Erik Axl Sund. "Püütia õpetused. "

Erik Axl Sund

Püütia õpetused. (3.osa)

Varrak 2014

394 lehekülge

Rootsi  keelest tõlkinud Heidi Saar

Toimetanud Hille Lagerspetz

«Püütia õpetused» on Victoria Bergmani triloogia viimane osa.

Eelnevalt on ilmunud  2013 aastal „Varesetüdruk“  ja „Südamelõõm“ .

Esimese raamatu lugesin läbi huviga, teine raamat läks liiga keeruliseks (kahestunud isiksused ja ootamatud pöörded),  kolmanda lugesin läbi suure pingutusega.

Tahtsin mittemeeldimist ajada jälle kriminullidest küllastumise või väljakasvamise (lõpuks ometi!) kaela, aga järele mõeldes mõistsin, et mulle lihtsalt ei meeldi kõik kriminullid. Krimkade lugemine on hea lõõgastus ja mõttesport pärast tööpäeva, aga ei pea tahtma kõiki uusi ilmuvaid läbi lugeda. „Püütia õpetused“ lugesin läbi pingutusega, aga oleksin võinud seda aega kasutada paremini. Vahest annan endale hõlpu jätta raamat pooleli, aga miks ometi selle lõpuni lugesin.

Mulle ei meeldi raamatud pedofiilidest, selleks et probleemi teadvustada ei pea protsessi nii paljudes raamatutes kirjeldama. Sündmustik ja  tegelased nii segaseks aetud kui vähegi võimalik.Selline tunne, et kirjutati valmis ja siis segati veel kord korralikult.

Victoria Bergmanni autori Erik Axl Sund taga peitub taas üks tandem: Jerker Eriksson ja Håkan Axlander Sundquist. Eriksson on õppinud raamatukogundust, Axlander Sundquistil on kunstiharidus.

Autorite sõnul sündis Erik Axl Sund pärast nende ansambli I Love You Baby! lahkuminekut.

Oma intervjuus ütlesid autorid, et nende koostöö põhineb peamiselt kirjutamiseelsetel aruteludel. „Håkan on sageli see, kes paneb paika suuremad liinid, ja Jerker väiksemad,” täpsustavad nad. „Romaani looma hakates joome me tavaliselt õlut ja laseme mõtetel lihtsalt vabalt, takistusteta rännata. Seejärel anname loole struktuuri ja hakkame seda detailidega täitma. Kumbki kirjutab kordamööda ühe peatüki ja siis vahetame neid omavahel. Tõmbame maha ja kirjutame juurde. Jerker kirjutab sinise ja Håkan punase kirjaga.” Sellisel loomeprotsessil on nende sõnul palju plusse ja ainsaks miinuseks see, et honorari peab omavahel jagama.

Victoria Bergmani sari oli planeeritud veriseks ning pidi ammutama inspiratsiooni valust ja olema samal ajal ka meelelahutuslik. „Krimikirjandus on hea žanr, eeldused on paika pandud. Leitakse kellegi surnukeha ja keegi hakkab otsima kurjategijat. Selle kõrval on vabalt võimalik kirjutada asjadest, mida oluliseks pead.” Kuna triloogias on oluline laste kuritarvitamise teema, on autorid vestelnud ka ühe selliste juhtumitega tegeleva politseinikuga.

No hea, et vähemalt ühe politseinikuga vestlesid, mitte ei lasknud ainult mõttelennul õlleklaasi taga vabalt veereda.

Krimikirjandusest on saanud edukas tööstusharu ning parafraseerides teose algusse lisatud märkust „Tänada pole siin küll kedagi”, ütleksin „Süüdistada pole siin kedagi“. Tegelikult on küll, lugejaid.