Kooristuudio Ellerhein kevakontsert Estonia kontserdisaalis.

Iga aastane kevadkontsert Estonia kontserdisaalis. Valetaksin kui ütleksin, et käin Ellerheina kontserdil armastusest koorimuusika vastu. Käin sellepärast, et mu tütretütar seal laulab. Pigem võin öelda, et tänu Ellerheinale olen õppinud kuulama ja hindama koorimuusikat.

Iga aastaga on kontserdid  paremad, ma ei mõtle laulu poolest, lauldud on alati hästi. Aga järjest enam on lisandunud mängulisust ja lavalist liikumist. Kui varem esinesid  koorid  järjekorras: mudilas-, laste- ja tütarlaste koor, siis seekord oli kava segipaisatud ning laulsid ka Ellerheina ühendkoorid. Nii oli huvitavam. 

Minu jaoks on kirsiks tordil ikka olnud tütarlastekoori esinemine oma keerulise repertuaariga.

Nii seekordki. Kaunilt kõlasid Felix Mendelssohn –Bartholdi „Kolm motetti“.

Huvitavad on Pärt Uusbergi „Kolm Miniatuuri“ (pühendatud Tiia-Ester Loitmele) Doris Kareva kaunitele sõnadele. See esitus kõlas maagilisena, põimusid laul, sosin ja ümin.

Külalisdirigendi Timothy Fitzpatricku juhatusel kõlasid Ameerikast pärit vaimulikud laulud: gospel ja spirituaal.

Kevdkontserdil saadab Ellerhein teele lõpetajaid. Mitmed neiud on kooris laulnud 11 aasta järjepanu. Selle ajaga juba tekib midagi. Tekib Ellerheina vaim nagu ütles oma kõnes koorivanem Loona Riia, et Ellerheina füüsiline osa on alati noor ,aga tema vaim on vana, ühendab endas kõiki, kes 60 aasta jooksul siin laulnud.

Lõpulaulu ,eesti rahvaviisi , mille seadnud, koori asutaja Heino Kaljuste, „Tütre tänu“ laulsidki koos koorid laval ja vilistlased saalis.

Siia riputan tütarlaste koori esituses Veljo Tormise „Käsikivimängu“, väga mõjus esitus.