Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"

Joel  Haahtela.

Täheselge, lumivalge.

Soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz.

Toimetanud Terje Kuusik.

Eesti Ekspress raamat.

343 lehekülge.

Esimene Joel  Haahtela raamat, mida lugesin, oli 2012.a. „Liblikakoguja“. Loetud raamatute nimekirjas olen raamatu tähistanud kolme tärniga, mis tähendab, et väga meeldis, aga raamatu sisust suurt  ei mäleta.  Järgmine loetud Haahtela raamat oli juba blogi ajal- „Kadumispunkt" (Loomingu Raamatukogu 4-5/2014), ka see meeldis  väga. Jääb lugeda veel „Elena“.

„Täheselge, lumivalge“ sisuks on Soome päritolu  Leo Halme päevikukatked elust  Pariisis 1889, Berliinis 1913-1914, Siiamis-Kambodzas 1923 ja Bernburgis 1936. Raamatu viimase peatüki tegevus toimub juba Helsingis 2012 ning siin on jutustajaks pojapojapoeg, kes nagu selgub, on ka nende päevikukatkete ümberkirjutaja.  Raamatus on kaunis armastuslugu, esimeste peatükkide päevikukatketes on kohal Leo Halme noorelt surnud armastatu, kelle poole kirjutaja pöördub. Ajapikku kui Leo Halme vananeb, kaob armastatu päevikulehtedelt.

Minu tütar, kes raamatut luges, ütles, et ei saa aru, kuidas üks noormees saab nii mõelda ja kirjutada.  Eriti esimesed peatükid on väga tundelised ja melanhoolsed, neis avaldub noore mehe  ülitundlik meel  ja aimuvad tulevased depressioonid.

 Lk. 62 Anna andeks see eelmine, kuu aja tagune melanhoolne sissekanne, nüüd on mul juba häbi. Või mis siin häbi tunda, inimene tunneb hea ja halva ära, enda vastu peab õiglane olema. Ja halba pole võimalik üle maalida, värv ei püsi peal, hakkab kooruma. Kui olen üksi ja pisut ekslemas, idaneb igasuguseid mõtteid. Anna sina andeks, siis annan ma ka ise endale andeks, või vähemalt püüan anda ……

Ma peaksin rohkem inimestega kohtuma ja olema rohkem nagu teised. Tuleb lihtsalt leppida, et on päevi, kui pimedus valdab mõtteid ja omaenda tühisus paljastub. Aga on ka helgeid päevi, mis kerkivad esile nagu päikeses säravad mäetipud. Neis päevades on imelist kergust ja siis tundub kõik maailmas olevat lähemal, lausa pihus."

Raamat on väga poeetiline, mis muud kui proosaluuletus on järgmine lõik:

Lk. 189: „Õhus on kevadet, okstel rohelised võrsed. On tahtmine kirjutada midagi õhulist. Aga pliiats ei ole lind, mis see ilmselgelt tahaks olla, pääsukese kombel kõrgustes tiirelda ja tiirutada. Pliiats on ühendatud käega ja käe kaudu meelega ja meel omakorda… jah, ka see on ühendatud liiga paljude asjadega, paikadega, kus see on olnud, ja inimestega, keda enam ei ole, see liigahtab paberil ja ühtlasi ajas… ja ikkagi tahaks kirjutada ainult kevadest, sellest, kui hõre ja selge on õhk, ja kui lähedalt, sõrmeotstest, algab taevas.“

Haahtela kirjutab muusikast nii huvitavalt ja tabades täpselt minu enda mõtteid, ei saa jätta tsiteerimata:

Lk. 150: „Ma ei oska õigupoolest otsustada, kas mulle meeldivad rohkem Schuberti või  Schumanni laulud, ehkki keegi ei olegi palunud mul otsustada. Schubert, kellele endale oli samuti antud suurepärane lauluhääl, on rütmiliselt kergem ja tema meloodiad on selgemad, need eristuvad niisama kindlalt, kui kevadel puud lehte lähevad.

Schumann aga kiigub unelevamalt ja laieneb aeglasemalt, mitme värava taga. Rütm kõigub sageli veidralt, nagu otsiks see oma voolusängi, aga ei leia kuidagi. Mõnikord on selles midagi ebamääraselt hirmutavat ja tekib tunne , nagu sõuaks udusel järvel ja kardaks kokku põrgata järve ainsa kiviga."

Ka mulle meeldivad Schuberti laulud. Laulu "Heimweh" kirjutas Schubert  Bad Gasteinis- Alpides, kus närvivapustusest puhkas ka Haahtela kangelane Leo Halme. Kuid järgnevalt laulab saksa tenor Peter Anders (1908- 1954) Hugo Wolfi laulu "Heimweh", sest Leo Halmele meeldis see Schubertist rohkem.

Robert Schumanni  kaheksast laulust koosnevat laulutsüklit „Frauenliebe und –leben“ esitas raamatus Leo Halme hilisem armastatu.

Siin laulab Kanada sopran Edith Wiens (s.1950) sellest tsüklist laulu "Nun hast du mir den ersten Schmerz getan."

Edasi kirjutab Haahtela:

„Vaadakem siis juba ka Debussyd, et vaene mees ei jääks üksi ja sakslastele alla, tema on siiski peatükk omaette. Kui õnnestub kuulata Debussy  melodie’sid,  ennekõike Verlaine luuletustele loodud laule, millel on kaunis pealkiri nagu „Ariettes Oubliees“, on raske nende käest pääseda. Need kleepuksid nagu meeltesse kinni, kuigi samal ajal tead, et neis on peidus ka midagi haiglaslikku: need mõranevad, ei rahune, peaaegu kriibivad kõrva.“

Barbara Hendricks laulab üht neljast laulust  „ C'est l'extase langoureuse“  Debussy   Ariettes oubliées’st.

Edasi leheküljel  192. „Tuleb tunnistada, et Berliozi „Le Corsaire“ on helivärvidelt kaunis. Olgugi, et meloodiat tuleb Berliozi teostest labidaga kaevata, ja ka siis ei jää kõrva muud kui ebamäärane aimus, peaaegu kartus: mis siis , kui järgmine kord tababki labidas midagi muud kui mullakamakat. Inimestele ei meeldi muusika, mida ei saa vilistada.“

Orchestre de Paris mängib Berliozi „Le Corsaire“ avamängu  Paavo Järvi juhatusel.

Haahtela kirjutab muusikast nii, et see oli mulle nagu maalitud muusika vaatamine. Juba raamatu pealkiri iseenesest on nagu maalilt maha astunud, kerge ette kujutada, et mõista. Tõenäoliselt loen ma Haahtelat rohkem selle pärast, kuidas ta kirjutab , mitte sellepärast, mida ta kirjutab.

Ja see, mida ta kirjutab muusikast, mida saab vilistada, kogesin seda Kuressaare ooperipäevadel, aga sellest siis kui kirjutan ooperipäevadest.