«Pärapõrgu
Hanna paljastamine. Kuidas hulluks minnakse ja vastupidi»,
romaan,
Jumalikud
Ilmutused, 2013,
325
lehekülge.
Selle raamatu leidsin raamatukauplusest. Enne kui pealkirja lugesin, silitasin sõrmedega pehmest sametist punast kaant. Üks selline sametine raamat kodus on: Doris Kareva luulekogu „ Deka.“
Nii
ilus punane raamat- ostsin.
Autorist
ega raamatust ma midagi varem kuulnud ei olnud.
Asusin
õhinal lugema, aga see ei ole kerge lugemine, võtab aega. Jäin juba „Tänusõnade“
juurde toppama. Neli lehekülge tulvil vihjeid, proovin näiteks üles lugeda vihjed
teistele tekstidele ja raamatutele: „Punane ja must“, „Saja aastane, kes hüppas
aknast välja ja kadus“, „Praktikaaruanne“, „Kevad saabus sügisel“, „Memokraat“,
„Please Look After Mom“, „ The Nymph's Cookbook, presidendi 100. aastapäeva
kõnest metsmaasikas, peaministri ämma juures käik jne. Isikunimesid ligi 30 kui
mitte rohkem.
Ok!
ega tänusõnu ei peagi läbi lugema, need on määratud neile, keda tänatakse.
Aga
romaan edasi on sama sõnaküllane ja teemarohke. Ei ole lähiajaloos teemat , millest juttu ei tehtaks: kollasest
ajakirjandusest, integratsioonist, punasõduri teisaldamisest, ravimite kõrvaltoimetest
(täpsed infolehe tekstid), ülikoolist, ehitusmalevast, kollaborantidest,
punaparunitest, depressioonist, bipolaarsusest ja väga paljust muust. Kirjutatud on teravmeelselt, lausa üks vaimukus ajab teist taga, palju irooniat ja sarkasmi ning vihjeid, vihjeid ja
veelkord vihjeid, mis kohati väga otsesed, kohati kaudsed, kohati inimesele, kes
ei ela Tartus, võõrad. Süvenemist nõudev lugemine.
Raamatus
on kasutatud moodsat võtet, eessõna on kirjutanud väliseestlane Robert B.
Bläckmann, kes päästab tulesurmast Hanna
käsikirja ja selle trükki annab. Romaan lõpeb samuti Robert B. Bläckmann järelmärkusega. Roberti jutustus Hannast on minu jaoks selle
raamatu sümpaatseim osa, Hanna meeldib mulle, ta jätab saladusliku mulje.
Robert
ütleb Hanna kohta lk. 18 „Hannal on õnnestunud kahte lehte lüüa
oluline ja tähtsusetu selles, mida inimesed tavaliselt normaalsuseks peavad ja
millele nad miskipärast nii suurt kaalu omistavad isegi veel nüüd kui Breivik
on võtnud normaalsuselt süütuse.“
Romaani
peategelane Hanna on kõrgeltharitud,
ettevõtlik, ärikogemusega naine, kes vaatamata püüdlustele ei leia Eesti Vabariigis, mis ei
sarnane üldsegi tema vanatädi kirjeldatud Wabariigiga, oma kohta. Oma pihtimuses ei jäta Hanna midagi enda kohta saladusse ja ei jäta karistamata
neid, kellega eluteel kokku on puutunud ja teeb seda justkui kättemaksuks
selle eest, mis temaga juhtus: „ma panen su raamatusse…“ .
Üldmulje raamatust on, et häid ja toredaid inimesi kohtab vaid „Tänusõnades“, Hanna käsikirjas on head
inimesed episoodilistes osades, mis lugejale meelde ei jää.
Käsikiri
oleks nagu Hanna kaitsekõne ( endale?),
milles jutustatakse kui hea, tark, andekas,õige ja vankumatu tõe eest võitleja Hanna
on ja kuidas talle liiga on tehtud.
Kui
käsikiri on autentne elulugu, siis minu siiras kummardus aususe eest, aga
oleksin raamatus oodanud Autori
tasakaalustavat sekkumist.
Teiseks peategelaseks on nõukogude inimene, keda Hanna kohtab teeninduses, töökohas,
ülikoolis, linna- ja vallavalitsuses, politseis, arstide hulgas ja kes on süüdi halvas, mis Hannaga juhtub.
