Abi Morgan "Lovesong. Ühe armastuse lugu" Ugala teatris

Abi Morgan "Lovesong. Ühe armastuse lugu" Esietendus „Ugalas“ 29. märts 2014

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin. „Ugala „ teatri kolleegipreemia lavastuse eest
Kunstnik Liisa Soolepp
Tõlkija Liis Aedmaa

Osades:

Maggie-Luule Komissarov

Maggie noorena-Adeele Sepp

Billy- Peeter Jürgens

Billy noorena- Martin Mill, pälvis selle osa eest „Ugala“ teatri kolleegipreemia.

Tutvustusest:

"Lovesong" on ühe kooselu lugu, mida me näeme justkui läbi nelja erineva silmapaari. Meie ees on William ja Margaret noore abielupaarina oma pika kooselu alguses lootusrikkalt tulevikku vaatamas ja samas pool sajandit hiljem oma ühistele aastatele tagasi vaatamas. 1964 ja 2014. Olevik ja minevik põimuvad omavahel, aeg liigub algusest lõppu ja lõpust algusesse. See on lugu koosolemisest ja üksindusest, unistustest ja mäletamisest. Aga eelkõige on see lugu armastusest.

Lugu elukestvast armastusest, samuti lastetusest, vanadusest, haigusest ja surmaks valmistumisest. 

Minevik ja olevik põimuvad näidendis nii, et korraga on laval noor ja vana Billy, noor ja vana Maggie.

Südamlik lugu, mis tõenäoliselt läheb paljudele hinge. Minu jaoks suurt teatrielamust ei sündinud, lugu ise oli kuidagi pealiskaudne. 
Nii et võin öelda:  meeldis ja ei meeldinud ka.

Esiteks see, mis ei meeldinud.

Tantsu poleks üldse vaja olnud või oleks pidanud olema täiuslikkuseni lihvitud tantsunumbrid, eriti noortel.

Muusika oli liiga vali, eriti teksti taustaks. Stseenides, kus muusika meenus vanale Billyle, võinuks see tõusta kusagilt kaugelt valjenevana, aga mitte kohe kuulmekilesid raputada. Ma ei välista, et see oli selle saali süü, kus mina etendust vaatasin.
Lavakujundus. Mind häirisid kõige rohkem toolid ja laud. Laud oleks võinud ümmargune olla. See oleks aidanud kaasa tantsustseenides, kus laud oli kaasatud ja oleks tekitanud mingigi läheduse tunde külmas ja kõledas lavakujunduses. Ikkagi armastuse lugu.

Väga meeldis Peeter Jürgens, kelle osatäitmises oli ehedust ja taotluslikku rabedust. Martin Mill- nägin teda esimest korda ja tahaksin veel näha. Adeele Sepp oli armsalt siiras ja armunud. 

Luule Komissarov….. siit edasi võiks kirjutada teemal, et näitlejate osad teleseriaalides jäävad neid saatma ka teatrilaval, vähemalt hääl.  Kuigi just vana Billy oli see, kes ütles, et esimesena  kustub mälestus häälest. Minu jaoks see nii ei ole, esmalt meenub hääl, siis inimene. 

Ausalt öeldes meeldis mulle kõige rohkem lõpustseen kui "vanad" laua taga istusid ja jutustasid ning noored apelsinipuu all veini jõid. Selles stseenis oli soojust ja armastust ja see stseen läks hinge. Aga siis oli minu jaoks juba hilja, sest kohe lõppes etendus.

Etenduses kõlas üks vana armas laul Simon & Garfunkel - The Sound of Silence