Georg Büchner "Woyzeck" Pärnu Teatris Endla.

WOYZECK

Autor: Georg Büchner

Lavastaja: Hendrik Toompere (külalisena Eesti Draamateatrist)

Kunstnik: Ervin Õunapuu (külalisena)

Valguskunstnik: Margus Vaigur

Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja (külalisena)

Videolahendused: Argo Valdmaa

 Osades:

Woyzeck- Priit Loog

Marie- Kaili Viidas

Kapten-Jaan Rekkor

Doktor- Ago Andreson

Kapellmeister-Indrek Taalmaa

Allohvitser-Sander Rebane

Andres-Tambet Seling

Kunstnik-Ahti Puudersell

Käthe-Carmen Mikiver

Näidendi autor Georg Büchner suri 1837.aastal 23 aastasena, jättes endast maha 300 lehekülge loomingut, sealhulgas näidendi „Woyzeck“. Lavale jõudis „Woyzeck“ esmakordselt alles 1913.aastal Müncheni Residenze  Teatris.

1925.aastal esietendus Austria helilooja Alban Bergi (1885-1935)  ooper „Wozzeck“.

Ooper on New York Metropolitan Opera mängukavas ning 2014.a. märtsis kanti ette ka Viini riigiooperis. Mina pole kahjuks näinud, aga võib-olla mõnel järgmisel Viini reisil.

1979.a. valmis Saksa režissööri Werner Herzog’i filmiversioon „Woyzeck“, peaosas Klaus Kinski.

2000.a. lõi grupp autoreid  oma kaasaegse muusikalise tõlgenduse „Woyzeckist“, esietendus toimus Kopenhaageni Betti Nanseni teatris ja lavaversioon jõudis paljude maailma teatrite repertuaari.

Selline lugu siis! Seda ja palju muud huvitavat võib lugeda kavalehest.

Ütlen kohe, et minu abikaasale etendus ei meeldinud. Mulle meeldis, aga mina otsin alati rohkem etendust, millega kaasa ja edasi mõelda ning huvitavat lavastust.

 Ühes olime mõlemad ühel meelel, et lavastus andis võimaluse näitlejatel mängida. Just mängida, nii nagu neid Panso koolis õpetati. Ja kuigi mulle absoluutselt ei meeldi kui laval purjus inimesi mängitakse ja labasust ette kantakse, siis seekord vaatasin huviga. Nimelt lugesin parasjagu Joel Haahtela „Täheselge, lumivalge“. Ja raamatus oli üks koht, kus peategelane tunnistas, et meie jahvatame kogu aeg valimistulemustest, rahvusvahelistest suhetest ja teistest maskeraadidest, aga (nüüd tsiteerin): Nende teemade all tormas nimelt tõeliste himude ja instinktide vool, lausa manala jõgi, kus inimese varjupersoon hullas ja oma olemasolu pühitses. See ahmis endasse kogu kõntsa ega ütelnud ära mitte millestki, sest inimene tahtis kõike kogeda, ahnitseda ja omistada, kõik süütu hävitada nagu labürindis neitsist varitsev Minotaurus.“  

 Mängu poolest olid huvitavad ja võimalusi pakkuvad osad nii kaptenil, doktoril kui ka  kapellmeistril ning Jaan Rekkor, Ago Anderson ja  Indrek Taalma ei jätnud neid võimalusi kasutamata. Kui Indrek Taalma kapellmeister tantsusamme tehes esmakordselt lavale ilmus, meenus kohe John  Travolta tants „Pulp Fiktion’s“, aga tants vajus poole pealt ära ning Travoltat ei sündinud.

Priit Loog Woyzecki rollis tuli kenasti toime, kõik toimus sügavuses tema sees, seevastu toredad olid need hetked kui midagi ka pealispinnale ujus ja näoilmes avaldus: meenub stseen, kus ta vaatas Marie ehtimist ja riietumist. 
Woyzeck ütles, et  inimesed on nagu kuristikud, kui nendesse vaadata, hakkab pea ringi käima. Ja vaatamata sellele, et Woyzeck militaristliku järjekindlusega üritab  säilitada kainet meelt ja normaalset elu, on temas see heitumus algusest peale olemas, millele ta lõpuks alla jääb. 

Priit Loog ja Kaili Viidas kandsid etenduses just seda rolli, et tegevus tuua tänapäeva ja see tuli neil hästi välja.  Kahtlustan, et kui tegevus oleks jäetud Büchneri aega, oleks näidend  vaatajatele vähem mõistetavam olnud.

Minu lemmik etenduses oli Kaili Viidas Marie osas. Tema stseen kõrvarõngaste proovimisel tuletas meelde ooperist „Faust“ Margaretat kaelakeed proovimas ja Kaili Viidas oli parem kui Margareta nähtud ooperietendustel.

Lavastuses kasutati huvitavalt videoinstallatsioone ning varjuteatri võtteid.

Ikka küsitakse, kas nalja ka sai. Nagu lavastaja kavalehes kirjutas: „Pole oluline , milline on ilmakord. Iga inimlik häda on alati naljakas. „ Nii et kes tahab, see naerab.