Naeru
ja unustuse raamat.
Prantsuse
keelest Pille Kruus.
Varrak
2014
276
lehekülge
Kundera
oma vankumatus headuses.
See
on ääretult aus raamat. Autor vaeb oma tegevust kommunistlikus
Tšehhoslovakkias ja jätab hüvasti kommunistliku minevikuga.
Romaan ilmus 1978.a. pärast emigreerumist prantsuse
keeles, 1981 võttis autor Prantsuse kodakondsuse. Järgmisena ilmus Kunderalt juba kultusteos „Olemise talumatu kergus“.
Loetud
raamat on raamat armastusest, nii hingelisest kui lihalikust, võimust, poliitikast
ja inimestest, kes tahavad unustusele
vastus seista. Kõik kokku kirjutatud
peene irooniaga.
Autor
ise ütleb oma raamatu kohta nii lk. 200 „Kogu
see raamat on romaan variatsioonide vormis. Eri osad järgnevad üksteisele nagu
etapid rännakul mingi teema sisse, mingi mõtte sisse, üheainsa sisse, mille
mõistmine läheb minu jaoks ääretusse kaduma.
See on romaan Taminast ja
hetkest kui Tamina lavalt lahkub, on see romaan Taminale. Tema on peategelane
ja peamine publik ning kõik teised lood on tema variatsioonid ja kohtuvad tema
elu peeglis.“
Tamina
on tšehhi emigrant, kes koos abikaasaga põgenes kommunistlikust
Tšehhoslovakkiast. Abikaasa suri võõrsil. Vaatamata sellele, et Tamina püüab
abikaasat meeles hoida, hakkavad armsad näojooned
mälust kustuma. Tamina soovib leida inimest, kes tooks Prahast talle päevikud
ja kirjad, mis peaksid aitama koosveedetud elu meeles hoida. Selle nimel loob
kohvikus ettekandjana töötav Tamina suhteid võimalike Prahasse sõitjatega.
Tamina on hea ja kannatlik kuulaja, autor kirjutab tema kohta nii lk. 106 : „Aga kas
ta ikka kuulab? Või üksnes vaatab väga tähelepanelikult ja vaikselt? Ma ei tea
ja see polegi eriti tähtis. Oluline on see, et ta ei sega vahele. Teate isegi,
kuidas asjad käivad, kui kaks inimest lobisevad. Üks räägib ja teine katkestab
tema jutu: „täpselt nagu minul, ma…“ ja hakkab endast rääkima, kuni esimesel
õnnestub omakorda poetada: “Täpselt nagu minul, ma…“
See lause „täpselt nagu minul, ma… kõlab nagu
heakskiitev kaja, nagu jätkaks teise mõttekäiku, ent see on kõigest illusioon:
tegelikult on see jõhker mäss jõhkra vägivalla vastu, katse vabastada oma kõrv
orjusest, et alistada jõuga vastase kõrv. Sest kogu inimese elu omasuguste seas
pole muudkui võitlus teise kõrva vallutamise pärast. Kogu Tamina müstiline
kuulsus seisnebki selles, et ta ei ihka
endast rääkida. Ta alistab vastupanuta oma kõrva vallutajatele ega ütle kunagi:
“Täpselt nagu minul, ma…“
Kas
eelnev ei tule tuttav ette.
Raamatus
on peale Tamina teisi tegelasi, kes seitsmes
peatükis korduvad, samuti tark ja
irooniline autor, kes jutustab oma lugu ja jagab selgitusi.
Lühikesed
peatükid ja kerge lugeda, aga ei ole tegemist sugugi kerge meelelahutusega. Ikka
ja jälle mõni mõte, mis kummitama jääb, mille
kujunemist soovid jälgida ja meelde jätta. Ja teiseks: Kundera eksperimenteerib
selles raamatus, tõeline teema variatsioonidega, nagu lubatud.
Variatsioonid
muusikas on muusikaline vorm, kus on põhiteema, mida muudkui korratakse, muutes teema meloodiat, rütmi, harmooniat, tempot,
helilaadi ja mida iganes. Kundera nimetas oma raamatut romaaniks variatsioonide
vormis ja viitas Beethoveni
variatsioonidele. M. Kundera isa oli kuulus pianist, mistõttu Kundera loomingus on alati
viiteid muusikale. Beethoveni variatsioonid on siia ülesriputamiseks liiga
pikad. Nii näiteks on Beethovenil 33 variatsiooni Diabelli valsi teemale op 120.
Aga järgnevalt väike meeldetuletus ETV klassikatähelt Marcel J. Kitselt, kes
mängib tšellol Paganini "Variatsioonid
ühel keelel Rossini teemale" .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar