Sigrid Rausing. "Kõik oli suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist".

Sigrid Rausing.

Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist.

Tõlkija Ivika Arumäe

Äripäev 2014 sari "Imeline ajalugu".

263 lehekülge.

„Äripäeva“ tutvustus:

1993. aastal saabus noor antropoloog Sigrid Rausing Noarootsi Pürksi külla, et koguda materjali oma doktoritöö jaoks. Lisaks doktoritööle valmis Pürksis veedetud aasta jooksul kogutud materjalist ka mälestusteraamat „Kõik on suurepärane”. Need aastad olid üleminekuaeg, mil Nõukogude Liit oli lagunenud, kolhoosid laiali läinud, talv oli koletult külm ja vaesus võttis maad. Inimesed kandsid annetustena Rootsist saadetud rõivaid ja vannitube kaunistati tühjade šampoonipudelitega.

Sigrid Rausing on Rootsis sündinud sotsiaalantropoloogia doktor, filantroop ja kirjastaja, kes kuulub Ühendkuningriigi 100 kõige mõjukama naise hulka. Tema doktoritöö „Ajalugu, mälu ja identiteet nõukogudejärgses Eestis: kolhoosi lõpp“ valmis 1997. aastal. Rausing on kirjastuse Granta Books ja kirjandusajakirja Granta omanik ning Ühendkuningriigi ühe suurima heategevusfondi Sigrid Rausing Trust rajaja. Tema vanaisa Ruben Rausing oli Rootsi pakendikompanii Tetra Pak üks asutajatest.

Intrigeeriv raamat, lugesin ja oli selline tunne, et see polegi raamat Eestist vaid midagi nagu Roosmaade  „Meie elu Siberis“.

Mis Eesti see oli, mida mina ei tundnud? Kas meie järgi võibki otsustada selle järgi, mis raamatus kirjas?  

Mu tütar, kes lõpetas 1992. a. Noarootsi gümnaasiumi, ütles, et luges nagu jutustust  Leningradi blokaadist, nii hulluks küll ei saanud olukord minna selle ühe aastaga, mis tema Noarootsist ära.

Aga lugedes muutusin heatahtlikumaks. Väärtuslik raamat, aus ja vahetu.  Nii nägid meid teised, vaeste ja räpastena. „Võõrad“ nägid ja näevad meid teisiti kui me ise. Elu, mis meile tundus normaalne, olime lubanud ju 1990.a. kartulikoori süüa, õnneks nii hulluks küll ei läinud, ei saagi tunduda normaalne noorele rikkale Rootsi pärijannale.

Küllap ei mõistaks ka mu noorimad lapsed, kes sündisid üheksakümnendatel, toonast elu nii nagu mina, aga kindlasti olesid nad oma suhtumises leebemad kui raamatu autor.

Tasub lugeda , mida ütleb  raamatu arvustuses http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/4ec58a14-7afd-495c-a544-122f52860d69 " Inge Melchior :  „Sellest raamatust on selgelt näha, mida üks antropoloogiline välitöö endast õieti kujutab: suhtlemist inimestega, nendega kõrvuti elamist, üheskoos söömist ja tunnete jagamist. Rausing suudab ka mitteantropoloogidele selgeks teha, kuivõrd tihedalt on antropoloogilise uurimistöö käigus kogutavad andmed seotud uurija enda isikuga: kui Rausing oleks oma välitööde ajal olnud teistsuguses rollis, oleks ta olnud vanem või ka noorem, oleks ta olnud hoopiski mees või ka teisest rahvusest, oleksid ta töö tulemused olnud teistsugused. Kui ta ise oleks olnud teine inimene, oleks ta töös sageli esinev sõna „normaalne” saanud teistsuguse tähenduse. Rausing suudab ilmekalt näidata, kuidas antropoloogiliste välitööde vältimatu subjektiivsus on tegelikult pigem niisuguse töö tugev külg, mitte teadusliku uurimuse paikapidavust ja usaldusväärsust kahjustav asjaolu, kuigi viimases antropolooge sageli süüdistatakse.“

 See aeg ,millest Sigrid Rausing kirjutab, oli lihtsalt tõesti väga õnnetu aeg:

• ·         Venemaa majanduslik blokaad 1990.a. ja kaupade puudus;
• ·         1992 rahareform   röövis säästud;
• ·         1993 erandlikult külm talv ja Pürksi katlamaja avarii .

