7. aprill 2014

Koht sigade seas. Athol Fugard. Pärnu Teater "Endla"

Koht sigade seas.
Athol Fugard
Pärnu Teater Endla

Tõlkija Triin Lepik
Lavastaja Enn Keerd
Kunstnik Ingrid Proos
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Valguskujundaja Jaan Laur


Osades:
Pavel Indrek Taalma
Pravskovja Liina Tennosaar
Esietendus 13. aprill 2013 Endla Teatri Küünis
Viimane etendus  05. Aprillil 2014 Endla Teatri Küünis.

Läksin vaatama, sest oli viimane etendus. Tahtsin kogeda viimase etenduse tunnet. Ei tea, mis tunne on näitlejal mängida osa viimast korda. Kas see on nagu hüvastijätt teise inimesega, kas on ka kahju lahkuda.

Tüki tutvustes kirjutatakse :
Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud näidendi tegevus algab 1950. aastate keskpaigas ühes väikeses külas, kus juba kümme aastat varjab ennast sigalas Nõukogude armeest põgenenud Pavel Navrotski. Tema ainuke kokkupuude välismaailmaga on truu abikaasa Praskovja, kes sigalast väljaspool etendab leinavat leske. Nüüd on käes Võidupüha aastapäev ja Pavel on otsustanud kogu julguse kokku võtta ning räpasest sigalast välja astuda. Ta plaanib kaaskondsete ette minna, oma loo ära rääkida ning armu paluda. Viimasel hetkel lööb tema enesekindlus siiski kõikuma, tal tekivad kahtlused inimeste kaastunde ja andestatavuse osas. Ja nii otsustabki Pavel oma kaitsekõne määramatusse tulevikku lükata ning jääda sigade juurde. Möödub palju aastaid enne kui Pavel leiab endas julguse välismaailmaga vastamisi seista ja taas taevatähti silmitseda.
Athol Fugardi puudutavat näidendit võib tõlgendada mitmeti. See on lugu võimust, hirmust ja vabadusest ühiskondlikul tasandil. Aga sama palju on see lugu üksikisiku võitlusest oma seesmiste deemonitega. Ja  lõpuks on see lugu eeskätt armastusest, mis kestab kõige karmimatest välistest tingimustest hoolimata aastakümneid.

Autori, Lõuna-Aafrika kirjaniku Athol Fugardi kohta pole teada, et ta oleks Venemaal viibinud. Seepärast ei olegi näidend vene vaimust ja oludest läbiimbunud, vaid üldinimlik. See lugu oleks võinud juhtuda igal pool mujal kui Venemaal.

Mulle etendus meeldis.
Meeldis lavakujundus Küünis, mis lõi ehtsa “kohaloleku” tunde. Õnneks küll ilma sigala haisuta, ruigamist see eest oli piisavalt.
Indrek Taalma oli oma rollis võimas nii õnnetu ja hirmunud Paveli rollis, tigedates ja provotseerivates stseenides  Pravskovjaga kui ka piltides, kus avanes Paveli inimlikum pool. Minu arvates mängis Indrek Taalma isegi rohkem tundeid välja kui Paveli tekst seda võimaldas.
Aga minu peategelane selles tükis oli Liina Tennosaare Pravskoja. Ühtaegu habras ja jõuline, kannatav ja kannatlik, võluv oma vagaduses ja  tugev armastuses.
Pavel oli vaid peitupugenud mees, kes vaevles oma hirmude ja süütunde käes, tegeles ainult oma egoga.  Pravskoja piin oli kordades suurem. Tema kandis süüd iseenda, kogukonna ja oma jumala ees.
Liina Tennosaar mäng oli nauditav ja ma ei väsinud teda jälgimast. Etenduses laulis  Liina Tennosaar ka ühe laulu, ta hääl kõlas kaunilt ja vabalt, kahju et ma seda laulu kusagilt ei leia. Näitlejate koosmäng oli suurepärane, sellest õhkus sellist pikka aega kooselatud elu, kus teineteist mõistetakse sõnadeta.

Etendusest (Endla teatri külalisetendusest Draamateatris) on “Sirbis” kirjutanud Tõnu Õnnepalu: «Sigade» lõpp oli banaalne. Nagu neid lõppe nii palju on nähtud, midagi peaaegu nõukogude plakatlikust dramaturgiast. Vabanemine, ümberkasvamine, väljamurdmine.“
 Ka mina arvasin, et tükk lõpeb naise surmaga  ja siis „vabaneb“ Pavel, sest tal ei ole enam kellelegi oma nõrkuses  toetuda ja kellelegi peale oma ängi välja elada. Ei lõppenud. Ja kuigi surm oleks selle tüki suureks kirjutanud, otsustas kirjanik sellise lõpu kirjutada. Teadmiseks, et elus ja teatris  on kõik võimalik!

Minu jaoks oli ettekantud lugu tragöödia,  minu kõrval istunud nooremale paarile komöödia. Andrus  Vaariku ütlus, et see mis on ühtedele komöödia, on teiste inimeste tragöödia, kehtib mitte ainult laval toimuvale vaid ka lavale vaatajate suhtes. Tõenäoliselt on see ütlus kohandatud A. Schopenhauerilt „Iga inimese elu on tervikuna võttes tragöödia, kuid üksikasjades – komöödia“ .
Minul oli etenduse vaatajate hulgas küllap see roll, mille T. Õnnepalu oma teatrireisikirjas omistas hallipäisele vaatajaskonnale, kuigi mul halli pead ei ole. Vaatasin etendust hardunult ja kaasaelamisega.

Miks üldse tavaline inimene  teatrisse läheb, näiteks mina. Nalja saama, seda ka, aga harvem. Kui ma naerda tahan, siis  lähengi komöödiat vaatama. Rohkem ootuses , et teater aitaks üles leida selle „parema mina“ minu sees ja paneks mind mõtlema. „Koht sigade seas“ minu jaoks selle eesmärgi täitis.

Riputan siia pilte etendusest.












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar