Sheryl Strayed. "Metsik".

Metsik.

Sheryl Strayed

Tõlkinud  Riina Jesmin

Kirjastus: Varrak 2014

344 lehekülge

Ääretult põnev autobiograafiline raamat sellest, kuidas ameeriklanna Sheryl Strayed teeb läbi jalgsimatka marsruudil Pacific Crest Trail (PCT).  

PCT on matkamarsruut Ameerikas, mis algab Mehhiko piirilt ja kulgeb 4240 kilomeetrit kuni Kanada piirini. PCT kulgeb läbi terve California, Oregoni ja Washingtoni osariigi, läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade. Mägirada, mis kulgeb mööda üheksat mäeahelikku: Lagunat, San Jacintot, San Bernardinot, Sierra Nevadat, Klamathi ja Kaskaade. 

Sheryl Strayedi lugu meeldis mulle rohkem kui ükski Santiago de Compostela palverännaku lugu, mida olen lugenud. Ameerikas ei nimetata matka palve-rännakuks, teel pole ka ühtegi kirikut ega palvemaja. PCT on matk metsikus looduses. Kuigi põhjused, miks matkale /palverännakule minnakse on siin ja sealpool ookeani samad: oma eluga puntrasolek, eneseotsingud ja enese proovile- panek.  

Sheryl on pärast oma ema varajast surma kopsuvähi tagajärjel elanud enesehävituslikku elu, millesse kuulusid narkootikumid ja  juhusuhted, tema abielu on purunenud. Ta on väga katki.

Raamat on kirjutatud emotsionaalselt, armastuse ja südamlikkusega meenutab Sheryl oma ema. Ränk teekond raskusi ja hirmu trotsides  aitab tal end taas leida. 

Sheryl läheb matkama väga vähese raha ja nõrga ettevalmistusega, hiigelsuure seljakotiga, mida ta hellitlevalt „monstrumiks“ kutsub.  No tegelikult valmistus ta matkaks küll terve aasta, kuid tegelikkus  osutus raskemaks.  Igasse peatuspaika lasi ta sõbrannal saata  kasti, milles oli  järgmise asustatud kohani toitu, puhtaid riideid, 20 USD ja raamat.

See raamat matkakastis hämmastas mind kõige enam . Esialgu kandis Sheryl neid raamatuid kaasas seljakoti raskust trotsides, hiljem põletas läbiloetud lehed ära.

Mõned PCT-l põletatud raamatutest:

Pacific Crest Tail reisijuht

Wiliam Faulkner „Kui ma olin suremas“

James Michener „Romaan“- Sheryli ema lemmikkirjanik.

Margaret Drabble „Suvine linnupuur“

Valdimir Nabokov „Lolita“

James Joyce „Dublinlased“

J.M. Goetzee „Barbarite ootel“

Maria Dermoit „Kümme tuhat asja“

Adrianne Rich „Unistus ühisest keelest“- Sheryli lemmikraamat, seda ta ei põletanud.

Kummaline raamatuvalik, mõtlesin. Mina neid raamatuid, mida sellest loetelust lugenud olen, matkale kaasa võtaks.  Aga mida mina võtaksin. Kui eksprompt koduselt raamaturiiulilt kaasa haarata, siis tõenäoliselt midagi Somerset Maughamilt, ehk "Inimorjusest", Betti Alveri luulekogu tuleb meelde. Ja piibli, on mida lugeda.

Raamatust on Kanada päritolu filmitegija Jean-Marc Vallée teinud filmi,mida Pöffil näidati. Filmistsenaariumi kirjutas ei keegi muu kui kirjanik Nick Hornby („Pikk tee alla“; „Elu edetabelid“, „Julia ,alasti“)

Sheryli mängib filmis Reese Witherspoon.

Kahju, et ma seda filmi ei näinud, raamat igatahes  paneb jäägitult kaasa elama!

Stiilinäide raamatust lk. 10. "Kuid naine, kes kõnnib üksinda metsikus looduses tuhat ükssada miili? Selline naine polnud ma varem olnud. Mul pole midagi kaotada kui proovi teen.

Nüüd seistes paljajalu sel California mäel, tundus, nagu oleks aastaid möödunud hetkest,mil langetasin väidetavalt ebamõistliku otsuse võtta enda päästmiseks üksi ette pikk matk mööda PCT-d- nagu pärinenuks see õigupoolest mingist teisest elust. Eluhetkest, mil uskusin, et kõik, mida olin varem teinud, on mind selleks rännakuks ette valmistanud. Kuid miski polnud mind ette valmistanud ega saanudki seda teha. Iga rajal möödasaadetud päev oli ainus võimalik ettevalmistus järgmiseks. Ja mõnikord ei valmistanud isegi eelnev päev mind ette selleks, mis juhtus järgmisel.

Näiteks selleks, et mu saapad päästmatult mäest alla lendasid.“

  

Ja  siin video PCT matkalt, hea teinekord vaadata. Pildi sisse minekuks tuleb ette kujutada, et soojakraade on üle 35 kraadi või vastupidi tuunida pilti: on külm, vihmane  ja õõtsuvad  tuuled. 

Ja laul Joni Mitchell'i laul „A Case of You“, mida Cheryl matkarada astudes laulis: