Benjamin Prado "Lumes on tühjus."

„Lumes on tühjus“

Benjamin Prado.

Hispaania keelest tõlkinud Lembit Liivak

LR 2015  3//4

118 lehekülge

Ostsin raamatukese muidugi sellepärast, et tutvustati kui kriminaalromaani.

Kriminaalromaan on täiesti olemas, on kuritegelikud kavatsused ja kuritegu

(või  mitu?) ja on kurjategija (või mitu?).

Ebatraditsionaalseks teeb krimiloo see, et uurijat lugejale ei tutvustata. On kolm peategelast: edukas arst, algaja loomepiinades vaevlev kirjanik ning hädavaresest kindlustusametnik, kes mõrvamüsteeriumi koos üles ehitavad. 

Üks neist on raamatus jutustaja rollis ja jutustab oma lugu kerges iroonilises ja pisut üleolevas toonis.  

Lk. 80: „Loomulikult võib igaüks midagi sellist korda saata. Miks mitte? Sõltub sellest, millise piirini sind lükkavad asjaolud ja millest sa kardad ilma jääda. Sõltub, millised kaardid elu sulle kätte jagas. Nii lihtne see ongi. Kui sulle antakse kätte lusikas, siis segad sellega kohvi, kui aga püstol, siis tulistad.“

Raamatu läbi lugenud, saab lugeja mõtiskleda teemal, kas  on võimalik  sooritada kuritegu teise inimese kaudu ja juhtida teine inimene mõttele sooritada mõrv.

Avastasin romaanist ka muud peale krimiloo, lisaks on see jutustus romaani kirjutamise vaevadest.  

Lk. 44 : „Iker Orbaiz luges tähelepanelikult need romaani leheküljed üle, kustutas mõned sõnad, asendas need teistega ja kirjutas siis osad välja jäetud  sõnad jälle tagasi, kuid ei suutnud oma looga sammugi edasi jõuda. Umbusklikult silmitses ta trükitud teksti ja tajus lootusetu selgusega, et tegelikult oli see kõigest tühermaa, ei muud kui seisev vesi. Ta tõusis, et sigaretti süüdata ning toas pikkade sammudega edasi-tagasi astuda. Mis see oli, mille ta oli valmis kirjutanud? Tema arvates hea loo, millest midagi veel puudus, Midagi suurt ja ebamäärast. Samuti ütles ta endale, et ilmselt ei ole ta võimeline lõpetama ei seda ega ühtki teist romaani. Või äkki on asi selles, et peaks jätkama otsinguid, kaevuma üha sügavamale oma kangelase olemusse. Äkki oli Angel Biedmal õigus ja tema teoses napib sündmusi, mingi liikumapanev jõud või erakordne asjaolu. Kuid milline? Mis laadi sündmusi saab sobitada mehega, kellel on Alcaen Sanchese temperament, et see ei kukuks välja ebausutav? Kust neid leida, millisest varjatud näost või umbtänavast?“

Raamatu ülesehitus on põnevust tekitav ja üllatavate keerdkäikudega . Peategelasteks on ainult mehed, naised on ainult kõrvalseisjad.

Tõlge on väga hea.

Lugedes meenus mulle üks nähtud Hispaania film keskealistest meestest ja tahtmatult tõmbasin paralleele. Pisut guugeldamist andis vastuse, et see oli Hispaania filmilooja  Cesc Gay film „Relv igas käes“ alapealkirjaga "Millest mehed omavahel räägivad?" Filmi mehed olid hädavaresed ja  äratasid  kaastunnet ja poolehoidu, seda ei peljatud näidata. Ka raamatus võib vähemalt ühele tegelasele kaasa tunda.

Raamatu „muusikalisest kujundusest“ on pärit Joe Henderson: