Gonçalo M. Tavares „Jeruusalemm“.

Gonçalo  M. Tavares

„Jeruusalemm“

Portugali keelest tõlkinud Riina Roasto

Toimetanud Urmas Tõnisson

Kirjastus „Ilmamaa“ 2014

196 lehekülge.

Mul  on tavaks, et enne reisi tutvun ka selle maa kirjandusteostega.

Suve pikenduseks olin valinud puhkuse Lõuna- Portugalis Algarve rannikul.

Oktoobri algul kirjandust valides olin kimbatuses. Kas valida portugali keeles kirjutanud autorite hulgast  või piirduda üksnes Portugalis elanud  kirjanikega. Jäin viimaste juurde. Kirjanikke, kes kirjutavad portugali keeles on palju. Eelkõige Portugali endiste asumaade, Brasiilia ja Angola  kirjanikud. Teatavasti on kõige edukam portugali keeles kirjutav kirjanik Paulo Coelho.

Portugali kirjanikest olin varem olin lugenud Fernando Pessoa  luuletusi kogumikest „Autopsühhograafia „ ja „Sõnum“

Samuti olin lugenud 1998 aasta  Nobeli kirjanduspreemia laureaadi José Saramago  "Pimedust". Päris meeldis, aga uuesti ei loeks.

Jose Saramago on see mees, kes  2005. aastal, kui Tavaresele anti „Jeruusalemma“ eest José Saramago nimeline preemia, ütles: «Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.»

Portugali kirjanduses jälgi ajades komistasin ka Antonio Tabucchi’le (24. 09. 1943 Pisa – 25. 03. 2012 Lissabon), keda mina pidasin puhtalt itaalia kirjanikuks, aga kes kirjutas "Tunnistaja Pereira lugu", raamatu Salazari diktatuurist Portugalis. Pole lugenud, võtan plaani.

Aga „Jeruusalemm“ on huvitav raamat. Võibolla mitte kõige kergem lugeda , vaatamata autori selgele ,lihtsale ja vahedale keelele Riina Roasto väga heas tõlkes. Seevastu tegevus on killustatud,  jutustus hüpleb ühe tegelase juurest teise juurde, minevikust  olevikku ja vastupidi. Aga tegelasi ei ole palju ja lugemiselamus on garanteeritud, niivõrd eriline on raamat. Romaani algul tahab üks peategelane sooritada enesetappu. Teine püüab pääseda sisse kiriku uksest, see õnnestub tal alles romaani lõpus kui ta ütleb: „Ma tapsin inimese.Kas ma tohin sisse tulla?“ Raamatu alguse ja lõpu vahel on 181 lehekülge, kuid ajaliselt on sündmuste vahe paar tundi.

Hannes  Varblase väga heast saatesõnast  võib lugeda ,et raamat on kirjutatud Tavaresele iseloomuliku ringülesehitusega, mis tähendab, et alguses keerleb nagu kaleidoskoop silme ees, aga lõpuks on kaunis  muster sileme ees.

Raamatu pealkiri „Jeruusalemm“ ei viita tegevuskohale. See on pärit juudamaalaste psalmist ,mida nad laulsid 2500 aastat tagasi Paabeli vangipõlves elades:

„Kui ma su unustan, Jeruusalemm –

kuivagu mu parem käsi!

Jäägu mul keel suulakke kinni,

kui ma ei mõtle sinust,

kui ma ei pea Jeruusalemma

oma ülimaks rõõmuks!“

Selle psalmi kaht esimest rida, kasutatakse raamatus mäletamise sünonüümina: Kui ma su unustan, Jeruusalemm –  kuivagu mu parem käsi!

„Jeruusalemm“ on  vägivallast, hullusest ja valust. Raamat jutustab loo inimestest, keda üks öö kokku viib. Need on väga erinevad inimesed : arst-teadlane, tema eksnaine, skisofreenik, vaimuhaigla peaarst, sõjainvaliid, laps, prostituut. Igalühel neist on kanda oma lugu, oma valu, oma võimu- või verejanu.

