Lauri Isotamm. "Päev pole öö ei ole"

"Päev pole öö ei ole"

Eesti Keele Sihtasutus 2014

Lauri Isotamm

Toimetaja Kaur Kender

Selle raamatu näppasin lugemiseks kellegi jõulupakist. Ja ei saanudki enne tagasi anda, kui läbi loetud.

Üllatavalt hea raamat. Üllatavalt, sest polnud autorist ega raamatust varem midagi kuulnud. Kavatsesin just järgmisel aastal läbi lugeda kõik kirjastuse  „Jumalikud ilmutused“ raamatud,  lootuses leida ja avastada  noor autor, kes lummaks.

„ Päev pole öö ei ole“ lummas mind tõeliselt ja juba esimestelt lehtedelt.

Stiilinäide lk. 9 „Kuidas lõhnab Tartu? Kuidas ta põhimõtteliselt lõhnab?

Kas nagu kirsitubakas, mida suitsetab Jürgen oma kohtunikust isa eeskujul, lõhnab peenelt ja kättesaamatult nagu välismaa? Või nagu läppunud õlle ja odavate Leegi suitsude ja rasva ja keldrimüüridest õhkuva hallitanud rõskuse kokteil Humala õllekas? Või nagu vaniljekuusk taksojuhi Ziguli null-ühkesas? Või nagu Hanna, Soome šampooni ja deodorandi, mentooliga Salemi ja magusa unustuse moodi? Või nagu möirgavate kollaste Ikaruste ja logisevate Ford Sierrade pärakutest väljuv hingemattev sinine sudu lörtsisel  Riia mäel? Või hoopis nagu esimene härmatis pruunidel vahtralehtedel Toomel, peahoone taga, nagu surm ja lagunemine ja õhtuse peo ootus? Või lõhnab Tartu nagu vettinud kingad, higised tossud, öise Illegaardi kõrtsi suitsust paksud kampsunid ja värskelt õlivärvitud seintega auditoorium 305 peahoones?“

On aasta 1992 Tartu Ülikool. Peategelane Juhan ütleb, et on kaheksateist, see on ta esimene päev ülikoolis ja ta olen uhkusest lõhki minemas.

Raamat on väga aus ja siiras ning tekitas esimestel lehtedel emotsiooni, mis meenutas Mati Undi raamatut „Hüvasti kollane kass“. Aga ainult emotsionaalne sarnasus,  sündmustikku lahutab 30 aastat ja Mati Unt oli oma raamatut kirjutades   Lauri Isotammest 20 aastat noorem.

Adusin ka  tuttavat tunnet, mis valdas mind 22 aastat enne raamatu sündmus-tikku Tartu Riiklikku Ülikooli astudes. Sama uhkus, sama tunne, et oled teist-sugune: teised on rikkamad, paremad, lootustandvamad. Sama soov neist ette minna.

Ma ei tea, kas sellist raamatut kirjutatakse ühe hingetõmbega või viimistletakse rida rea kõrvale. Valiksin vastuseks esimese variandi, rohkem nagu raamat, mille kaudu autor kasutades läbielatut ja tuttavat keskkonda, kirjutab end tühjaks ja jääbki n.ö. ühe väga  hea raamatu kirjanikuks.

Autor valitseb hästi aega, tegevus toimub natuke enne, natuke pärast ja siis järsku midagi sellist nagu lk. 175

„TÜDRUK“.  Kus sa teda nägid? Sa ei ole selles lõpuni kindel, sest see võis juhtuda mitmes paigas. Ja mida sa mõtled, kui ütled „nägin“? Ei, sa ei mõtle lihtsalt visuaalset konflikti, kiretut tõdemust, nagu siis , nagu siis kui sa näed ,bussi sõitmas või puud kasvamas või kajakat lendamas. Sa mõtled erilist viisi, kuidas sa näed SEDA tüdrukut, sa saad sellest kohe aru. Ei , see pole tavaline nägemine, see ulatub tunduvalt kaugemale.

…………Sa tunned, kuidas su kõrvus kohiseb ja sa ei vaata viimaseid pilte, vaid raputad end unelmast välja ja märkad, et sa ikka jõllitad TEDA. Just nii see juhtus. Sa võid unustada koha ja aja, aga sa tead, et see oli. Sa nägid tulevikku.“

175. lehekülge lugesin kolm korda üle, ümber kirjutada tervet lehekülge ei jõua.

Äratuntavalt Tartu. Äratuntavad õppejõud, poliitika- ja äritegelased, isegi mulle, kes juba kaua Tartust eemal . Ma ei teagi, kas lugeda seda raamatu plussiks või miinuseks. Igal juhul äratuntav ja autentselt tabatud  õhk- ja keskkond neile, kes Tartus õppisid.

Teistele? Ehk pakub teistele lugemismõnu tutvustus tagakaanel:

Värsked juuratudengid väljapääsmatus, unenäotus 1990-te alguse Tartus, kus omavahel põimuvad uue Eesti kriminaalne, akadeemiline ja poliitiline skene. Tartus, kus ainsaks valguseks on kohe plahvatav paanika pääsemaks Tallinna. Kõik senine on lagunenud. Uut reaalsust värvitakse jämedalt ja punasega. Untsus girlfriendid, viltused ärid, arutud välismaalased, põrunud kaasmaalased. Noored rabedas teadmatuses, mis saab elust, mis saab kevadest.

 Isotamme hüpnootiline thriller on tulevikumälestus. See raamat näitab, kuidas rääkida asjadest, mille jaoks pole sõnu. Puuduv puzzletükk minevikust, mis teeb oleviku hullemaks ja tuleviku vääramatuks…

Kahtlustan, et see tutvustus on Kaur Kenderi kirjutatud.

Kirjutasin oma 2014 raamatute kokkuvõtte juba ära. Aga tõstan „Päev pole öö ei ole“ kolme parima eesti autori raamatute hulka.

Ja ei tule mulle praegu meelde ühtegi eestikeelset raamatut, mille lõpus soundtrack listing. Kuulasin kõik läbi.

Valin sealt ühe pala: Julie London „Vaya con dios“  enne kui lõpetan Ernst Enno luuletusega, mis raamatule pealkirja laenanud.

"Nii vaikseks kõik on jäänud

„Su ümber ja Su sees,

 mis oli, see on läinud,

 mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,

 silm nagu seletaks,

 kui kuskil mäenõlval

 Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled

 Su üle juttu aaks,

 ei mõista, siiski kõigest

 Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles

 ja vaatad tagasi.

 Ja ohkad endamisi

 ja ohkad jällegi...“