Pärast
läbilugemist lehitsesin raamatu veel mitu korda läbi, lugesin lõike üle. Otsisin,
kus ja millega seoses toodi mängu (teksti) nõukogude inimene ja kas on nõukogude
inimest ka defineeritud. Ei leidnud, aga küllap oli. Kõlama jäi
raamatust, et kõik, mis halb, on pärit nõukogude ajast ja ja toime pandud
nõukogude inimese poolt või nende poolt, kes on omaks võtnud nõukogude inimese mentaliteedi. Tuletas meelde, et nõukogude ajal olid kõiges süüdi kapitalismi
igandid.
Mitte
et ma nõukogude aega kaitseks, mina tunnen end Vabariigi ajal paremini
vastupidi Hannale, kes käsikirja põhjal elas nõukogude ajal paremini. Hanna
hädad algasid vabariigi ajal ja kõige rohkem tegi talle haiget kollane ajakirjandus,
mis ühel või teisel viisil (infokandjal) on eksisteerinud aegade algusest.
Tsiteerin R. Hansoni arvamusest Postimehes "Pärapõrgu elu murrab ettevõtliku naise"
"Alguses
tundubki, et romaan on kättemaks püstolreporterile, kellel on lõtv ranne ja kes
on avaldanud väikesaarele koolidirektori ametisse asunud Hanna kohta tema
endaga sõnagi rääkimata kontrollimata faktidega artikli.
Lehekülg
lehekülje järel süveneb aga veendumus, et raamatuks on saanud midagi enamat.
Aivi Ross kirjutab sellest, kuidas muutus Eestis nõukogude korra kadumisel ja
kapitalistliku eluolu tulekul ettevõtliku ja kõrgelt haritud naise elu
pärapõrguks."
Selge
see, et minu, kelle viimase aja lugemiselamus on Haahtela napp ja karge stiil ja kellele meeldivad kirjanikud, kes vähesega ütlevad rohkem, lemmikraamat see ei ole. Minu jaoks
on see raamat liiga tummine, paatoslik, sõnade, vihjete ja teemadega pole
kokku hoitud ning vaatamata eessõnas öeldule ei ole olulist ebaolulisest lahku löödud.
Kodusel raamaturiiulil paigutan raamatu Päevalehe Elulugude sarja kõrvale, väga aus, kirglik ja teravapilguline dokument üleminekuajast.
Kisub paralleele
tõmbama Sigrid Rausingi „Kõik oli suurepärane“-ga, kumbki autoritest ei hiilga leebusega.
Rausingi raamatus oli ka sooja huumorit, Pärapõrgu Hanna pihtimuses huumorile
kohta ei ole, pigem sarkasm ja iroonia, aga tema seisis ka lähemal ja nägi
täpsemalt.
Kes
tahab raamatu kohta targa inimese arvamust lugeda võib lugeda lisaks
eelpoolviidatud R. Hansoni arvamusele Postimehes Rutt Hinrikuse retsensiooni „Sirbis“
Katke
sellest:“ Teose aeg on lähiminevik: „Kui ma keskkooli lõpetasin, oli Wabariigi
hävimisest möödunud kolmkümmend neli aastat. Iseseisvuse taastamisest lahutas
meid siis seitseteist aastat” (lk l02). Suure osa romaanist moodustavad
lapsepõlve- ja noorusmälestused, mis algavad aastast 1956. Meenutused on
esitatud lühikeste intensiivsete peatükkidena, tagasivaadete pildirida on napp,
see-eest järgnevad mälupiltidele arutlused ja üldistused (nt „Inimesed ei
lähtunud kulutamisel mitte niivõrd oma võimalustest kuivõrd sõja-aastail ja
selle järel lihvitud mõõdutundest” (lk 92), „Meile on meeldinud moonakate ja
rehepappide üle muiata pisut kuiva suuga, nagu asuks nad meie kõrval ja mitte
meie sees” (lk 77), „Kas me ikka jaksame väsimatult saneerida seda kummalist
kehandit, mida meile meeldib pidada Wabariigiks ja mida nimetatakse
vabariigiks” (lk 77)) ja nõnda edasi. Ajuti tahaks küsida, kelle hääl kõneleb.
Kas on see autor, raamatu tegelane Hanna või keegi kolmas? Arutlused on enamasti
üsna teravmeelsed, tähelepanekud peavad vett. Peategelane liigub meenutustes
läbi aja, tikkides selle tõlgendusi täis. Jälitades kustutamatut nõukogude
sisu, peab Hanna üsna vastu tahtmist tunnistama: ma polnud teadlik oma
okupeeritusest. Seega on romaani süžee teljeks jutustus vabaks inimeseks
saamisest. Ometi osutus seegi vabadus küsitavaks. Kodu- ja välismaal haritud ja
kraadid omandanud, uue aja inimeseks saanud tegelane ei saa hakkama mineviku
pahade jõududega ja seesmiselt vabast inimesest saab ohver.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar