Gaetano Donizetti koomiline ooper "Armujook" Estonias 25.mail.

Gaetano Donizetti

Koomiline ooper

Armujook

L’elisir d’amore

Dirigent Lauri Sirp

Lavastaja Georg Malvius (Rootsi)

Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa)

Valguskunstnik Palle Palme (Roostis)

Koreograaf Adrienne Abjörn (Rootsi)

Maailma esietendus 12.mail 1832.a.Milaano teatris Cannobiana.

Osades:Osades: Nemorino: Cataldo Caputo (Itaalia), Oliver Kuusik, Andres Köster

Adina: Kadri Kipper, Kristel Pärtna

Belcore: Rauno Elp, Aare Saal, René Soom

Dulcamara: Pavlo Balakin, Rauno Elp

Giannetta: Janne Ševtšenko, Olga Zaitseva

Ooperi muusika on imekaunis, lõunamaiselt särav ja kerge.  Gaetano Donizetti (1797-1848)  kirjutas elu jooksul ligi 70 ooperit, „Armujook“ kuulub nende 10 hulka, mida maailma lavadel 166 aastat pärast tema surma sagedamini mängitakse.

Ooperi süžee on lihtne, lõbus ja arusaadav. Ooperis on mitu kaunist aariat ja duetti,  puudub retsitatiiv, olen täheldanud, et just see „lauldes rääkimine“ peletab inimesi ooperist eemale.  Tuntuim on Nemorino  aaria „Una furtiva lagrima“ (Üks varjatud pisar).

Kavalehest lugesin, et 1900.aastal toimus Arturo Toscanini juhatamisel La Scalas „Armujoogi“ taasesietendus, milles Nemorinot laulis samal aastal tähelendu alustanud Enrico Caruso. Pärast „Una furtiva lagrimat“ katkestas aplausitorm etenduse ega vaibunud enne kui laulja oli etteastet korranud. Ooperi libretist soovitas aaria ooperist välja jätta kartes, et lüüriline aaria pidurdab koomilise ooperi hoogsat sündmustikku. Donizetti jäi aaria suhtes kindlameelseks ja nüüd kuulub aaria kindlalt tenorite raudvarasse. Järgneval  videol laulab Cataldo Caputo, kes muuseas  laulis Nemorino osa Estonias  ka sel etendusel , millele mina juba aasta tagasi pileti olin ostnud.

Kindlasti sobib ooper „ Armujook“ ka neile, kes satuvad ooperisse harva või pole veel sattunudki. Tunnen inimesi, kes oma esimese ooperikogemuse said 2011.aastal ja selleks juhtus olema Noblessneri valukojas „Parsifal“. Mingi hinna eest neid rohkem ooperisse ei vea.  Wagneriga ei soovitaks kellelgi alustada, kuigi „Tannhäuser“ja  „Lohengrin“ võiksid sobida. Itaallased: Verdi, Donizetti ja Puccini on esmakordseks tutvuseks head ja Mozart muidugi ka. Alati võib alustada Bizet „Carmeniga“, vähemalt üks lugu on telefonihelinast tuttav.

Lavastus: Georg Malviuse  lavastus on minu arvates õnnestunud. Lavastaja on tõstnud ooperi tegevuskoha 20.sajandi esimesse poolde, asendanud  sõdurid ja rügemendikapteni maffiapealiku ja tema kambaga. Ülejäänud osas on lavastus ikka traditsiooniline Sitsiilia kauni külatüdruku ja temasse armunud häda-varesest noormehe lugu. Koomilisuse lisab etendusele armunud noormehele võistleja ilmumine, seesama maffiapealik,  ning šarlatanist rändkaupmees armu-joogi pakkumisega.

Ooperis  eelistan  tavaliselt võimalikult ajastutruud  ning traditsioonilist lavastust.  Ma ei soovi, et lavastaja teeks ooperist „oma alternatiivsete ideede katsepolügooni“, millisest võimalusest kirjutas Sirbis Kerri Kotta: „Kõrgprofessionaalne , kuid mõnevõrra üllatusevaene „Armujook““  http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21903:2014-05-22-10-15-37&catid=5:muusika&Itemid=12.

Kuigi ka traditsioonilist lähenemist eiravates lavastustes on olnud suurepäraseid ooperikogemusi, viimane neist Günter Krämeri lavastatud „Nabucco“ Viini Riigi-ooperis.

Lugesin enne etendust kahte arvustust, lisaks eelmisele Postimehes Alvar Loogi „Peaproovi näoga esietendus“ http://www.postimees.ee/2802658/peaproovi-naoga-esietendus

 Peale teise arvustuse lugemist ehmusin, kas tõesti Estonia „Armujook“ on nii mannetu. Õnneks meenus, et Alvar Loog on üks „kurjadest“ kriitikutest. Sirbis ilmunud arvustus  andis lootust.

Tõenäoliselt esindan ma tavalise keskmise ooperikülastaja maitset, selle, kes saalis enamuse moodustab ja etendusele ja õnnestunud aariatele aplodeerib. Sellepärast mind hämmastab mõnevõrra halvustav suhtumine keskmisesse teatrikülastajasse. Teatrikülastaja maitset võib ja peabki arendama  ja friigietendusi võib teha ja tehaksegi. Aga sedasama ooperit on mängitud 180 aasta ning mitte tänu sellele, et iga lavastaja on ooperile lähenenud uutmoodi ja seda kohendanud vaid pigem vaatamata sellele.

Ooper elab edasi, sest ka täiskasvanud vajavad muinasjutte. Sõnateatreid on palju ja igale maitsele. Kellele Draamateater liiga igav, valib näiteks No99 teatri. Aga ooperiteater on ainult üks ja on hea, et see teater on valinud klassikalise tee.

Nägin 2012 aastal MET Opera ülekannet „Armujoogist“, lavastanud Bartlett Sheri.  See oli traditsiooniline  lavastus, ei pakkunud režiis ega lavapildis üllatusi, Malviuse maffiosod olid isegi huvitavamad. Eriliseks ja koomiliseks tegid MET Opera etenduse  suurepärased  lauljad-näitlejad Anna Netrebko, Matthew Polenzani , Ambrogio Maestri ja koor.

Ka Estonias meeldis mulle lavastuses kaasamängiv koor. Igal kooriliikmel oli oma roll ja koor tuli hästi toime , elavdades etendust. Seega meeldis mulle just see osa, mille kohta  kriitik kirjutas, et koor sebis liigselt  laval ja segas kuulamist. Keskmise ooperikülastajana võtan oma mallid MET Opera ülekannetest. MET ooperis on mind alati võlunud see, et koor mängib kaasa. See teeb lavastuse filmilikuks ja on huvitav jälgida. MET opera kooris on üks hästi pikk poiss, ja ennäe Estonia kooris ka sama pikk poiss, kes sobiks ka korvpalliväljakule, laval askeldamas. Kui on soov etendust liigse mürata vaadata, sobib kontsertetendus. Mina muuseas kuulaksin ooperist esimest korda kontsertettekandena  ja pärast vaataksin päris etendust.  Firenzes õnnestus mul orkestri streigi tõttu näha ja kuulda Donizetti ooperit „Anna Bolena“ klaveri saatel. Unustamatult värskendav kogemus, ka orkester ei seganud.

Seega mulle lavaline sagin sobis. Vaid kord, kui Nemorino pärast seda kui Adina talle armastust avaldas, sihitult käsi ringutades laval ringi jooksis, tundus stseen tühi ja poolik.

Lavakujundus oli  itaaliapärane, meenusid kohe Sitsiilia väikelinnade kitsad tänavad ja imepisikesed väljakud, päikese eest varjatud ja poolhämarad.

Koreograafia üle võiks nuriseda. Kui Adina külainimesi tantsima kutsus, siis koor tantsis  laval „Me lähme rukist lõikama“, aga tarantella poleks niikuinii välja tulnud. Maffiameeste kohmakas liikumine  lisas aga parasjagu koomilisust.

Etendus oli koomiline ja saal muheles õige tihti. 

Koomilisus oleneb sellest ,kuidas näitlejad selle välja mängivad, ning sellepoolest oli nähtud etenduse täht doktor Dulcamara osas Pavlo Balakin. Suurepärane  bass-bariton, minu mäletamist mööda pole tal Estonias veel nii suurt rolli  olnud. Hea näitlejameisterlikkus, huvitav rollilahendus: dändilik heasüdamlik šarlatan ja milline müügimees. Nauditav esitus!

Maffiapealik Belcore osas säras Rauno Elp. Mõnikord traagilises osas tundub mulle, et Rauno Elp mängib üle, siin aga kõik, mis ta tegi, kümnesse. Ja suurepärane grimm!

Riputan siia Belcore aaria „Come Paride vezzoso..“ Mariusz Kwiecien  esituses. Nagu videol näha on ooperi tegevus Amsetrdami ooperiteatris kantud üle tänapäeva.

Kristel Pärtnat olin kord kuulnud Rigolettos nõudlikus Gilda rollis ja ta meeldis mulle. Hästi tuli ta toime ka Adina osaga. Kuigi alguses laulis nõrgemalt, just nii nagu kriitikud kirjutasid, siis mida edasi seda jõulisemaks, kandvamaks ning täpsemaks muutus ja  ei väsinud ära ka lõpuks. Kõrged noodid kõlavad , kuid pianos hääl vist saali kaugemasse nurka ei ulatanud.   Kristel Pärtna  Adina on kergejalgne , väga hea liikuvusega, põikpäine ja koketeeriv kaunitar. Sügavamaid tundeid Adinalt oodata oleks palju, selline lüüriline helge sopran sobis ja mina Adina muutumist kannatavaks armunud naiseks ei oodanud.

Valmistusin Nemorino osas Oliver Kuusiku nägemiseks. Aga mis kena üllatus, Nemorinot laulis Cataldo Caputo. Küllap ma vaatan veel korra, muusika on imeline ,ja kuulan ära ka Oliver Kuusiku.

Cataldo Caputo on Eestis ka varem laulnud : 2013 aastal galakontserdil „Vana Tallinn „ ja Verdi „Reekviemi“ ettekandel Kaarli kirikus.

Itaalia tenori   Nemorino on  lüüriline ja tundeküllane , mitte küll eriti tugev, kuid selle võrra hingestatum ning  kõrgetes nootides vägagi nauditav.  

Kuna Cataldo Caputo laulis juba ülal, siis siia riputan „Una furtiva lagrima“ suurmeister Enrico Caruso esituses.