Pjotr Tšaikovski & Bela Bartók "Iolanta" / "Hertsog Sinihabeme loss" MET Opera ülekanne.

Pjotr Tšaikovski & Bela Bartók "Iolanta" / "Hertsog Sinihabeme loss"

Lavastaja Mariusz Trelinski

New York Metropolitan ooperi orkestrit juhatas  Valeri Gergiev

„Iolanta“

Pjotr Tšaikovski lüüriline ooper

Libreto Modest Tšaikovski“

Esietendus  18 detsembril 1892 Saint Petersburgis

Uuslavastus MET Operas 26. jaanuaril 2015

Osades:

„Hertsog Sinihabeme loss"

Béla Bartók

Libreto: Béla Balázs

Esietendus 24. mail 1918 Budapesti Kuninglikus ooperimajas.

Osades:

Anna Netrebko- Iolanta

Piotr Beczala-Godefroy de Vaudémont -

Aleksei Markov- Robert

Elchin Azizov- Ibn-Hakia

Aleksei Tanovitski-kuningas  René

Ooperit lauldi vene keeles

Nadja Michael- Judith

Mihhail Petrenko-Sinihabe

Ooperit lauldi ungari keeles.

MET Opera kaksiketenduses 2 väga erinevat ooperit.

Kahe ooperi esietendust lahutab 26 aastat, ometi tundub nagu lahutaks neid muusikaliselt vähemalt sajand kui mitte rohkem.

Tšaikovskile oli „Iolanta“ üheksas  ja viimane ooper ning ta oli ooperit lõpetades 51. aastane. Bela Bartok oli ooperit kirjutades 30 aastane ning „Rüütel sinihabe“ on ta ainus ooper.

Tšaikovski „Iolanta“ on romantiline ooper, mis  jutustab kuningas Rene imekaunist tütrest Iolantast, kes on sünnist saati pime, kuid tänu armastusele ja lootusele  saab nägijaks. Kurb kuid õnneliku lõpuga muinasjutt. Pjotr Tsaikovski ise ütles „Iolanta“ kohta, et ma kirjutan ooperi, mis paneb terve maailma nutma.

„Iolanta“ on enim mängitud Tšaikovski oopereid peale „Jevgeni Onegini“. Mina teadsin enne etendust vaid Roberti aariat „Kto mozhet sravnitsa…“ 

Etenduses säras Iolanta osas Anna Netrebko. Kauni tämbriga hääl ja suure-pärased näitlejavõimed.

Minu lemmik oli seekord siiski Poola tenor Piotr Beczala. Kuulsin  teda Viini ooperis „Boheemis“, olen näinud MET Opera „Rigolettos“, võib-olla kusagil veel.  Ja minu arvates läheb ta järjest paremaks: pingutuseta lauldud säravad osad. Pean tõsiselt kaaluma kas Roberto Alagna on mu lemmik nr.1.

Beczala ja Netrebko duett on muinasjutuliselt kaunis ja särav. 

Etenduse sära eest peab tänama ka kostüümikunstnikku, kes riietas kõik osatäitjad valgesse ja musta, millest eristus Iolanta sinine kleit. Ka lavakunstnik käis värvidega kokkuhoidlikult ringi.

Kõige selle kauniduse ja glamuuri juures ei saa jätta mainimata, et esietendusel 26.01.2015 MET Operas jõudis lavale ka üks Ukraina toetaja  oma loosungiga, kes protestis  A. Netrebko ja dirigent V. Gergijev vastu. Annale osakssaanud aplodismente tema poliitilised vaated siiski ei mõjutanud- need olid võimsad.

Bela Bartoki „Hertsog Sinihabeme loss" on sünge lugu nii süžee kui muusika poolest. Teada tuntud Sinihabeme loo võiks kokku võtta nii: lugu sellest, et head tüdrukud armuvad pahadesse poistesse ja see ei lõpe hästi.

Nii nagu „Iolanta“ puhul, peab ka selle ooperi puhul kiitma lavakujundust ning videokunstniku tööd. Mul ei ole MET-i lavastes kinolinal õnnestunud midagi nii võimast näha. 

Ooperietendus oli võrreldav õudusfilmiga. 

Ja kui selle juures valitseb oht, et lavapilt hakkab muusika üle domineerima, siis siin seda ei juhtunud. 

Mõlemad artistid olid tasemel: hukatuslik Sinihabe (Mikhail Petrenko) ja tema uudishimulik ohver Judith  ( Nadja Michael). Milline plastilisus valitses Nadja Michaeli mängus! Kui Sinihabe liikus aeglaselt ja mõõdukalt, kord ilmus ,kord kadus, vahest nägi vaid ta kinnastatud kätt, siis Judith samavõrra kui laulis tantsis oma osa. Mulle väga meeldis.

Kaks ooperit olid üheks etenduseks seotud just lavakujunduse korduvate elementidega: valged roosid, hirved, lambipirnid ja üks kinnastatud käsi nii hertsog Sinihabemel kui ka kuningas Renel. Ja üheks sidus oopereid ka armastus. Vastanduv armastus: „Iolantas“ kaunis ja õnnelik, „Hertsog Sinihabeme lossis“ hävitav ja saatanlik.