„Lumes
on tühjus“
Benjamin
Prado.
Hispaania
keelest tõlkinud Lembit Liivak
LR
2015 3//4
118
lehekülge
Ostsin raamatukese muidugi sellepärast, et tutvustati
kui kriminaalromaani.
Kriminaalromaan
on täiesti olemas, on kuritegelikud kavatsused ja kuritegu
(või mitu?) ja on kurjategija (või mitu?).
Ebatraditsionaalseks
teeb krimiloo see, et uurijat lugejale
ei tutvustata. On kolm peategelast: edukas arst, algaja loomepiinades vaevlev
kirjanik ning hädavaresest kindlustusametnik, kes mõrvamüsteeriumi koos üles
ehitavad.
Üks neist on raamatus jutustaja rollis ja jutustab oma lugu kerges iroonilises ja pisut
üleolevas toonis.
Lk.
80: „Loomulikult võib igaüks midagi
sellist korda saata. Miks mitte? Sõltub sellest, millise piirini sind lükkavad
asjaolud ja millest sa kardad ilma jääda. Sõltub, millised kaardid elu sulle
kätte jagas. Nii lihtne see ongi. Kui sulle antakse kätte lusikas, siis segad
sellega kohvi, kui aga püstol, siis tulistad.“
Raamatu läbi lugenud, saab lugeja mõtiskleda teemal, kas on võimalik
sooritada kuritegu teise inimese kaudu ja juhtida teine inimene mõttele
sooritada mõrv.
Avastasin
romaanist ka muud peale krimiloo, lisaks on see jutustus romaani kirjutamise
vaevadest.
Lk. 44
: „Iker Orbaiz luges tähelepanelikult
need romaani leheküljed üle, kustutas mõned sõnad, asendas need teistega ja
kirjutas siis osad välja jäetud sõnad
jälle tagasi, kuid ei suutnud oma looga sammugi edasi jõuda. Umbusklikult
silmitses ta trükitud teksti ja tajus lootusetu selgusega, et tegelikult oli
see kõigest tühermaa, ei muud kui seisev vesi. Ta tõusis, et sigaretti süüdata
ning toas pikkade sammudega edasi-tagasi astuda. Mis see oli, mille ta oli
valmis kirjutanud? Tema arvates hea loo, millest midagi veel puudus, Midagi
suurt ja ebamäärast. Samuti ütles ta endale, et ilmselt ei ole ta võimeline
lõpetama ei seda ega ühtki teist romaani. Või äkki on asi selles, et peaks
jätkama otsinguid, kaevuma üha sügavamale oma kangelase olemusse. Äkki oli Angel
Biedmal õigus ja tema teoses napib sündmusi, mingi liikumapanev jõud või
erakordne asjaolu. Kuid milline? Mis laadi sündmusi saab sobitada mehega,
kellel on Alcaen Sanchese temperament, et see ei kukuks välja ebausutav? Kust neid
leida, millisest varjatud näost või umbtänavast?“
Raamatu
ülesehitus on põnevust tekitav ja üllatavate keerdkäikudega . Peategelasteks
on ainult mehed, naised on ainult kõrvalseisjad.
Tõlge
on väga hea.
Lugedes
meenus mulle üks nähtud Hispaania film keskealistest meestest ja tahtmatult
tõmbasin paralleele. Pisut guugeldamist andis vastuse, et see oli
Hispaania filmilooja Cesc Gay
film „Relv igas käes“ alapealkirjaga "Millest mehed omavahel
räägivad?" Filmi mehed olid hädavaresed ja äratasid kaastunnet ja poolehoidu, seda ei peljatud näidata.
Ka raamatus võib vähemalt ühele tegelasele kaasa tunda.
Raamatu „muusikalisest kujundusest“ on pärit Joe Henderson:
Miks peaks lugema väliskirjandust? Ma ei saa mitte midagi aru, mis pulamula need (välismaa) autorid kokku on miksinud. Tühine sõnapudru. Kirjanik kirjutab oma keeles ja oma rahvale mõeldes. Mida peaks olema mul ühist Hispaania kultuuriruumiga? Mitte midagi. Seal on oma inside teemad, millest ei pruugi arugi saada. Sama hästi: ussisõnad on tõenäoliselt absoluutselt arusaamatu hispaanlastele enestele. "Umbusklikult silmitses ta trükitud teksti ja tajus lootusetu selgusega, et tegelikult oli see kõigest tühermaa, ei muud kui seisev vesi." Just.
VastaKustutaHuvitav küsimus: miks peab üldse lugema väliskirjandust.
VastaKustutaEga tegelikult ei peagi, ometi kõik loevad. Ma ei tea kedagi, kes oleks terve elu lugenud vaid eesti kirjandust. Ega reisima ka ei pea, aga enamus tahab seda. Minu arvates on lugemine nagu reisimine, põnev on avastada (kasvõi poolikult ) võõrast kultuuri. Raamatu võin alati pooleli jätta, kui reis tüütab. Kahjuks ei kuulu ma nende õnnelike hulka, kes väliskirjandust originaalkeeles loevad, nii jõuaks tõenäoliselt võõrale hingele lähemale.
Mida prantslased „ussisõnades“ leiavad. Eksootikat?