Ivi Leps. "Perihveerija päev".

Perihveerija päev.

Ivi Leps

Tänapäev 2013

Tänapäeva 2011 aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

167 lehekülge

Toimetanud Pilleriin Torim

Mõnikord tahaksin lugeda heas eesti keeles kirjutatud, mitte tõlgitud raamatut. Loen kaasaegset eesti kirjandust suhteliselt vähe ja valikuliselt, sestap otsustasingi leida midagi uutelt autoritelt. Mõtte laenutada raamatukogust Ivi Lepsi „Perihveerija päev“ sain ajakirjas „Looming“ ilmunud 2013 aasta proosaülevaatest, kus sellele raamatule jagus positiivset hinnangut: Kogu kaasajast kirjutav kirjandus ei ole siiski sedavõrd stampides kinni. Esile tõusis näiteks Ivi Lepsi „Perihveerija päev“, kus väikeste stseenide kaupa ja arvukate tagasivaadetega varasemale kujutatakse üht päeva väikeasulainimeste elus. Puuduseks on sündmuste kasinus ja kohati aimub liiga selgesti didaktilise kavatsusi; siiski õhkub tekstist mingit soojust ja mõistmist ning see on kirjutatud niihästi südamega kui ka tehnilises mõttes üsna siledalt. Sissevaateid meeste ellu on vähe ja tüübid kipuvad olema ebameeldivad, ent erandiks on teose vahest kõige liigutavam tegelane Habe, kelle näite varal osutatakse õrnale piirile n.-ö. normaalse ühiskonnaliikme ja asotsiaali vahel.

Sellele hinnangule kirjutan kahe käega alla. Mitte et see raamat mulle väga meeldinud oleks, aga läbi lugesin.

„Perihveerija päev“ on ladusas stiilis olukirjeldus väikeasula elust. Küllap võiksin pea samasugust  lugu ka oma küla poe või piimapuki juures kuulda, kui need veel alles oleksid, aga mitte nii soravalt jutustatuna.

Romaani tegevus toimub ühe päeva hommikust teise päeva hommikutundideni. Suuri sündmusi selle aja jooksul ei toimu. Kuigi kolm tegelast pööravad  või võtavad selle päeva jooksul vastu otsuse, pöörata oma elus uus lehekülg, toimub see ilma siseheitlusteta, justkui loomulikuks jätkuks juba juhtunule. Nende tegelaste puhul võinuks minu jaoks tagasivaateid möödunule  rohkemgi olla. Seevastu  näiteks endise kolhoosiesimehe proua Donna Anna puhul tundus tagasivaade  üleliigne ja  romaani seisukohalt täiesti ebaoluline, lihtsalt autori soovina üks prominentne külaelu tegelane veel ära seletada. Romaanis ei ole ühtegi meeldejäävalt sümpaatset tegelast, eriti ebameeldivatena kujutatakse mehi. Sümpaatsed võiksid olla  Riina ja Ants, aga nemad on pealiskaudsed, sümpaatiat ei teki ja meelde ei jää. Eluheidikust Värvuke võtab oma jutus kokku ka Eesti riigi olukorra ja püüab seda mõtestada, aga jääb üle vaid koos tema joomakaaslase Harri e. Habemega imestada,  kust ta selle filosoofia võtab. Värvukese elu/magamiskohas elektrit ei ole, raadiol on patareid ammu läbi, aga mees ise puistab oma jutus eluloo raamatute pealkirju nagu Kukumägi või Raud või Baskin või Onu Bella, nagu oleks tihe külaline raamatukogus.

Raamat jutustab lihtsatest inimestest nagu ka A. Kivirähu „Maailma otsas“, aga tulemused ei ole võrdsed.

Kahtlustasin autoris õpetajat, mitte et mul midagi õpetajate vastu oleks, aga amet kumas tekstist läbi: ainese tundmises ja õige-vale paikapanemises.

Leidsin autori intervjuu ajalehele „Pärnu Postimees“ 2012.a , kust selgus, et ongi õpetaja. Autor ütles, et näiteks Kaur Kenderi ja Andrus Kiviräha kirjutatuga ei leia ta kontakti ja võtab jutu kokku: tahan midagi lihtsamat. Mina seevastu tahan midagi keerulisemat kui hästi kirjutatud olukirjeldus  külaelust.

Kergeks lugemiseks kahtlemata täiesti sobilik raamat ning maaelu mitmekesisus kõik kenasti ühte päeva paigutatud, ja ega autor pole tõenäoliselt püüelnudki klassikuks.

Mida järgmiseks loen, ei tea. Võib-olla ühe  Eerik Tohvri raamatu. Tema raamatu  „Merehäda“ kohta öeldakse 2013 proosaülevaates:"..... ei ole erinevalt mõnestki teisest „rahvakirjanikust“ tema lauset raske ning ebameeldiv lugeda, ka elumurede kirjeldused tunduvad kohati üsna realistlikud". Proosaülevaate nimistust „vanameheproosa“ olen lugenud Mart Kadastiku „Kevad algab sügisel“, selle järg   lugema ei kutsu nii nagu pole huvi ka teiste selle nimistu raamatute vastu.

Ma ei otsis Meie Ajastu Suurt Eesti Romaani vaid eesti autori romaani, mis oleks kaunis eesti keeles ja annaks mõtlemisainet pikemaks.