Janar Ala. "Ekraanirituaalid".

Janar Ala

 Ekraanirituaalid.

Toimetanud Elisa Loopealne.

Kujundanud Matthias Sildnik. 
Kaane kujundanud Marko Kekishev. 

Jumalikud Ilmutused, 2014.
116 lehekülge.

Kui raamat avada, siis tiitellehel on pealkiri „Ekraanitseremooniad“. Kui see ongi kellegi apsakas, siis lustakas, sest annab arvustajatele ainest selle üle arutleda.

Autor on tähelepanelik vaatleja ja oskab oma vaatlusi äraspidise nurga alt kirja panna. Kusagilt lugesin, et Janar Ala sidus raamatusse oma facebooki sissekanded. Sidus on vist vale sõna, seotud need lood omavahel ei ole. Kuna näoraamatus pead kirjutama lühidalt ja löövalt, selleks et sinu kirjutist laigitakse, siis sellised need lood, laastud, miniatuurid ongi välja tulnud.

Lahe lugemine.  Raamat jäi pooleli kui puhkusereisile läksin, kui tulin tagasi, oli järg kadunud. Jätkasin lugemist suvalisest kohast, sain aru küll, et olen korra juba lugenud, aga muudkui lugesin. Võingi seega öelda, et lugesin Janar Ala raamatukese kaks korda läbi.

Minu lemmikud olid „Tõde“ lk. 20. See on lugu sellest, kuidas autor tabas end suurelt hirmutundelt, kui avastas Londonist tagasi lennates, et enamik teda ümbritsevatest inimestest on eestlased.  Lugu lõpeb nii. „Kodumaale tagasi jõudes suundusin pea joonelt Balti jaama, sest nüüd oli hoopis vaja sõita rongiga. Vaksalis vaatasid taaskord ringi näod, mis tekitasid ühe väikese mõtte: maailmas on palju rahvaid ja palju nägusid, mõned sümpaatsemad, mõned ebasümpaatsemad, kuid nii suvaliselt tuimi ja rumalapoolseid nägusid kui eestlastel, pole vist küll ühelgi teisel rahval ette näidata. Kahjuks on see tõde.“

See lugu meenus mul puhkusereisil Sharm El Sheiki kui minu väikesele reisiseltskonnale ühes poekeses, kuhu teist aastat järjest sisse astusime, väga head ja kanget teed pakuti. Seejuures rääkis mustasilmne müüja, seejuures suur psühholoog, et eestlased on nii sümpaatne rahvas: nii sõbralikud ja lahked, et miks peetakse neid venelasteks; tema ütleb küll, et eestlased on 500% venelastest erinevad. Vot see Janar Ala lugu meenus mulle tol hetkel ja koju jõudes lugesin uuesti läbi.

Minu teine lemmiklugu „Vertikaalne unelus“ lk.35 , milles autor kirjutab oma kodukandist Palmusest. Sellest, et Palamuse elanikele võiks ehitada ühe sajakorruselise pilvelõhkuja. Tuli tuttav ette, minu koduvallas on elanikke alla 400, olen ka mõelnud, et vallarahvas võiks elada üheskoos kümnekordses majas. Aga selle peale pole ma tulnud, et seal võiks olla ka digitaalne meri ja digitaalsed järved digitaalsete kaladega.