Ivan Turgenev. "Senilia"

Senilia.
Proosaluulet

Ivan Turgenev

Loomingu Raamatukogu

34/2014

Valinud ja vene keelest tõlkinud Ants Paikre.

Võtsin lugeda, kuna  Stoppardi näidenditriloogia „Utoopia“ tõi taas Turgenevi meelde. Tahtsin tutvust uuendada.  Koolis Turgenev mu lemmikkirjanik ei olnud. Algklasside „Mumuud“ ei suutnud ma ka pingutades  lõpuni lugeda. Nii kurba juttu ei tohiks kooliõpikutesse pannagi. Kooliprogrammi „Isad ja pojad“jätsid mind ükskõikseks. Linnateatri menuetendust „Isad ja pojad“ ma ei näinud. Nüüd hakkasin vaatama ETV 2-s teleseriaali „Isad ja pojad“. Varamu sarja „Suits. Uudismaa“ meeldis.
„Seniliat“ lugesin nii, nagu eessõnas lugejale soovitatakse: „ Ära loe neid luuletusi rutakalt üksteise järel: küllap hakkab sul siis igav ja sa paned raamatu käest. Loe neid ükshaaval: täna üks, homme teine- ja võib-olla äratab mõni neist midagi ka sinu hinges.“

Kogumikus on kauneid ja mõtlemapanevaid miniatuure, nagu näiteks

„Tee armastuseni.

Kõik tunded võivad viia armastuseni, kireni, kõik; vihkamine, kaastunne, ükskõiksus, austus,sõprus, hirm- isegi põlgus.

Jah, kõik tunded… välja arvatud üks: tänulikkus.

Tänulikkus on võlg; iga aus maksab oma võlad… aga armastus ei ole raha.“

Juuni 1881.

Mind huvitas, kuidas vananev klassik käsitleb vanadust. Suuresti koosnebki „Senilia“  kurbadest  mõtisklustest, korduvad sõnad haud, haigus ,vanadus.
(Seejuures pole sõnal "senilia" mitte midagi pistmist seniilsusega. Senilia- mere-karp.)  

1878. aastal kirjutas 60 aastane Turgenev:

„Vanake.

Kätte on jõudnud rõõmutud rasked päevad….

Omaenda haigused, sulle kallite inimeste hädad, vanaduspäevade külmus ja äng… Kõik, mida sa armastasid, millele kogu hingest pühendusid, närbub ja hävineb. Tee läheb allamäge.

            Mida siis teha? Norutada? Kurta? Sellega ei aita sa ei ennast ega teisi.

            Kuivama hakanud, vanadusest kõveraks tõmbunud puul on lehed väiksemad ja hõredamalt, aga tema rohelus on endine.

            Koolutagu aeg pealegi kooku ka sind, sina süüvi enesesse, oma mälestustesse- ja seal, keskendunud hinge sügavustes, lööb sinu ees kogu oma lõhnavas, ikka veel värskes kevadises roheluses, õrnuses ja jõus särama sinu eelnev, üksi sinule ligipääsetav elu!

Aga hoia, et sa ei vaata ettepoole, vaene vanake!“

Juuli 1878

Blogist „Tütarlaps  linnast“ (hästi palju toredaid kirjutisi vanadest raamatutest) aadressilt  http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/11/luuletusi-proosas.html

leidsin sama luuletuse Johannes Aaviku tõlkes.

„Vanamees.

On saabund synged, rasked päevad...

Omad haigused, armaste inimeste hädad, vanaduse kylm ja pimedus. Kõik, mida armastasid, mida kogu hingega harrastasid, närtsib ja hävib. Allamäge on tee hakand minema.

Aga mis teha? Kurvastada? Hädaldada? Sellega sa ei aita ei ennast ega teisi...

Kõduneval, kängu jäänud puul on lehti vähem ja hõredamalt - aga nende rohelus on sama.

Tõmbu ka sina kokku, vaju iseenesesse, oma mälestussi, ja sääl, päris sygaval, ysna koondund hinge põhjas su endine, ainult sinule kättesaadav elu lööb su ees särama oma lõhnavas, yha alles värskes roheluses ja kevadhelluses ning - jõus!

Aga ole ettevaatlik... ära vaata kaugemale ettepoole, vaene vanamees!“

Ja vene keeles kõlab see luuletus nii:

„Настали темные, тяжелые дни…

Свои болезни, недуги людей милых, холод и мрак старости… Всё, что ты любил, чему отдавался безвозвратно, — никнет и разрушается. Под гору пошла дорога.

Что же делать? Скорбеть? Горевать? Ни себе, ни другим ты этим не поможешь.

На засыхающем, покоробленном дереве лист мельче и реже — но зелень его та же.

Сожмись и ты, уйди в себя, в свои воспоминанья, — и там, глубоко-глубоко, на самом дне сосредоточенной души, твоя прежняя, тебе одному доступная жизнь блеснет перед тобою своей пахучей, всё еще свежей зеленью и лаской и силой весны!

Но будь осторожен… не гляди вперед, бедный старик!“

Lõpuks riputan video Turgenevi sõbrannast  ja armastatust Pauline Viardot’st .

Pauline Viardot Garcia (1821 -1910) oli andekas Prantsuse lauljanna ja mitmekülgne kunstiinimene. Vananedes ja lauljanna karjäärist tagasi tõmbudes kirjutas ta laule ning isegi ühe kammerooperi  Turgenevi libretole "Le Dernier  Sorcier". Minu kehvas tõlkes „Viimane nõid.