"Pikk tee alla" kinos.

Pikk tee alla

Suurbritannia / Saksamaa 2014

Režissöör: Pascal Chaumeil  

 Osades: Pierce Brosnan, Toni Collette, Aaron Paul, Imogen Poots, Rosamund Pike, Sam Neill

Läksin filmi vaatama, sest mulle väga meeldis Nick Hornby 2006. a. eesti keeles ilmunud samanimeline romaan. Seejuures ei ole ma 100 % Nick Hornby  austaja: „Elu edetabelid“ ja „Kuidas olla hea“ jätsid mind ükskõikseks, „Maoli“ ma ei proovinudki lugeda. Seevastu  „Pikk tee alla„ ja „Julia, alasti“, kuuluvad mu lemmikute hulka.

Raamatust „Pikk tee alla“ olen 2006.a. välja kirjutanud sellise tsitaadi:

„Ja ta käitus sedamoodi, justkui oleks haridus mingi prostitutsiooni eriliik, midagi, millest ainult kiiksuga või meeleheitel inimesed võiksid abi otsida.

Mul oli korda läinud endale sisendada, et kui mul õnnestuks kuidagimoodi Pennyga asjad jutti ajada, siis suudan ma need ka mujal jutti ajada- et ma suudan ennast taas tippu vinnata, otsekui oleks noorus paik, mida võid külastada iga kord, kui ainult tuju tuleb. Kuulake siis ennekuulmatut uudist: ega ole ikka küll. Ja kes oleks võinud arvata?“

Tõenäoliselt rääkis nii Martin Sharp, filmis  Pierce Brosnan, Jessist, filmis Imogen Poots.  Selliseid sisemonolooge filmis ei ole. Aga see on just autori keel, võime sisse elada oma nelja peategelase olemusse ja seda sõnadega väljendada, mis raamatu suurim võlu on.  

Film nii hea kui raamat ei ole, sest sõna jõud on suurem kui pildi jõud.

Tõenäoliselt ootavad need, kes raamatut lugenud ei ole, filmist vähem ja küllap mõistavad nad kogu lugu teisiti. Igal juhul tasub ka raamat läbi lugeda.

 Sisust ka:

Ühel vana-aasta õhtul kohtuvad Londoni kõrghoone katusel neli inimest, kes soovivad oma elu erinevatel põhjustel lõpetada. Järjekorras esimene on endine telesaatejuht Martin Sharp (Pierce Brosnan), kes on istunud vangis alaealise tüdrukuga magamise eest  ja ilmajäänud seetõttu oma senisest edukast elust.  Maureen (Toni Collette) on üksikema, kes hoolitseb sügava puudega poja eest. 18-aastane Jess (Imogen Poots), on raevukas kaasaegne teismeline ning veel noor bändimees JJ (Aaron Paul), kes isegi täpselt ei tea, miks katusele sattus. Sel õhtul minnakse koos trepist alla ja enesetapp lükkub edasi järgmisele sobivale päevale- valentinipäevale. Aga filmi lõpus on kõik elus ja eluga rahul.

Film oli paras „pisarakiskuja“ õnneliku lõpuga lugu sellest ,et elu on elamist väärt.