Rimini päikese all

See reis oli põgenemine Eestimaa külmast suvest Itaalia sooja päikese alla. 

Rimini on Emilia Romagna maakonna suvituslinn, kaunis ja roheline.

Purskkaev Rimini rannapromenaadi lähedal.

Mälestusmärk Fellinile Rimini rannapromenaadil. Frederico Fellini nime kannab ka Rimini lennujaam.

Kuigi Fellini film "Amarcord" tegevus toimub Riminis, ei filmitud seda siiski Riminis vaid Cinecittas.

Meenutuseks Nino Rota muusikat Fellini filmile "Amarcord"

Nimetasin selle  „roheliseks majaks" Riminis

Aga Riminis oli täiesti olemas ka vanalinn.

Tiberiuse sild (Ponte di Tiberio), mille ehitamisega üle Marecchia jõe alustati keiser Augustuse ajal 14. aastal ja jõuti lõpule Tiberiuse ajal 21. aastal. Kivist  viie massiive kaarega sild on kasutusel siiani. Uskumatu!

 Augustuse triumfikaar (Arco d'Augusto) 27. aastast. Augustuse kaar asub kohas, kus kohtuvad Vana–Rooma maanteed Via Emilia ja Via Flaminia. Rimini peatänav kannab Augustuse nime.

Alates 13. sajandist valitses  Riminit Malatestade suguvõsa, kurikuulsam neist condottie Sigismondo Malatesta. Kondotjeer oli 14. sajandi keskpaiga kuni 16. sajandi Itaalias palgasõdurite väeosa juht. Nimetus tulenes itaaliakeelsest sõnast condotta (leping), mille alusel kondotjeerid asusid oma linna või isanda teenistusse) 

Rimini San Francesco katedraal, tuntud kui Tempio Malatestiano. Kirikus asub Sigismondo Malatesta ja tema naise Isotta degli Atti hauamonument. Isotta oli Sigismondo Malatesta kolmas naine, kellega ta väidetavalt abiellus armastusest. Mis kahest eelmisest sai? Oskar Wilde kirjutab raamatus „Dorian Gray portree“ lk 149 nii:

„…. Sigismondo Malatesta, Isotta armuke, Rimini isand, kelle kui jumala ja inimese vaenlase sümboolne kuju Roomas põletati ja kes Polissena linikuga ära kägistas, andis Ginevra d'estele smaragdikarikas mürki ja ehitas oma häbiväärse kire auks kristliku jumalateenistuse tarvis paganliku templi;“

Kriminaalne lugu, peab ajalooraamatutest uurima. 

Omal käel sõitsime rongiga Pesarosse. Kaunis linn Aadria mere kaldal,  Rossini sünnilinn.

Vaatasime Rossini  majamuuseumi.

Rossini teater. 10.-22 . augustil  toimub seal  Rossini festival. Võib-olla mõnel teisel aastal….

Vaatasime üle ka Rossini konserva-tooriumi  ja jõime kohvi Rossini kohvikus.

Käisime ka reisifirma korraldatud San Marino ekskursioonil, igati armas ja maaliline linnake mäe otsas, seejuures maailma vanima vabariigi ja väikseima Euroopa Liidu riigi pealinn.

Pildil vana kindlus San Marino linnas.

San Marinot esindas Eurovisioonil kolmandat aastat järjest  Valentina Monetta lauluga Maybe.

Viimasel õhtul korraldas reisibüroo ekskursiooni veinimõisa ja ajaloolisse Mondaina linnakesse, kus meid võttis vastu Dante, jutustas linnakese ajaloost ning deklameeris „Jumalikku komöödiat“ itaalia keeles.

Mondainas külastasime väikest pere-kondlikku juustutööstus, kus tehakse kuulsat pecorinot erilisel viisil : augustist novembrini veedavad juustukerad maa sees sügavas augus . Väidetavalt sulab nii juustu seest rasv välja ja juust omandab eriliselt hõrgu maitse. Nii valmib Porta di Sotto. Kui katta juustukerad augus nisuteradega, on tulemuseks Pecorino fermentato nel Crano, maitse veel hõrgum ja juust kallim. Juust maitses ülihästi eriti koos balsamäädika- mee kastme ja veiniga.

Raamat, mida puhkusel lugesin, Pia Baroja  „Nii see maailm on", kirjutas itaallaste kohta nii:

Lk. 110. ......kuid itaallased ei ole mulle sümpaatsed. Nad suhtuvad välismaalastesse südamlikkusega, millel on valeraha kõlin. Nad on osavad, nutikad, arukad inimesed; kuid nad on müünud oma hinge inglise või  jänki deemonile, mis on võtnud dollari või naelsterlingi kuju. Tegelikult usuvad nad vaid rahasse ja naudingusse. Sellest ka nende kahe ebajumala tagaajamine; muul pole vähimatki tähtsust.

 Mulle meeldis Riminis turistide teenindus,  jootraha ootuses ei ole tänapäeval enam midagi imelikku, see on normaalne, kui on hea teenindus.   Riputan siia oma pizzabaari lahke sõbraliku ja sarmika neiu, tuletas meelde Sophia Lorenit, neiu naeris selle peale.

Rohelisel sildil menüü vene keeles, Riminile väga omane. Idanaabreid rohkem kui üheski teises Itaalia kuurordis, kus olen viibinud.

Vanasti meeldis mulle Hispaania, aga avastanud Itaalia, olen jäänud selle maa kummardajaks. Hispaania on ilus, kuid raskepärane ja dramaatiline. Võrrelgem tarantellat  flamencoga. Või hispaania kunstnike töid itaalia kunstnike töödega.  

 Nii et minu süda kuulub Itaaliale.

Suveniiriks ostsin endale Mina plaadi. Lauljanna on praegu 74 aastane, üle aegade tõenäoliselt Itaalia populaarsemaid lauljaid. Hakkasin  Minat kuulama tänu Kristel Kaaberi raamatule "Iga teekond saab alguse südamest", väga hea raamat, parim mida olen lugenud Itaaliast eesti keeles.

Siin laul "Non credere", hea meelega riputaksin siia kõik plaadi laulud.