Susan Hill "Naine mustas"

Susan Hill

„Naine mustas“

Tõlkinud Karin Suursalu

Toimetanud Terje Kuusik

Kirjastus Hea Lugu 2014

158 lehekülge

Tutvustusest:

Advokaat Arthur Kipps kutsutakse pr Alice Drablow matustele. Pr Drablow oli Angerjalodukodu häärberi ainus elanik ja noorel advokaadil pole selle varjatud akende taha peitunud traagilistest saladustest aimugi. Uttu mähitud erakliku maja juures kohtab Arthur musta riietatud ja kahvatut noort naist, kes oma kõhedust tekitava ilme ja olekuga ajab noormehele pöörase hirmu nahka. Halvad eelaimused süvenevad veelgi, kui kohalikud elanikud keelduvad kõnelemast naisest mustas ja tolle hirmuäratavast eesmärgist.

Nii ongi , selline kummituslugu. Võtsin lugeda, sest mulle oli sügava mulje jätnud Susan Hilli raamat „Mina, kivikuningas“.

Juba esimestel lehtedel loodud meeleolust meenus, et olen teatris näinud.

2005.a. esietendus Draamateatris Stephen Mallatratti näidend Susan Hilli raamatu põhjal „Naine mustas“, lavastaja Priit Pedajas, osades Ain Lutsepp, Tiit Sukk ja Mirtel Pohla.

Seevastu 2012. aasta ekraniseeringut Daniel Radcliffe'iga peaosas pole ma näinud.

Väga hea tõlge. Leidsin sellised toredad sõnad:

Lk. 21 "tahtsin peletada kahmust, mis oli mulle peale vajunud."

LK. 36 "ebameeldiv vihmauitse õhus."

Tõelise sõnameistri raamat, Susan Hill on Whitbreadi, Somerset Maughami ja John Llewelyn Rhysi auhindadega pärjatud  kirjanik.

Stiilinäide, kui hästi oskab autor kirjeldada  hirmu.

Lk. 65 Nägu kumas hääbuvas hahetuses kahvatuna, nagu poleks see lihast ,vaid paljast luust. Kui olin naist varem vaadanud, ehk küll iga kord ainult vilksamisi, polnud ma tema kurnatud näol mingit erilist ilmet täheldanud, aga mõistagi oli kõiki mu meeli haaranud raske haiguse pitserit kandev välimus. Nüüd aga teda vaadates, ainiti vaadates, kuni silmad hakkasid valutama, tema sealviibimisest üllatunud ja hämmingus, nägin ma ,et tema näol on siiski ilme. Võin kirjeldada ilmet vaid- ja sõnad tunduvad lootusetult mannetud, et väljendada seda, mida nägin - meeleheitlikult ja igatsevalt pahatahtlikuna; justkui otsiks ta midagi, mida tahtis, vajas, pidi endale saama, midagi enamat kui elu ise, mis aga oli temalt ära võetud. Selle poole, kes oli selle võtnud, saatis ta puhast kurjust, vihkamist ja põlgust kogu jõuga, mis tal oli. Tema otsata kahvatu nägu, aukus, kuid ebaloomulikult säravad silmad põlesid temasse koondunud kirglikust tundest, mida temast ka välja voolas. Ma ei osanud öelda, kas see vihkamine ja pahatahtlikkus olid suunatud minu vastu-mul polnud mitte mingit põhjust oletada, et see oleks võinud nii olla, kuid selle hetkel ei olnud ma suuteline mõistust ja loogikat rakendama. See iseäralik eraklik paik, naise äkiline ilmumine ja tema õudust äratav ilme ajasid mulle hirmu peale. Tõesõna, hirm polnud mind kunagi elus niimoodi vallanud, mu põlved polnud niimoodi värisenud, ihu polnud niimoodi kananahale ja siis jääkülmaks läinud, mu süda polnud kunagi niimoodi jõnksatanud, nagu ähvardaks kuivavast suust välja karta, ega seejärel rinnus taguma hakanud justkui haamer alasile; ma polnud kunagi varem tundnud, et jubedus, õudus ja hirm kurjuse ees oleksid mind niimoodi pigistanud. Olin otsekui halvatud. Hirm ei lasknud taluda mõteteki sinnajäämisest, kuid mu kehas polnud ka raasugi jõudu, et ringi keerata ja ära joosta, ja ma olin päris kindel, et kukun iga hetk surnuna sellele armetule maalapile.

Ma pole kummitus- ja õudusromaanide lugeja, aga see on lihtsalt väga hästi kirjutatud raamat.