Gunilla Gerland. "Päris inimene".

Gunilla Gerland

„Päris inimene“

2012 Eesti Autismiühing

Rootsi keelest tõlkinud Hilde Mathilde Mattila

Toimetanud Rutt Läänemets

256 lehekülge.

Väga huvitav raamat neile, kes soovivad mõista ja aktsepteerida teistmoodi inimesi.

Mida toob kaasa teistest erinemine? Mis saab lastest, kes on teistmoodi kui teised?

Maailma tunnustatumaid autismipsühhiaatreid Christopher Gillberg ütleb eessõnas, et Gunilla Gerlandi enese keel avab mõistmiseks palju enam uksi kui ühe psühhiaatri erialane heietus.

Olen ka varem lugenud raamatuid autistidest. Meenuvad Daniel Tammet’i  „Sündinud sinisel päeval „ ja Mark Haddon’i liigutav lugu  „ Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“.  Autismihäiretega oli ka peategelane Graeme C. Simsion’i „Nüüdisromaani“ sarja raamatus „Naiseotsing“.

Käesoleva raamatu teeb eriliseks see, et Gunilla puue  on  varjatud. Diagnoosi saab ta alles täiskasvanueas. Teda peetakse jonnakaks ja kasvatamatuks ning lasteaia- ja  kooliaeg on talle püsiva raske depressiooni allikaks. 

DAMP- on sümptomite kompleks, mis väljendub ulatuslike tähelepanuhäiretena, keskendumisraskustena, motoorika kontrollimise raskustena, keele- ja kõne kõrvalekalletena ja taju- häiretena.  Esineb protsentuaalselt suurel hulgal kõikidest koolilastest ning poistel poole sagedamini kui tüdrukutel. Pärilikkust esineb vähemalt pooltel juhtudest. Seisund võib tekkida ka peale ajukahjustust looteeas, sünnitusel või esimestel eluaastatel. Umbes pooltel juhtudel on täiskasvanueaks väga hea prognoos. Ülejäänutel püsib suur risk psüühilise erinevuse ja sotsiaalse kohanematuse püsimiseks täiskasvanueas. DAMP-il esineb küllalt sageli tugev seos õpiraskustega, sh düsleksiaga .

Mõned katkendid Gunilla raskest teekonnast iseenda aktsepteerimiseni:

Lk. 140 „Ma olin väga üksik ja kannatasin selle tõttu üha rohkem. Mind ei piinanudki nii väga üksindus, vaid pigem see, kui võrdlesin end teistega ja soovisin olla normaalne, tavaline ja päris, nii nagu nemad. Üksindus iseenesest- olla üksi iseendaga- oli kerge, palju kergem oli olla üksi kui teistega koos. Kui ma joonistasin, lugesin, kirjutasin luuletusi või vaatlesin ja uurisin asju, siis ei igatsenud ma kellegi järele. Mul ei olnud kunagi vaja seda kõike kellegi teisega jagada. Selline mõte ei tulnud mulle pähe. Sellele vaatamata oli tühjus minu igaveseks saatjaks; millegi ebamäärase puudumine- selle tundega olin nii harjunud, et ma ei osanud midagi muud ettegi kujutada.“

Lk.196 „Soovisin endiselt päris inimeseks saada ja uskusin endiselt, et kui võiksin kellegagi paar olla, siis muutuksin tõelisemaks. „

Lk.251 „ Kuidas ma sain nii fantastiliselt terveks või vähemalt mitte nii vigaseks?  Kuidas on võimalik, et paljud minu raskused on muutunud nii palju kergemaks, et ma ei jätagi enam autistlikku muljet? Ma ei tea. Ma ise ei tunne ennast nii fantastiliselt tervena, ma tunnen end küllaltki ambivalentsena oma puude suhtes. Olen rõõmus selle üle, mis mul on , ja kurb selle üle, mida mul ei ole. Ja mõnikord on nii, et see omadus, mille üle ma rõõmus olen  ja ilma milleta ma sugugi ei sooviks olla - näiteks minu terav nägemine- võib omada ka pahupoolt, mis mind kurvaks teeb. Ühest küljest võin tunda, et ei taha teiste moodi olla ning leian, et mul on õigus teistsugune olla ja et see meeldib mulle, kuid teisest küljest võin ikkagi igatseda saada päris inimeseks ja soovida, et võiksin muutuda või et oleksin kellegi teisena sündinud.“

Ma loodan, et see raamat tuli mulle kasuks ja aitab mõista inimesi, kes tavapärase normaalsuse skaalal kõrvale kalduvad.

Autismi kerge vorm -Aspergeri sündroom- on diagnoositud Susan Boyle’l. Videol meeldetuletus tema imekaunist häälest ja piinlikust teistmoodi olemisest.