Jutustuse keskmes seisab arst Theodor Busbek, kes on haaratud ajaloo haiguse ideest ja kes soovib vägivalla teadusliku käsitlemise kaudu ajalugu valitsema hakata. Toon siin ära päris suure katkendi raamatust:

Lk. 34 “Pärast seda kui ma olen valmistanud erinevate aegade õuduste graafiku, võin hakata mõtlema millelegi veel olulisemale: nimelt valemile. Ma koostan numbrilise , objektiivse, võiks suisa öelda, et inimliku, mitte loomaliku valemi, mis ei sõltu tunnete ja meeleolude kõikumistest, vaid on puhtmatemaatiline,puhtkvantitatiivne, ma ütleksin, selge valem. Minu kogutud andmete analüüsimise otsene tulemus. Kuid ma ei otsi mitte üksnes sellist valemit, mis võtaks kokku õuduste tagajärjed, kõik selle, mida õudused on minevikus korda saatnud- ma tahan leida veel ühe valemi, valemi, mis võimaldaks meil ette näha, tegutseda ja mitte niisama pealt vaadata ja kahetseda. Ma tahan koostada valemi, mis seletaks, miks on olemas kurjus ilma hirmuta- see kurjus, mis on kohutav ja lausa ebainimlik, kuna sellel puudub õigustus. Ja ma usun, et seda valemit saab koostada.“

Lk. 36 „Selle graafiku abil mõistan ma lõpuks, mida väga paljud on tahtnud mõista ja mis pole midagi muud kui see, kas Ajalugu on haige või terve, kas Ajalugu liigub õiges või vales suunas, kas tema kliinilises seisundis on edenemise märke, kui nii on lubatud öelda, kas Ajaloo kliiniline seisund paraneb või mitte, või on olukord maailmas hoopis halvenemas, alla käimas, levivad haigused ja nõtrus; kas Ajalugu on lõppude lõpuks hävimas või mitte, kas me seisame uue alguse, teise Ajaloo lävel, Inimajaloo uue elektrokardiogrammi alguses.

Nii nagu isa, kes surres jätab päranduseks selle natukese, mis temast on jäänud, ei jäta ka esimene Ajalugu teisele palju, olen selles kindel. Siiski on mul üks hirm, mis on veel suurem kui kartus, et Ajaloo kliiniline seisund halveneb iga päeva või sajandiga, veel suurem kui hirm näha tulemustest, et õuduste ja aja suhe tiheneb… Kui minu suur lootus on see, et õudused lõpuks järkjärgulise ja loomuliku protsessi käigus vähenevad, mistõttu võiks arvata, et näiteks aastaks 6000 kaovad õudused täeilikult, kaovad Ajaloost, kui see on minu suur lootus, siis minu suur hirm ei ole mitte see, et Ajalugu lõpeb- nagu äkitselt ettelöödud sirge joon äsja surnud inimese kardiogrammil-, vaid see, et graafik püsib muutumatuna, näitab õuduste kestmist ajas, tavapäraste õuduste püsimist, mis kustutab igasuguse lootuse. Sama kõver, mida näeme esimesel kolmel sajandil pärast Kristust, kordumas iga kolme sajandi tagant- just neid korduvaid kõveraid, just seda tülpimust kardan ma kõige enam. Kui õudused vähenevad, siis viitab see, et saja sugupõlve pärast oleme õnnelikumad; kui õudused suurenevad, siis see Ajalugu lõpeb, sest viimne õudus ei jäta alles midagi; küll aga saab hiljem tekkida palju parem ja eetilisem Ajalugu. Need kaks võimalust säilitavad meie hea usu. Aga kui õudused on püsivad , siis pole enam lootust. Mitte vähimatki. Kõik jääb alati samaks.“

Sõge teooria, aga väga haarav.

Raamatu autor näeb välja nii.