Kinos "Kaks päeva, üks öö".

Kaks päeva üks öö.

Belgia / Prantsusmaa / Itaalia 2014

Lavastaja: Jean-Pierre Dardenne, Luc Dardenne

Osatäitjad: 

Sandra osas Marion Cotillard.

Siin pildil Marion Cotillard Edith Piafi osas.

Sümpaatse rolli Sandra abikaasa osas tegi Fabrizio Rongione.

Vaatasin nüüd lõpuks ära filmi, millest teised juba ammu räägivad.

Sisust: Päikesepaneelitehase juhtkond paneb oma töötajad hääletama. Valida tuleb iseenda preemia ja ühe töökaaslase vallandamise vahel.  Töötajad valivad häälteenamusega preemia. Sandral, nii on vallandatava nimi, õnnestub koos sõbrannaga veenda ülemust korraldama uus salajane hääletus.  Kui kolleegid loobuksid preemiatest, säilitab firma Sandra  töökoha. Sandral on aega kaks päeva ja üks öö, et veenda oma  kolleege loobuma boonusrahadest tema palga kasuks.

Mulle meeldis .

• Pingeline draama, aktuaalse argipäevase teemaga meil ja mujal, kuigi  pole kohanud, et meil nii eetiliselt raskeid valikuvariante kasutatakse.
• Pani mõtlema kollektiivi ja üksikisiku suhete üle.
• Veenev psühholoogiline draama: Sandra paranes depressioonist ja sai tagasi eneseusu tänu tegutsemisele.  
• Suurepärane näitlejatöö, Marion Cotillardi  väga realistlik tänapäeva töölisnaise kehastus.
•  Operaatoritöö. Kaamera liikus koos peategelasega ja jälgis teda väga lähedalt Hele suvepäev oli filmis täpselt selline nagu elus, läbipaistev, värelev, hajunud värvidega- mitte lasuurtaeva ja kuldse säraga nagu Ameerika filmides.
• Plusspunktid helirezissöörile: tänavalt kostuv müra, auto piiksumine kui turvatöö on lahti, tablettide tassipõhja kukutamine jne., kõik need helid omandasid siin filmis omaette tähenduse. Teistes filmides neid helisid pole või ma ei kuule.
• Film andis tugeva emotsionaalse laengu.
• Kosutav on vahest vaadata midagi muud peale Ameerika filmide.