Nikolai Gogoli "Surnud hinged" Linnateatris.

"Surnud hinged"

Nikolai Gogol

Tallinna Linnateater.

Esietendus Tallinna Linnateatris 15.11.2014

Tõlkija Henrik Sepamaa

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)

 Kunstnik Pille Jänes

Osalised

Priit Võigemast- Tšitšikov;

Andres Raag- Selifan;

Rain Simmul- Manilov;

Piret Kalda-Manilova;

Kristjan Üksküla-Themistoklus;

Anne Reemann-Korobotska;

Margus Tabor-Nozdrjov;

Allan Noormets-Sobakevitš;

Kalju Orro-Pljuškin;

Evelin Võigemast-Anna Grigorjevna;

Elisabet Reinsalu--Sofja Ivanovna

Näitlejatöö kõrgtasemel, kiidan ülivõrdes.

Anne Reemanni  Korobotška, Piret Kalda ja  Rain Simmuli Manilovite paar on unustamatud lavakujud.

Lavastus algas Tšitšikovi (Priit Võigemast) külaskäiguga Manilovite juurde. Võõrustajate ja külalise  maneerlikkus ja väljapeetus- see oli nagu ballett laval. Priit Võigemasti Tšitšikov oli kuni lõpuni täiuslikult viimistletud filigraansete liigutustega, ta tantsis terve etenduse.

Või Kalju Orro Pljuškin- täiuslikult eemaletõukav nagu romaaniski.

Selles tükis on näitlejatel, mida mängida ja nad tegid seda kõik väga hästi, lausa nauding oli etendust jälgida.

Kavalehest loen, et kui Gogol alustas romaani kirjutamist, tundus talle, et tulemas on väga naljakas lugu. 1835.aastal kirjutas ta Puškinile, et „Surnud hingedega“ on alustatud  ning „süžee venis pikaks romaaniks, mis tahab olla hästi naljakas.

Kui ma „Surnud hingi“ keskkoolis lugesin, siis naljakas küll ei tundunud.

Hendrik Toompere Linnateatri lavastuses saab laval nalja ja naerda saab.

Romaani päris täpselt lavastus ei jälgi, aga eks olen seda ka ammu lugenud ja see polnud raamat, mis meelde jääb. Tegelastest Pljuškin ja Sobakevitš olid mul kauge aja tagant meeles ning tundsin nad ka laval ära.

Muidugi tundsin laval ära ka Kristjan Üksküla Themistokluse rollis- ta oli nagu kooliõpiku portreelt maha astunud Gogol.

Lavastus koosnes erinevatest värvikatest episoodidest, kus Tšitšikov külastas mõisnikke sooviga osta siis neid surnud hingi. Seejuures oli tegemist haige, hullu, deliiriumis või lihtsalt magava  Tšitšikovi meenutustega, sest episoodide vaheajal vedas toapoiss Selivan Tšitšikovi voodisse, Tšitsikov ise arvas, et on tõllas ja kisas "kuidas sa sõidad!". Unenäolisust rõhutab veelgi juba mainitud  Gogoli vaim, kelle ilmumine lavale hirmutab alati Tšitšikovi. Jumal ta ei ole, üleni mustas riides. Kas saatan?

Kohe etenduse alguses rabas mind muusikaline kujundus. Etenduse ajal lauldi taustal minu lemmikaariat „Casta diva... „Bellini ooperist „Norma“, lauljat ma ära ei tundnud või tundsin, aga pole kindel. Järgnevalt "Casta diva" Maria Callase surematus esituses.

Kuigi mind tegelikult häiris „Casta diva…“kasutamine lavastuses, see on selline aaria, mida kuulates mul ihukarvad püsti tõusevad.Arvan, et sain  aru, miks selline valik. Aaria rõhutab laval toimuva unenäolisust, nii et võibolla Tšitšikov magas ja laval toimuv oli kummituslik unenägu tema mienvikust.

Aaria „Casta Diva che inargenti..“kõlab eesti keeles Malle Ruumeti tõlkes nii:

„Jumalus, kes sa hõbedaga kaunistad

selle iidse puudesalu,

pööra oma kaunis pale meie poole

ilma pilve ja varjuloorita.

Jahuta me põlevaid südameid,

jahuta ka hulljulget hoogu,

puista seda rahu maa peale,

mille taevas valitsema oled seadnud.

Lõpp on riitusel ja püha hiid

tühjenema hakkab uskmatutest.

Kui raevus jumalus süngelt nõuab

roomlaste verd,

kõlab druiidide pühapaigast

kõuemürinal minu hääl.

Jah, ta langeb, karistada võin...

(Aga karistada süda ei oska,

ah, oma võlus tule tagasi,

noorusaja esimene arm

ja kogu maailma vastu

sinu kaitseks tõuseb käsivars.

Ah, oma võlus tule tagasi,

oma noorussäras,

sinu rinnal olles selle leian taas,

mis on mu elu, riik ja taevas.“

Ma ei ütleks,et aaria tekst on võti lavastuse mõistmiseks, aga riputasin tõlke siia, et oleks eest leida, kui otsima hakkan nagu täna.

Kas see etendus pani mind mõtlema. Jah nii hästi välja mängitud karakterites on markantselt esile tõstetud naeruväärsed inimlikud jooned, mis on samasugused ka tänapäeval. Tühisus ja rumalus ei muutu eriti ajas, ainult kostüüme vahetavad. Eriti lähedased tänapäevasele tõlgendusele olid Evelin Võigemasti Anna Grigorjevna ja Elisabet Reinsalu, aga samuti Margus Tabori lustakas mängur Nozdrjov või hoopis... nii võiksin jätkata kõiki osatäitjaid nimetades.

Ning lõpuks: kui ma võib-olla lavastuse mõttest väga hästi aru ei saanudki, siis on vähemalt südamest naerdud ja nauditud näitlejate mängu.  

Ja kavalehe lugemine on väga hariv.