Aile Alavee "Viimnepäev veeparadiisis"

Aile Alavee

Viimnepäev veeparadiisis

Kirjastus Heleilm  OÜ 2015

152 lehekülge

Hallikaspruun raamatuke jääb teiste raamatute varju, seda on raske märgata. Nii see võikski kahe silma vahele jääda, aga kuna olen lugenud autori eelmist raamatut „Luule, ametnik“, tahan lugeda ka seda.

See ei ole lugu ise, mis mulle eelmisest raamatust meelde jäi, vaid autori tundlik ning nõtke keel. Luuletaja keel.

Tutvustusest:

Lumehelbed langevad ja südamed sulavad, kui paradiislik veelaine viib juhuslikult kokku vaikse Vahuri ja ilusa Heleni – selline Kagu-Eesti pinnasest juured saanud jutt kasvas sealsamas ka raamatuks.

Raamatu trükkimine sai teostatud kohalikult ja loodussõbralikult. Kaante materjaliks on Räpina paberivabriku taaskasutuspaber ja trükkijaks Võru trükikoda Täht. Raamatu kirjastamise eeskujuks on rahuliku toidu (slow food) ja rahuliku disaini liikumine, mis väärtustab kohalikkust ja rõõmu. Kui tõmmata Kagu-Eestisse 20 km raadiusega ring, siis mahub selle sisse raamatu tegevus- ja kirjutamiskoht, trükkimiskoht ja kaanepaberi päritolugi.

Mis jutus edasi sai? Peategelane Vahur proovib võimatuna tunduvat, on asjaosalisi, kes proovivad, ikka heast tahtest ajendatuna, võimalikuna tunduvat. Keegi tahab armastada ja armsamale kooki küpsetada, maksku mis maksab, teine lubaks armastusel haprana saabuda vaid tingimusel, et see on õige.

Kui ma autorit ei teaks, arvaksin, et „Viimnepäev veeparadiisis“ on üpris noore inimese kirjutatud lugu. Ei ole. Aga noorusele omast siirust selles loos armastusest esimesest silmapilgust ometigi on.  See on nagu  võla tasumise raamat- lugu, mida varases nooruses taheti kirjutada, kuid jäi miskipärast kirjutamata, sai nüüd kaante vahele.  Autor jätab palju enda teada, raamatus on tegelasi- näiteks kadunud õde Loreena, kes ei haaku tegevusega ning vihjab lubadusele.

Raamatu keeles ei pidanud ma ka seekord pettuma.

Juba sisukord, see on nagu luuletus

Helen                                                                                                           111

Muretud ja pidetud lumepudemed

Haprad, voolujoonelised

Vihmajões peegeldus vastasasuvate poodide kuld

Milline tulevik langeb me pealepärast

Senitundmatut siiruse voogu

Ma olen võitja

Juba ammu on pime

Mõni asi on püham

Kõlab nagu luuletus, kuigi tegelikult on üksikud suvalised read tekstist järjestatud. Kas ikka suvalised A4 formaadi üla- või alaread või oli autoril mõttes midagi muud?

Loodan väga, et autor jõuab kord oma suure romaanini.