Tauno Aints ooper "Rehepapp" . "Vanemuine" Tallinnas

Tauno Aints

Ooper „Rehepapp ehk november“

Maailmaesietendus 18.oktoobril 2013 Vanemuise väikeses majas.

Teater „Vanemuine“ külalisetendus Estonias 27. novembril 29014.

Andrus Kivirähki eestlase-nägemus kui pikk ja lõputu novembrikuu.

Urmas Lennuki libreto Andrus Kivirähki romaani ainetel

Dirigent Taavi Kull

Lavastaja Marko Matvere

Kunstnik Iir Hermeliin

Koreograaf Marika Aidla

Valguskujundaja Imbi Mälk

Osades:

Rehepapp Sander-Marko Matvere

Nõid Minna- Merle Jalakas

Liina- Karmen Puis

Rein- Märt Jakobson

Luise- Kädy Plaas

Hans- Reigo Tamm

Jaan- Rasmus Kull

Mõisapreili - Pirjo Püvi

Ärni -Jaan Willem Sibul

Imbi- Valentina Kremen

Lumemees- Simo Breede

Õuna-Endel-, Lauri Saatpalu

Katk- Kristiina Raahel Uiga

Kurat, Sandri Kratt- Janek Savolainen

See oli mulle teine nähtud ooper, mille libreto on kokku pandud  A. Kiviräha  romaani ainetel. Esimene oli Tõnu Kõrvitsa „Liblikas“ Estonias. Ei tahaks kahte ooperit võrrelda, kuid „Liblikas oli rohkem nagu päris ooper. Lisaks terviklikule loole või narratiivile nagu moodsal ajal öeldakse, laulsid „Liblikas“  eranditult professionaalsed ooperilauljad.  

Vanemuise „Rehepapis“ ühte lugu, mida algusest lõpuni jutustada, ei olnud. Ooperi libreto moodustus lühilugudest, milles kaudu siis esimeses vaatuses kõiki tegelasi ja nende (armu) lugusid tutvustati. Teises vaatuses hakkas rehepapp Sander, kes esimeses vaatuses ahju peal magas, neid armulugusid lahendama ja armastajaid kokku juhatama. Lisaks tuli Sandril  veel katkuga rinda pista ja oma vana armastatuga endisi aegu meenutada. Ooperit raamatut lugemata ei ole mõtet vaadata, siis ei saa midagi aru!

Kui  tahaks „Rehepappi“ ühise nimetuse alla viia, oleks see  lugu armastusest. Aga mitte midagi traagilist ja ülevat, pigem koomilist ja  humoristliku, sõna parimas tähenduses matslikku.  Sellised  paarid moodustusid laval:

Rehepapp Sander  ja nõid Minna;

Õuna Endel ja Liina;

Liina ja Hans;

Hans ja  Luise;

Luise ja Jaan;

Hans ja Mõisapreili. Pildil Mõisapreili lauluga "Ma olen ilus", millega toapoiss Hansu ära võlus.

Hans ja Lumememm.

Kõik pildid leidsin Vanemuise“koduleheküljelt.

Tauno Aintsi muusika oli huvitav ja mitmekesine. Kõige ooperilikum oli avamäng, mis  tõi hästi  esile Kiviräha „Rehepapi „ atmosfääri, täis vihureid ja  kratte.

Meeldejääv ja omane oli Rehepapi laul novembrist.

Rokilik oli Hingede laul I vaatusest.

Meelde jäi Sandri ja nõid Minna lõpulaul: Kui aega pöörata saaks veel, ei värav lahti jääks. Ei ununeks siis lukust uks, ta kriuksuv hingekääks“.

Lauljatest meeldisid eelmise õhtu lemmikud: Karmen Puis Liina rollis ja mõisapreili Pirjo Püvi.

Huvitav leid oli katkule inimkeha  andmine- katk ilmus lavale nagu väike Punamütsike.

Yotubest leidsin sellis katkendi ooperi peaproovist ja rehepapi rollis on siin Tõnis Mägi:

Segas mind see, et taas, nagu eelmiselgi õhtul, ei saanud aru, mida laval eesti lauldi keeles, tuli inglis- ja soomekeelset tõlget juurde piiluda.

Teiseks häiris mind Õuna-Endli ropendamine laval. Lauri Saatpalu oli sellesse osasse hea leid oma rämeda häälega, aga ropendamine ooperis hakkab mulle vastu.

Ooper on minu jaoks ülev muusikalavastus. Ropendamine laval ei meeldi mulle üldse, kuid kinos ja draamalaval kannatan kuidagi välja, vahest tõesti muidu ei saa.

Estonia saal oli välja müüdud, publiku hulgas silmasin Arvo Pärti.

Kodused ooperihinnangud läksid sedapuhku lahku. Abikaasale meeldis väga. Temal oli ka raamat värskemalt meeles ja äratundmishetked täitsid ooperielamust.

Mulle seevastu meeldis eelmise õhtu etendus „Haldjakuninganna“ isegi rohkem.

Ooperit kuuleb näeb Estonias jälle 23.03.2015.