Jenni Linturi "Isamaa nimel"

Jenni Linturi

„Isamaa nimel“

Pegasuse väike sari.

2014

Soome keelest tõlkinud Toomas Tallo

Toimetanud Inna Lusti

226 lehekülge

Huvitav raamat, kuigi pean tunnistama, et kuni poole raamatuni oli võrdlemisi raske sisse elada. Seda seetõttu, et tegevus toimub korraga kahes ajas.

Peategelane Antti võitles 1940-1943 - Saksa relva SS-diviisi Wiking koosseisus idarindel koos relvavendade, kolme Erkkiga:  Luttineni, Rajaperä ja ja Laitineniga. Noored mehed ihkavad  kangelaslikkust.  Kuid nende entusiasm hävib kiiresti treeninglaagris ja poliitõppustel, kus soomlasi järjepidevalt halvustatakse ja alandatakse. Nähes nii palju surma, kahlates laipade keskel, kaovad eetilise piirid. Ühel hetkel vajutab Antti päästikule mitte lahingus ja saab endale kanda süükoorma kogu eluks.

Tänapäeval on Antti Vallas 79 aastane dementne vanainimene, kes kukub katuselt alla ja elab  pärast seda aastates 1940-1943. Ta näeb oma abikaasas, tütres ja tütretütres sõjaseltsimehi ,kes on minevikust kohale ilmunud, et temalt Anttilt midagi nõuda. Dementse mehe meeltes elustuvad süüd ja pained, mida ta on terve elu maha surunud. Ning nüüd saab lugejagi selguse, mis toona idarindel juhtus.

Teine raamatu peategelane on Antti onupoeg Kaarlo, kes võitles  Soome Jätkusõjas kui Antti võitles Suur-Saksamaa eest  idarindel. Karlo on nüüd lesk ja elab üksi, tema kaudu näitab autor vananemise painet ja kurbust .

Pildil Jenni Linturi. 
Hästi kirjutatud raamat, seda enam ,et lahingutegevust ja dementse vanainimese lugu kirjutab noor 1979 aastal sündinud naine.

Autori tekst on tänapäevaselt  lakooniline, mõjub kargelt ja jahedalt. Aga see sobis väga hästi sõjakoleduste kirjeldamiseks.

Väike stiilinäide:

Lk. 222:“Süütunne on vastuolus inimloomusega, kuigi kooskõlas tsivilisatsiooniga. Ja siiski Antti tundis seda, esimest korda oma elu jooksul tundis ta süütunnet. Ta oli võtnud Luttuselt  rõõmu, kukla ja armastuse. Lõppude lõpuks pole küsimus selles, mida mäletatakse ja mis on unustatud, vaid selles, mida jagatakse teistega ja millest vaikitakse. Süütunne tähendab enda sidumist, süütus tühisust, oli isa kunagi öelnud.

Süütunne. See’p see on. Elu ja surm, ühel pikem ja teisel lühem, ja nende vahel süütunne. Ei midagi muud, ei häbi, ei teesklust, ei hirmu. Pelgalt süütunne. Mis muidu see oli, kui arusaam, et tagasiteed ei ole? Korin tuli nagu vanadus, märkamatult. Valguses mänglev tolm, mis sündis elust ilma eriliste toiminguteta, langes oma aeglases rütmis põrandale, kattes seal lebavad surnukehad. „

Tagakaanel kirjutatakse, et autor käsitleb oma romaanis tundlikku teemat, millest eelistati Soomes pikemat aega vaikida- Saksa relva SS-diviisi Wiking koosseisus moodustatud väeosast teeninud meeste saatust.

Teema on aktuaalne Soomes, kuid küllap ka Eestis. Mõneti tundub, et on alanud minevikupainetest vabanemise aeg valusatest teemadest avalikult ja ausalt rääkides.