Jussi Adler-Olsen. "Naine puuris"

Jussi Adler-Olsen

"Naine puuris"

Taani keelest tõlkinud Tiina Toomet

Keeletoimetaja Mari Kolk

Kirjastus "Pegasus"

327 lehekülge.

Uute krimiautorite otsingul jõudsin Jussi Adler- Olsenini. Taani autor, Taani krimiseriaale olen telekas vaadanud, põnevad ja kaasakiskuvad.

Raamatu järgi valminud film linastus 2013 aastal meilgi. Seda ma ei näinud, kino minu metsakülas ei ole. Tallinnasse raatsin sõita siiski vaid teatrisse, no kinno ka kui on New York Metropolitan Opera ülekanded.

Filmis mängib Carl Mørcki Nikolaj Lie Kaas, väga sümpaatne näitleja sarjast "Kuritegu. Tõsi küll, raamatus ma kujutasin teda ette vanemana. Oleksin pidanud enne lugemist filmist pilte vaatama.
 Raamatu peategelane Carl Mørck on skandinaavia tüüpi uurija. Elab parajasti üle isiklikku kriisi seoses traagilise juhtumiga viimase kriminaalasja lahendamisel, loomulikult elab naisest lahus, on tujukas, pahur ning allumatu. Esimestele lehekülgedel viiakse uurija Mørck üle Q osakonda, mis on ühest küljest edutamine, teisest küljest aga ebamugava isiku keldrisse asumiselesaatmine. Raamat on Carl Mørcki sarja esimene juhtum seni  ilmutatud viiest raamatust, mis seotud vanade lahendamata kuritegude uurimiseks loodud Q osakonnaga. Loodetavasti saab järgmistest raamatutest Carl Mørckistt parema mulje, selles raamatus jättis ta ülbe individualisti  mulje.

Igal juhul jääb Carl Mørck alla nii Wallanderile kui ka Harry Holele. Kohati nii laisk ja mugav, et tunduma hakkab, ilma nutika abilise Assadita, kes on tööle võetud koristajana (!), jääks kuritegu lahendamata.

 Assad osutub tõeliseks geeniuseks  uurimise käigus. Tahes tahtmata küsid, kuidas on võimalik, et keegi, kellel ei ole haridust, kes on vaid iseseisvalt lugenud kriminaalasja uurimise õpikut, on nutikam kui aastaid töötanud hinnatud ja kogemustega uurija.
Kinos mängib Assad'i Fares Fares.
Tegelikult Assadita poleks Merete Lynggaardi 5 aasta tagust kadumist uurima hakatudki, sest vastses politsei eriüksuses Q  sokutas  Assad selle toimiku lauale kõige pealmiseks ja äratas Carl Mørcki huvi. 
Aga kui Mørck jälje üles võttis, siis oli ikka nagu päris uurija kohe.

Krimilugu  on üles ehitatud  motiivi jahtimisele. Kui selgub motiiv, hakkab ka mõistatus lahenema. Lugeja saab tõenäoliselt juba kolmandiku peal selgust kuriteo motiivist, aga tema jälgib ka kogu aeg kahte liini: uurijaid ja puuri vangistatud naisterahvast 5 aasta jooksul.

Meestegelased on kõik väga mitmekesised, eriti jääb meelde Assad, kes on lisaks suurepärane suhtleja , kokkaja ja naiste lemmik.

Naised jagunevad raamatus kaheks, kes on hea väljanägemise ja seksuaalselt atraktiivsed, need on hea iseloomuga. Naistel, kes nii atraktiivsed ei ole, on ka halb iseloom.

Merete Lynggaardi esindab kauneid, atraktiivseid ja intelligentseid naisi. Filmis mängib teda Sonia Richter.

Tutvustuses nimetatakse psühholoogiliseks thrilleriks, seda poolt esindabki Merete Lynggaard „naine puuris“ kes nii füüsiliselt kui ka vaimselt 5 (!) aastat puuris vastu peab.  






Teda aitasid muu hulgas ka raamatud:

Lk.123 „Ta oli lamanud ja mõelnud raamatutele. Seda tegi ta sageli, et mitte mõelda  elule, mida ta oleks võinud elada, kui ta oleks vaid teinud oma elus natuke teistmoodi otsuseid. Raamatutele mõeldes võib ta siseneda hoopis teise maailma. Juba ainult mõte krabisevalt kuivale paksule paberile, tselluloosi ja trükivärvi lõhnale võis temas süüdata igatsustule. Ta saatis tuhandendat korda mõtted oma kujuteldavasse raamatukogusse ja osutas kõikidest raamatutest ainsale, mida ta suutis kindlalt meenutada, ilma et olek pidanud midagi juurde luuletama. Mitte sellele, mida ta soovis mäletada; mitte sellele, mis oli talle kõige sügavamat muljet avaldanud. Vaid ainsale raamatule, mis oli meeldivate mälestuste ja vabastavate naerupahvakute kaudu tema piinatud ajusse püsima jäänud.

Ema oli talle seda ette lugenud ja ta ise oli seda Uffele ette lugenud, nüüd istus ta pimeduses ja pingutas mälu, et seda iseendale ette lugeda.“

See raamat on üks väga tuntud lasteraamat. Raamatukangelastele on vihjeid veelgi: Preili Smila, Kameeliadaam, Don Quijote.

Psühholoogiat jääb puudu selle lahtikirjutamisel, kuidas liiklusõnnetuse ohvritest said nii räiged kurjategijad.
Täitsa hea ja loetav raamat uuelt autorilt.

Järgmiseks võtsin kätte Marius Szczygieli „Gottland“. Etteruttavalt ütlen, et väga hea raamat ja teen „Gottlandi“ ja Tšehhoslovakkia ajalukku väikese kõrvalepõike seoses kriminaalromaanidega :

Jutustuses „Tragöödiakütt“ lk. 143

„Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni., õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga- kõik, mis on teist sorti.

Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvieeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid“ ja „Tulekahjusid metropolis“. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948.aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. Aastal kuulutataksegi siis ,et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.“

Hea ,et lubatud on kõik raamatud.