamisega.
Miks
üldse tavaline inimene teatrisse läheb,
näiteks mina. Nalja saama, seda ka, aga harvem. Kui ma naerda tahan,
siis lähengi komöödiat vaatama. Rohkem ootuses , et teater aitaks üles leida
selle „parema mina“ minu sees ja paneks mind mõtlema. „Koht sigade seas“ minu
jaoks selle eesmärgi täitis.
Riputan
siia pilte etendusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar