William Landay " Jacobi kaitsmine".

William Landay.

Jacobi kaitsmine.

New York Timesi bestseller

Kirjastus "kunst" 2014

Tõlkinud Helena Eenmaa

Toimetanud Airi Kapanen

400 lehekülge.

Lugema hakkasin seda raamatut eksituse tõttu. Raamatu on välja andnud  kirjastus „Kunst“ ja meenus, et sama kirjastus andis kunagi välja ühe väga hea krimka. Pealkiri ja autor  muidugi meelde ei tulnud, aga kui miski ei meenu, siis enne ju rahu ei saa, kui välja selgitad, mis see oli.  Asusin uurima loetud raamatute nimekirju.  Õnneks on mulle meeldinud e. siis väga  head raamatud punases kirjas, nii läks otsing  kiiresti.  Alustasin 2011.a. nimekirjast ja leidsin 2007. aastast Donna  Tartt'i "Salajane ajalugu". Eksitus seisnes selles, et Donna Tartti raamatu, tõepoolest väga hea kriminaalromaani, andis välja kirjastus Pegasus.

Aga loetud sai ka „Jacobi kaitsmine“. Mulle meeldis. Tõenäoliselt paljudele tundub veniv, kohtuprotsessi, tunnistajate küsitlemist on kirjeldatud äärmise põhjalikkusega, vahest on tunne nagu loeksid istungi protokolli.   See pole mingi ajaviiteline Perry Mason ja ka Grishami  kohturomaanides ei ole tegevus nii dokumentaalne. Huvitavaks muudavad lugemise peategelase Andrew  Barberi  mõttes antud kommentaarid toimuvale tegevusele. Andrew Barber on peagi endine maakonna ringkonnaprokuröri abi, kelle 14.aastast poega süüdistatakse mõrvas ja seega istub Barber selles loos prokuröri vastas.  

Barberi mõttelised kommentaarid näitavad  kohtupidamise stampe, kui kergelt võib juhtuda eksitus kui kõik toimub sissejuurdunud  psühholoogiliste skeemide  järgi. Kohtupidamine on mäng, üks ilusamaid, kuid dramaatilisemaid ja traagilisemaid mänge maailmas.

Näiteks  kui riiklik süüdistaja pöördub avakõnega vandekohtu poole, on Barberi kommentaar selline: lk 257.  "See mida sa vandemeestele rääkima pead, on lugu. Lugu, mis viis selle viimse sammuni. Faktidest üksi ei piisa. Lase aga jutulõng veerema. Nad peavad saama vastuse küsimusele: „Millest see juhtum räägib?“. Anna neile see vastus ja võit on sinu. Anna neile üks mõte, isegi üks sõna, ja vajuta see neile pähe. Midagi, mida oma kambrisse kaasa võtta. Nii, et kui nad suu lahti teevad ja asja arutama hakkavad, voolavad sealt välja sinu mõtted……

Kohtualuse nime ära maini. Räägi temast ainult kui „kohtualusest.“ Nimi muudab inimlikuks, kellekski kes väärib kaastunnet, isegi halastust.“

Nii kommenteerib Barber  advokaadi tegevust lk. 116: "Jonathan tuli piirdevõre edasi-tagasi pendeldavast väravast läbi, asetas portfelli kaitsja lauale ja astus Jacobi kõrvale. Ta pani käe tema õlale, mitte minu poja enda pärast, vaid selleks, et kõik näeksid: see poiss ei ole koletis, ma ei karda teda puudutada. Ja veel: Ma ei ole mingi kinnimakstud mõuk, kes täidab vastumeelse kliendi ees töökohustusi. Ma usun sellesse poissi. Ma olen tema sõber."

Raamatus jooksevad paralleelselt kaks lugu, kui üks lugu hakkab Barberile õnnelikult lõppema, tegelikult sa ei usu, et see on "õige" lõpp, on sündimas juba teine lugu.

Lk. 369. "Elu läheb edasi. Isegi liiga pikalt, kui me enda vastu ausad oleme. Sellises pikas elus on kolmkümmend või kolmkümmend viis tuhat päeva, millest lihtsalt läbi tulla, ja ainult paar tosinat sellist, mis tõeliselt olulised on. Suurpäevad, sellised kus Midagi Tähtsat juhtub. Ülejäänud kümned tuhanded, enamik neist, möödub märkamatult, iseennast korrates ja lausa monotoonselt. Me kulgeme neist päevadest läbi ja unustame nad sealsamas. Me ei kipu selle aritmeetikaga arvestama, kui me oma elule tagasi vaatame. Me mäletame käputäit Suuri Päevi ja heidame ülejäänud kõrvale. Me muundame oma pika vormitu elu kenadeks lookesteks, just nii nagu mina praegu. Kuid meie elu on tehtud prügist, argistest unustusse vajuvatest päevadest ja Lõpp ei ole kunagi lõpp."

Raamatu põhiprobleem on siiski laste ja vanemate probleem. Küsimusi kerkib rohkesti. Kas on olemas "mõrvageen"- Mara Leveritt'i "Saatana sõlmese" juures, sellest kirjutasin? Mis saab kui sinu last kahtlustatakse tõsises kuriteos, näiteks –mõrvas? Kas meie, lapsevanemad, oleme ka süüdi, mida me valesti tegime? Keda sa usud, kas oma last, kes eitab seotust või tõendeid, mis viitavad kangekaelselt temale. Kui kaugele sa lähed oma usuga? Kuidas toimib: „ Me armastame sind, ükskõik mis sinuga ka juhtub“, me ju ütleme oma lastele nii?  Ja kui kaugele me läheme oma armastusega?  Siin raamatus valivad ema ja isa erineva tee.  Ütlen ainult nii palju, et mina raamatu ema kombel ei oleks toiminud, mitte mingi hinna eest.

Selline  raamat siis. Soovitada julgen neile, kellel  jagub kannatlikust  ja kes on läbi lugenud ka Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“.  Just nimelt“ suutnud“, sest mõned emad on mulle öelnud, et ei suutnud raamatut lõpuni lugeda.

Tõlkija on teinud kõik mis suutis, kasutanud noortepäraseid väljendeid jne. Kohati on tekst raske, see pole vist tõlkija  süü, aga „esmaistung“ tõlgiksin ma kohe kindlasti „eelistung“.  Kohati tuletas raamat meelde   DBC Pierre  Bookeri preemiat väärt  “ Väike jumal Texases“ .

Rahul ei ole toimetaja tööga, sest lihtsaid trükivigu oli ikka häirivalt palju.

Jacob kuulas  „tümpsu“, minul seda raamatut lõpetades soovi muusikat kuulata ei olnud, jäin mõttesse.