Meie vaesus oli pigem kauba, mitte raha puudus. Nüüd jälle kipub maal 
vastupidi olema: kaupa saab linnast igasugust, aga raha pole.

 Mina mõtlesin hoopis inimestele, kellest kirjutati: Mis tunne on inimestel, keda raamatus nimepidi nimetati ja kellest kirjutati. Lugesin „Läänlasest“ 

http://www.laanlane.ee/article/briti-%C3%BChe-m%C3%B5jukama-naise-m%C3%A4lestused-1990ndate-alguse-noarootsist-ilmusid-eesti-keeles? ,vaid vähesed teadsid, et autor tegi kultuurantropoloogilist uurimistööd.

Kutsud sõbra külla, pakud elamispinda, aga pärast ta kirjutab, mis sul külmkapis ja vannitoas oli,  kui must ja räpane. Või kohtud inimesega ujulas, pärast kirjeldab ta raamatus nimepidi sinu ujumispükse (see oli küll paras huumor!). Autor kirjutas ,et intervjueeris 65 külaelanikku (vist oli, täpselt ei mäleta), raamatus ei ole juttu  kõigist, tõenäoliselt ongi väljavalitud markantsemad näited.

Toon kaks stiilinäidet:

Lk. 151 „Siis sõime õhtust: sealiha sibulakastmega, kodus tehtud hapukapsaid ja keedukartuleid, magustoiuks kodune jõhvikakompott vahukoorega. Võrreldes selle toiduga, mida ma iga päev sõin, oli kõik uskumatult maitsev. See oli just niisugune toit, millest unistati sõja ajal, kui söök oli normeeritud. Sain Astridilt ta hapukapsaste retsepti, aga ei ole seda kunagi teha proovinud. Kardan, et väljaspool sealsetele taludele omast bakteriaalset keskkonda ei oleks see nagunii samamoodi välja tulnud- sealse hapukapsa hapusus tuli ilmselt mingist erilisest probiootilisest segust. Selles talus oli olemas peaaegu kõik, mida elamiseks vaja läks. Neil oli piima, mune, kana-, sea-  ja loomaliha, kartuleid ,herneid, sibulaid, õunu ,porgandeid, kapsaid, kurke ja jõhvikaid, metsast toodi seeni ja merest kala. Aga võib-olla oli see uskumatult maitsev õhtusöök haruldane ka nende endi jaoks: tagantjärele mõeldes tundub mulle pigem , et see oli pidusöök , mis oli korraldatud eestlaste jaoks tavapärasel tagasihoidlikul moel.“

Lk. 196 Seal saunas istudes mõtlesin, kui erinevad on teadmised- konkreetsed teadmised ,kuidas lehma lüpsta või sibulakoortega mune värvida, ja kogemuslikud teadmised, nagu näiteks see, kui teravalt ja tugevalt kaseviht saunas lõhnab. Mõtlesin ka sellest, kuidas tähendused kuhjuvad, ja kujunditest, mis seostuvad vaesusega: puupliidid ,kitsad raudvoodid, vanad riided, lööve laste suu ümber , vett täis plekkämbrid, pruunid kuivanud seebitükid, kartulid ja kapsas. Vaevase eluga kaasnev viin, tõmmud, kortsulised näod, klaasistunud pilgud, kehaga ühte sulavad riided, punased ja lõhenenud räpased käed. Kõik need sõnad on nii tähendusrikkad, kui sa oled seda kõike tegelikus elus näinud  ja sellega koos elanud, ning täiesti tähenduseta, kui ei ole. Alles nüüd ,nii palju aastaid hiljem, hakkab sõnadest tähendus tasahaaval välja nõrguma. Ma hakkan unustama.“

Tõenäoliselt olen ma erapoolik arvustaja, seda saab juba tsitaatide valikust aru. Raamat puudutas mind lähedalt,  tunnen  mitmeid inimesi, keda seal nimetatakse. Olin ka kolhooside lõpetamise  juures tegev.

Selles raamatus oli palju väärtuslikku, ei tea ühtegi teist nii täpset ja ausat kirjeldus üleminekuajast, postkolhooslikust maaelust.

Tasub lugeda juba nimetatud antropoloogi ja sotsioloogi Inge Melchiori  arvustust.