John Fante. "Küsi kaduvalt"

John Fante
Küsi kaduvalt

Hotger 2003

220-lehekülge

Tõlkinud Heiti Kender ja Mati Soomre

Värsid tõlkinud Mati Soomre

Innustuse lugemiseks sain Jo Nesbø kriminaalromaanist „Soomussüda“.  Fante  raamat oli mul seni kahe silma vahele jäänud, küllap pidasin kaanepildi järgi „naistekaks“ või "noortekaks".  

Aga pole kumbagi, on väga hea raamat. Kui oleksin saanud seda lugeda 18 + aastates, oleksin veel rohkem vaimustuses olnud.

Raamat on noore inimese Arturo Bandini  jutustus armastusest või õigemini tundest, mis kõigub pidevalt armastuse ja vihkamise vahel.

Ning veel on see jutustus kirjutamisest.  Raamatu algul on peategelasel avaldatud esimene lühijutustus ajakirjas, lõpus ilmub esimene romaan.

Arenguromaanina meenutas ta mulle W.S. Maughami „Inimorjusest“.

Mulle meeldis autori tekst – selge ja napp. Minajutustaja vaatleb end kõrvalt. Mõnikord ülistab ta endas edukat noort kirjanikku, kelleks usub end saavat. Kuid enamasti heitleb peategelane kahtluste küüsis või piinleb end hukka mõistes. 

Lühikesed tihedad  laused, intensiivsed tunded ja värvid. Selle poolest tuletas meelde Hemingwayd, minu iidolit ülikooliajast.

Kuigi see raamat assotsieerus mulle W.S. Maughamiga ja E. Hemingwayga, siis küllap on kõige lähedasem siiski biitnikutega, näiteks  Jack Kerouac'iga ("Teel" ja "Pilvealused"). Muljetavaldav on Ch. Bukowski eessõna sellele raamatule. Bukowski raamatud jälle ei meeldi mulle üldse, liiga rämekeelsed.

Kui oleksin selle raamatu 18-selt kätte saanud, oleksin siia juurde kuulanud biitlite "Girl'i", oli isegi sel ajal mingil "Melodija" vinüülplaadil olemas.

Seda juttu siin kirjutades kuulan aga "Oh darling"

Ka ooperisõber ei ela ainult ooperist!

Raamatul on väga hea tõlge.  Kaur Kenderi  intervjuust kusagilt  lugesin, et tõlgitud  ka „Oota kevadeni, Bandini“. Andmeid selle avaldamise kohta ma ei leidnud.
Stiilinäited J.Fante raamatust:

Lk. 211 Ma läksin välja ja kõndisin mööda tänavaid. Taevas hoidku, siin ma jälle olin. Jälle hulkusin ma mööda linna. Vaatasin nägusid enda ümber ja teadsin, et minu oma on täpselt samasugune-plass, pingul, murelik, tuim. Näod nagu juurelt murtud lilled, mis kenasse vaasi topitud, aga mille värvid kiiresti kaovad. Ma pidin sellest linnast minema saama.

Los Angeles on seismiliselt aktiivne piirkond, viimased teated maavärinast seal olidki 2014 märtsis. Ei saa autorgi mööda maavärina kirjeldusest. Sisendusliku jõu annab sellele kirjeldusele asjaolu, et peategelane Arturo Bandini peab maavärinat jumala vastuseks oma palvele saada andeks patt (katoliku kirikus on vahekord abielunaisega äärmiselt suur patt).

Lk.129 „Ma tõusin püsti ja rühkisin läbi sügava liiva kõnnitee poole. Õhtu oli juba oma täies küpsuses, päikese väljakutsuv punane kera vajus mere taha. Taevas oli midagi hingematvat, miskit imelikku pinevust. Kaugel lõunas paterdasid merikajakad musta parvena mööda randa. Ma peatusin, et valada liiv kingadest, ja nõjatusin ühel jalal seistes vastu kivist pinki.

Korraga kuulsin kõminat ja  siis möiratust

Kivist pink vajus minust eemale ja prantsatas liiva. Ma vaatasin putkaderivi poole-need rappusid ja ragisesid. Vaatasin eemale Long Beachi siluetile- kõrged hooned õõtsusid. Liiv mu jalge ees hakkas liikuma, ma vaarusin , aga leidsin kindla jalgealuse. Ja see kõik juhtus uuesti.

See oli maavärin.

Nüüd kostsid karjed. Siis tuli torm. Siis mürin ja kõik hakkas kokku varisema. Ma keerasin ennast siia-ja sinnapoole. Mina olin teinud seda! Mina olin teinud seda! Ma seisin, suu lahti, keha kui halvatud, ja vaatasin, mis ümberringi toimub. Siis jooksin paar sammu mere poole, ja siis tagasi.

Sina tegid seda! See oli Jumala raev. Sina tegid seda.“